Urantia Raamat. Urantia Foundation

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu seitsme superuniversumi omadki.

      15:4.5 (169.5) Udude suurus on väga erinev ja sellest johtub ka nende järglaste, tähtede ning planeetide arv ja kogumass. Orvontoni piiridest põhjakaares, kuid siiski veel superuniversumi kosmosetasandil, on päikesi moodustavatest ududest äsja tekkinud ligikaudu nelikümmend tuhat tähte, ema-ratas aga paiskab ruumi ikka uusi ja uusi tähti, millest enamik on teie Päikesest palju kordi suuremad. Mõnest väliskosmose ulatuslikumast udust võib pärineda kuni sada miljonit päikest.

      15:4.6 (169.6) Udud ei ole otseselt seotud ühegi haldusüksusega, nagu näiteks väiksemate sektorite või kohalike universumitega, ehkki nii mõnigi kohalik universum on üles ehitatud üheainsa udu poolt tekitatust. Kohaliku universumi ja udu võimalikest seostest sõltumatult kuulub igale kohalikule universumile täpselt üks sajatuhandik superuniversumis leiduva energia kogulaengust, sest udud energiat ei korrasta — see jaotub ühtlaselt.

      15:4.7 (170.1) Mitte kõik spiraaludud ei ole hõivatud päikeste loomisest. Mõned on säilitanud kontrolli paljude oma järeltulijate, enda küljest eraldunud tähtede üle ning nad näivad spiraalsed sellepärast, et tähed väljuvad spiraali harust enam-vähem ühtses rivis, kuid pöörduvad sinna tagasi erinevaid teid pidi; nii ongi neid mingil teataval ajahetkel hõlbus jälgida, aga sootuks raskemini hoomatavaks osutuvad need tähed siis, kui nad asetsevad udu spiraalharust kaugel eemal, olles laiali paisatud mööda erisuguseid tagasipöördumisradu. Praegusel ajal ei ole just eriti paljud Orvontoni tähti tekitavatest ududest aktiivsed, ehkki asustatud superuniversumist väljaspool paiknev Andromeeda toimib vägagi tegusalt. Too kauge udu on nähtav palja silmaga, ning kui te teda vaatlete, siis peatuge hetkeks ning mõelge selle peale, et valgus, mida näete, asus neilt kaugetelt päikestelt teele peaaegu miljoni aasta eest.

      15:4.8 (170.2) Linnuteed moodustav galaktika koosneb hiigelhulgast endistest spiraalsetest ja teistest ududest, millest paljud on veel praegu säilitanud oma kunagise kuju. Ent sisemiste katastroofide ja välise tõmbejõu mõjul on nii mõnedki udud sedavõrd oma kuju muutnud ning ümber paiknenud, et need hiiglaslikud kuhjatised näivad praegu otsekui leekivate päikeste tohutud helenduvad parved — nagu näiteks on Magalhãesi pilved. Orvontoni välispiiri lähedal annavad tooni täheparvede kerajad vormid.

      15:4.9 (170.3) Orvontoni hiigelsuuri tähepilvi tuleks vaadelda kui omaette mateeriakogumeid, mida saab võrrelda väljaspool Linnutee galaktikat paiknevates kosmosealades vaadeldavate üksikute ududega. Ent paljud niinimetatud kosmose tähepilved koosnevad ainult gaasilisest ainest. Nende gaasiliste tähepilvede energiapotentsiaal on peaaegu mõõtmatu ning naabruses paiknevad päikesed haaravad osa sellest endale, et seda hiljem päikesekiirguse näol kosmoses ümber paigutada.

5. Kosmiliste kehade päritolu

      15:5.1 (170.4) Põhiosa superuniversumi päikestes ja planeetides sisalduvast massist pärineb udukogude spiraalsetest ratastest ning võimsusesuunajate otsene tegutsemine kujundab vaid väga väikest osa superuniversumi massist (näiteks arhitektuursete sfääride loomise puhul), ehkki avakosmoses sünnib lakkamatult erineval hulgal mateeriat.

      15:5.2 (170.5) Enamiku päikeste, planeetide ning teiste taevakehade päritolu silmas pidades on neid võimalik jaotada kümnesse rühma.

      15:5.3 (170.6) 1. Ühise keskme ümber koonduvad rõngad. Mitte kõik udud ei ole spiraalsed. Nii mõnigi hiigelmõõtmetega udu ei muutu arenemise käigus ei kaksiktähesüsteemiks ega spiraaliks, vaid moodustab oma keskme ümber tihenedes mitmekordseid rõngaid. Väga pikka aega näeb seesugune udu välja nagu hiiglaslik keskne päike, mille ümber tiirleb arvukalt ainekogumite pilvi, nii et selle tiirlemise tulemusel näivad moodustuvat rõngad.

      15:5.4 (170.7) 2. Paisktähtede hulka kuuluvad niisugused päikesed, mida ülikuumade gaaside hiiglaslikud ema-rattad endast eemale paiskavad. Nad ei paisku eemale mitte rõngastena, vaid vasakule ja paremale poole suunatud rivis. Paisktähed pärinevad ududest, mis ei ole spiraalsed.

