Kuningriik. Jo Nesbo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vihkan korralagedust. Sihuke kuldikamp, kelle jaoks bensiinijaam on kombineeritud vorstiputka, suitsetamis- ja kudemispaik, jätab maha palju paberit, konisid ja eks muidugi ka mõne kasutatud kondoomi. Aga kuna nii vorstid, sigaretid kui ka kummid on ostetud meilt, ei kavatse ma oma kuldikundesid minema ajada, istugu pealegi oma autodes ja vahtigu, kuidas maailm neist mööda vuhiseb. Selle asemel olen teinud öövahetuse töötajale ülesandeks koristada, kui selleks võimalus avaneb. Ma kinnitasin personali tualettruumi plakati – nii, et see ripub otse nina ees, kui sa prill-laual istud. „TEE, MIS TARVIS. KÕIK SÕLTUB SINUST. HAKKA KOHE PIHTA.” Egil vist arvab, et plakat käsib tal sitalkäiguga ühele poole saada, aga ma olen nii palju kordi ka otse välja öelnud, et siin tuleb koristada ja kõige eest vastutada. Eeldasin, et kui ma räägin tegusast ööst, saab Egil verbaalsest torkest aru. Aga Egil ei ole ainult väsinud, ta on lihtne kahekümneaastane kutt, kes on elus nii palju torkida saanud, et see teda enam suurt ei kõiguta. Selge see, kui sa tahad võimalikult vähe pingutada, siis polegi ehk kõige rumalam taktika teeselda, et saad aru veidi vähem kui tegelikult. Nii et Egil ei olegi vist nii rumal.

      „Sa oled varakult väljas, boss.”

      Natuke liiga varakult selleks, et sa oleksid jõudnud tankurite juurest prahi kokku koristada, nii et ma arvaksin, et need on kogu aeg tipp-topp korras olnud, mõtlesin ma.

      „Mul polnud und,” ütlesin. Läksin kassa juurde ja vajutasin klahvikombinatsiooni kassa-shift-menüü. See klahviklõps tõmbas ööpäevale joone alla ja ma kuulsin, et kontoriruumis hakkas printer sahisema. „Mine nüüd koju ja katsu natuke magada.”

      „Aitäh.”

      Läksin kontorisse ja lugesin käibearuannet, printer polnud veel tööd lõpetanud. Väga hea. Järjekordne tegus pühapäev. Meie maantee ei ole Norras ehk kõige tihedama liiklusega, aga kuna meist kummalegi poole enne järgmise bensiinijaamani jõudmist jääb kolmkümmend viis kilomeetrit, oleme autosõitjatele tõeliseks oaasiks, eriti lastega peredele, kes on teel mägihütist koju. Ma olin eemale kaskede alla – kust avanes vaade Budalsvanneti järvele – sättinud paar lauda ja pinki, kus nad manustasid burgereid, saiakesi ja karastusjooke suure kuldmedali vääriliselt, nagu öeldakse. Eile müüsime peaaegu kolmsada saiakest. Mu süda valutab vähem CO₂-reostuse kui nisutalumatuse pärast, mida ma maailmale põhjustan. Libistasin pilgu üle paberilehe ja nägin, et Egil on vorstikesi ära visanud. Hea küll, aga neid on maha müüdud vorstikeste arvuga võrreldes – nagu ikka – natuke liiga palju.

      Egil oli riided vahetanud ja teel ukse poole.

      „Egil?”

      Ta kangestus ja peatus. „Jah?”

      „Paistab, et kellelegi on lõbu pakkunud tankur number 2 kuivatuspaberisse mähkida.”