      15:5.5 (170.8) 3. Gravitatsiooniplahvatusest sündinud planeedid. Kui spiraalsest või vöötjast udust sünnib päike, siis paiskub ta sageli väga kaugele kosmosesse. Selline päike koosneb üleni gaasist; hiljem, kui ta on mõnevõrra jahtunud ning tihedamaks muutunud, võib liikumine kanda teda mingi hiiglasliku mateeriamassi, näiteks hiidpäikese või tumeda kosmosesaare lähedusse. Seesugune lähenemine ei tarvitse tingimata kokkupõrkeni viia, kuid need kaks keha võivad sattuda siiski nii ligistikku, et suurema gravitatsiooniline tõmbejõud tekitab väiksemas tõusu ja mõõna nähtust meenutavaid kramplikke tõmb lusi, millest johtub terve rida samaaegseid kerkeid tõmbleva päikese vastaskülgedel. Kui plahvatuslikud pursked on saavutanud oma lae, paiskub kosmosesse mitmesuguse suurusega ainekuhjatisi, mis võivad plahvatava päikese gravitatsioonivälja piiridest kaugemale lennata ning mõne vaadeldavas vahejuhtumis osaleva taevakeha ümber püsivatel orbiitidel tiirlema jääda. Hiljem sulavad kaks suuremat ainekogumit üheks ning tõmbavad väiksemaid kosmilisi kehi järk-järgult enda poole. Sel moel tekivad paljud väiksemate süsteemide tahked planeedid. Teie enesegi Päikesesüsteem on just niisugust päritolu.

      15:5.6 (171.1) 1. Tsentrifugaalsed planeeditütred. Kui hiigelsuurte tähtede pöörlemiskiirus teatud kindlates arengujärkudes järsult suureneb, hakkavad nad endast välja paiskama suuri ainekoguseid, mis võivad hiljem kokku koonduda, moodustades sel moel väikesi maailmu, mis pidevalt jätkavad tiirlemist ümber emapäikese.

      15:5.7 (171.2) 2. Gravitatsioonivajaku sfäärid. Üksiktähe suurusel on olemas oma kindel kriitiline piir. Kui täht jõuab selle piirini, aga tema pöörlemiskiirus ei vähene, siis on ta määratud purunema; toimub päikese lõhustumine ning temast sünnib uus vastavat liiki kaksiktäht. Selle gigantse lõhenemise kõrvalsaadusena võivad hiljem tekkida arvukad väikesed planeedid.

      15:5.8 (171.3) 3. Kokkutõmbuvad tähed. Väiksemates süsteemides juhtub teinekord nõnda, et kõige suurem välimine planeet tõmbab oma lähemad naabermaailmad endasse, päikesele kõige ligemad maailmad alustavad aga oma viimset sööstu. Teie Päikesesüsteemi puhul tähendaks niisugune lõpp seda, et neli teie tähele kõige ligemat planeeti neelaks Päike endasse, hiiglaslik Jupiter aga püüaks kinni ülejäänud maailmad ning muutuks veelgi suuremaks. Päikesesüsteemi seesugune lõpp annaks tulemuseks kaks ligistikku asetsevat, kuid ebavõrdset päikest; sünniks üht teatud kindlat tüüpi kaksiktäht. Selliseid katastroofe tuleb enamasti ette superuniversumi tähekuhjatiste äärealadel.

      15:5.9 (171.4) 4. Kumulatsioonisfäärid. Sellest tohutust mateeriakogusest, mis kosmoses ringleb, võivad aegamööda kumuleeruda ehk kuhjuda väikesed planeedid. Nende kasvamisele aitab kaasa nii planeetide pinnale langevate meteoriitide aines kui ka muud väiksemad kokkupõrked. Teatavates kosmosesektorites on tingimused planeetide niisuguseks tekkeks vägagi soodsad. Nii mõnigi asustatud maailm on sellist päritolu.

      15:5.10 (171.5) 5. Mõned tihedad tumedad saared on tekkinud selle tagajärjel, et teisenev energia ladestub kosmoses. Teine niisuguste tumedate saarte rühm on tekkinud tohutu hulga külma aine, kosmoses ringlevate kildude ning meteooride kokkukuhjumise teel. Seda laadi ainekuhjatised pole kunagi olnud kuumad, ning kui tihedus kõrvale jätta, siis sarnaneb nende koostis väga Urantia omaga.

      15:5.11 (171.6) 6. Kustunud päikesed. Mõned tumedad kosmosesaared ei ole midagi muud kui läbipõlenud üksildased päikesed, mis on endast välja kiiranud kogu neis sisaldunud kosmilise energia. Nende tähtede korrastatud mateeriaüksused on muutumas äärmiselt tihedaks, peaaegu täielikult konsolideerumas, aga kulub lugematuid ajastuid, enne kui sellise tohutu massi ülitihe aine kosmoseringlustes uuesti laetakse ning on mõnest kokkupõrkest või mingist muust niisama elustavast kosmilisest sündmusest ajendatuna taas valmis uuteks universumi toimimise tsükliteks.

      15:5.12 (171.7) 7. Kokkupõrgetest СКАЧАТЬ