      „Teen korda, boss.” Egil naeratas ja läks. Ohkasin. Nii väikeses külas ei ole kerge kvalifitseeritud tööjõudu leida. Nutikad sõidavad Oslosse või Bergenisse õppima, ettevõtlikud aga Notoddenisse, Skienisse või Kongsbergi raha teenima. Neil, kes jäävad siia nagu Egil, ei ole just palju töökohti, mille vahel valida. Kui ma ta lahti laseksin, maanduks ta otsejoones sotsiaalhoolekandes. Ega ta siis sellepärast vähem vorstikesi sööma hakka, vahe on ainult selles, et siis seisaks ta teisel pool letti ja maksaks nende eest. Räägitakse, et ülekaal on peamiselt maakohtade probleem. Selge see, nii lihtne on lohutussöömise tungile järele anda, kui töötad bensiinijaamas ja näed, kuidas sealt voorivad läbi inimesed, kes on teel mujale, paikadesse, mis on sinu ettekujutuses palju paremad, autodega, mida sina endale iial lubada ei saa, tüdrukutega, keda sa ei julgeks isegi kõnetada, kui te ei kohtuks just küla tantsupeol ja sa poleks kaabakas. Aga eks ma pean varsti Egiliga vestlema. Peakontor ei hooli Egilitest, vaid viimasest reast, puhaskasumist. Karm värk. 1969. aastal oli Norras seitsesada tuhat autot ja rohkem kui neli tuhat bensiinijaama. Nelikümmend viis aastat hiljem oli autode arv peaaegu neljakordistunud, ent tanklate arv enam kui poole võrra vähenenud. Keerulised ajad – nii neile kui ka meile. Ma loen ju valdkonna statistikat ning näen, et Rootsis ja Taanis on üle poole pinnale jäänud tanklatest juba täisautomaatsed ja mehitamata. Norra pisut parem olukord on tingitud hajaasustusest, aga selge see, et siingi on tankurid väljasurev rass. Nojah, me olemegi muide juba välja surnud – millal te viimati nägite, kuidas mõni tanklatöötaja bensiini tangib? Me oleme liiga hõivatud vorstikeste, koola, rannapallide, grillsöe, klaasipesuvahendi ja pudelivee esiletõstmisega. Viimane ei ole parem kui kraanivesi, aga seda saadetakse lennukiga ja see maksab meil rohkem kui allahinnatud videofilmid. Aga ma ei kurda. Kui tanklakett näitas üles huvi bensiinijaama vastu, mille ma kahekümne kolme aastaselt üle võtsin, ei olnud selle põhjuseks mitte mu kaks tankurit ega majanduslik edu, vaid asukoht. Neile avaldas muljet, et ma olin nii kaua vastu pidanud, kohaliku tähtsusega väiksemad bensiinijaamad olid ju ammu kaardilt kustutatud, ja nad pakkusid mulle tööd tankla juhatajana ning raha minu kinnisvarale ehitamise eest. Oleksin ehk natuke rohkemgi saanud, aga Opgardid ei tingi. Ma ei olnud veel kolmkümmendki ja tundsin, et olen räsitud. Kulutasin saadud raha selleks, et ehitada meie majja vannituba, et ma võiksin oma noorukikorterist, mille olin autoremonditöökotta sisse seadnud, koju tagasi kolida. Töökoja krundil oli ruumi küllalt, nii et tanklakett ehitas bensiinijaama otse angaari kõrvale, mis jäeti alles, ja vana autopesula ehitati ümber moodsaks selvepesulaks.

      Uks klõpsatas Egili järel kinni ja mulle meenus, et peakontor oli andnud nõusoleku, et meile paigaldataks automaatsed lükanduksed, mida ma olin palunud. Need jõuavad kohale järgmisel nädalal. Peakontorist teatati, et nad on meiega rahul. Müügijuht, kes astub meilt iga neljateistkümne päeva tagant läbi, on üksainus suur naeratus ja viletsad naljad, aeg-ajalt paneb ta mulle käe õlale ja ütleb – justkui oleks see saladuse pihtimine –, et nad on meiega rahul. Loomulikult on nad rahul. Nad vaatavad ju puhaskasumit. Ning näevad, et me võitleme vapralt ja tulusalt väljasuremise vastu. Kuigi tankuri ümbrus ei ole Egili valvekordade ajal just alati ship shape.

      Kolmveerand kuus. Pintseldasin saiakesi, mis olid öösel sulanud ja kerkinud, ning mulle meenusid need head aastad, kui ma kanalis mootoreid õlitasin. Märkasin, et üks traktor sõidab selvepesula poole. Teadsin, et kui talumees on sõiduriista pesemise ja loputamisega valmis saanud, on minu kord põrand üle uhta. Tankla juhatajana on mul juhi täisvastutus – ma vastutan värbamise, töölepingute, raamatupidamise, arenguvestluste, ohutuse ja kõige muu säärase eest, aga mõista-mõista, mille peale ühel heal tanklajuhatajal kõige rohkem aega kulub? Põrandapesu peale. Tubli teine koht kuulub saiakeste küpsetamisele.

      Kuulasin vaikust. Õigemini ei ole siin kunagi päris vaikne, vaid pidev ühtlane helide sümfoonia, mis ei vaibu enne, kui nädalavahetus on möödas, puhkuseturistid koju sõitnud ja me hakkame poodi ööseks kinni panema. Siin on kohvimasinate, vorstiküpsetusmasinate, karastusjoogikappide, sügavkülmikute hääled. Iga asi teeb isemoodi häält, aga neist eristub leivasoojendaja, milles me soojendame hamburgerikukleid. See kluksub kuidagi soojemalt, umbes nagu hästi õlitatud mootor, kui silmad kinni panna ja end ajas tagasi unistada. Viimane kord, kui müügijuht meid vaatamas käis, tegi ta ettepaneku, et ma paneksin poes vaikse muusika mängima. Ütles, et uuringud näitavad, et õiged helid mõjutavad nii ostusoovi kui ka näljatunnet. Noogutasin pikkamisi, aga ei öelnud midagi. Mulle meeldib vaikus. Varsti läheb uks lahti. Arvatavasti mõni ehitaja, harilikult on just neil enne kella seitset bensiini või kohvi vaja.

      Ma nägin, et see külamees tangib traktorisse erimärgistatud diislikütust, seda maksuvaba. Teadsin, et kui ta koju jõuab, läheb sortsuke sellest ka tema isikliku auto paaki, aga jäägu see tema ja politsei vaheliseks asjaks, mis mul sellest.

      Mu pilk libises tankuritest mööda üle maantee ja kergliiklustee ning peatus ühel tüüpilisel meie küla puumajal, mis on ehitatud kohe pärast sõda – kolm korrust, veranda, kust avaneb vaade Budalsvanneti järvele, maanteetolmust mustad aknad, seinal tohutu plakat, mis reklaamib juukselõikust ja solaariumi viisil, mis jätab möödujale mulje, et СКАЧАТЬ