Varga tagasitulek. Megan Whalen Turner

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      Hilarionil oli samuti naljakas, kuid ta ei naernud minu üle. «Just nii nad hüüavad tema vanaisa, kas teate.»

      «Tõsi või?» küsis Sotis.

      Olin sama üllatunud.

      «Tõsi, tõsi, tõsi,» kinnitas Ion. «Mitte näo ees, muidugi.»

      Sellest sain ma aru.

      «Ta on siis Pheris,» ütles Xikos.

      «Kui ta just ei nooguta iga asja peale,» sõnas libeda moega mustajuukseline Medander. Ta kummardus minu poole. «Kas sa oled hobune? Kas sa oled koer?» küsis ta. «Kas sa oled saast?»

      «Ta on Pheris,» ütles Hilarion. «Lõpeta mõnitamine.»

      «Mis sa arvad, Pheris?» küsis Medander tooni muutes. Ta täitis Hilarioni käske alati vastumeelselt, kuid ei saanud talle avalikult vastu hakata. «Kas tahaksid koju vanaisa juurde minna?» Hakkasin selle mõtte peale kogu kehast värisema ja nad kõik naersid.

      Kui rätsep oli lõpetanud, andsid nad mulle natuke veega lahjendatud veini ja meekooke ning saatsid mu tagasi voodisse. Kaaskondlaste ja vahimeeste silma alt pääsenud, uurisin kuninga ruumide labürinti, leides hoiuruume, magamiskambreid ja tualettruume. Oma kapis tagasi, istusin tekirullile ja lonksasin tasapisi kruusist. Hoidja hüüete kaja, kui mind villast ära viidi, helises ikka veel mu kõrvus. Mis silmist, see meelest, oli ta mulle õpetanud. Nii sai turvaliselt elada. Läbi mõeldes, mida olin näinud ja kuulnud, ei näinud ma mingit võimalust silma alt pääseda ega mingit turvalisust oma tulevikus. Ausalt öeldes ei näinud ma üldse mingit tulevikku.

      Rätsepa kõva töö tulemus saabus kohale õhtuks. Isegi mu vennal Juridiusel, ema silmateral, polnud selliseid rõivaid, nagu Xikos mulle pähe viskas.

      «Pane need selga,» ütles ta, «ja kao siis jalust. Meil on tarvis kuningas õhtusöögiks rõivastada.»

      Sorteerisin kollektsiooni oma süles ning leidsin peene valge alussärgi, lihtsa ja õmmeldud nii väikeste pistetega, et mul oli raske neid näha, Attolia sinisest sametist, kullaga tikitud, varrukateta vesti ja paari vabalt langevaid pükse, mille sääreotstes olid tihedalt ümber hoidvad mansetid. Nägin kergendustundega, et nende ülaosas olid nööbid, mis tähendas, et ma ei peaks kellelgi paluma oma püksipaelu kinni siduda. Vest oli Eddise stiilis kaherealine. Kui vestinööbid olid kinni pandud, võis näha ühel rinnaesise poolel tikitud greifi vastamisi teisel poolel oleva lõviga, nende kahe vahel liiliad. Mäletan seda, sest siis nägin ma esimest korda Väikese Poolsaare ühtset vappi. Seal olid ka vestivärvi taevassinised sussid. Mult olid küll võetud mõõdud saabaste jaoks, kuid need tuli mu vigase jala tõttu spetsiaalselt valmistada ja see võttis rohkem aega.

      Riidesse saanud, tõmbusin nurka ja jälgisin Dionist, hallijuukselist kaaskondlast, kes võttis mannekeenide õlult kuubesid ning korjas seinu ääristavatelt raamidelt pükse ja särpe. Tagasi tulles paistsid tema käed sedasama täis olevat ja ta hakkas kuubesid taas nende hoidikutele panema. Ion tuli talle appi.

      Dionis paistis ärritatud olevat, Ion üksnes lõbustatud. Kui nad oma töö lõpetasid ja lahkusid, kuulsin ooteruumist summutatud hääli ja siis ruttavate jalgade müdinat. Sukeldusin raamidel rippuvate rõivaste taha, kuid mitte küllalt kiiresti, et Sotist vältida. Haaranud kinni tervest jalast, tõmbas ta mu välja.

      «Kuningas ütleb, et sööd koos meiega õhtust, ja kui kuningas käsu annab, siis me täidame selle. See tähendab, et väikesed koletised ka.» Sotis vedas mu nattipidi kaaskondlaste ruumidest sinna, kus kuningas ootas. Kui too mind üle vaatas, avanes mul esimest kord võimalus Eugenidest lähemalt uurida.

      Tal puudus üks käsi.

      Ma polnud seda varem näinud. Mind kasvatas mu hoidja ühes kõrvalhoones – teadsin kuningast vaid seda, et ta oli eddislane, kes pärast mingeid trikke meie kuningannaga abiellus. Pidasin ebatõenäoliseks, et ta oleks ebaloomulikuna sündinud, vististi oli ta kaotanud käe mõnes lahingus või ehk mingil proosalisel moel. Meie villa ühel ehitusmehel oli maha lõigatud suurem osa küünarvarrest pärast seda, kui kukkuv kivi tema käe lömastas. Olin kuulnud, et tema sõrmed tõmbusid mustaks.

      Philologos paistis mu pilgu suunda märganud olevat. Kui kuningas oma ülevaatuse lõpetas ja kõrvale pöördus, kummardus Philologos lähemale ja sosistas: «Kuninganna lõikas selle maha.»

      Arvan, et ta kavatses mind lihtsalt teavitada ja oleks lisanud rohkem selgitusi, kuid Xikos ütles samuti sosinal sapisel toonil: «Ära sa kuningannat ärrita.»

      Philologos heitis tema poole pilgu ja raputas siis mulle pead, nagu ei peaks ma Xikosele tähelepanu pöörama. Ent Xikos noogutas samal ajal pead üles-alla, kulmud kõrgele tõstetud.

      Philologos sisistas: «Lõpeta ära!»

      «Ära ka kuningat ärrita,» sõnas Sotis lähemale kummardudes.

      «Ja ära üldse kedagi ärrita,» ütles Hilarion, väänas valusasti mu kõrva ja osutas tühja ukseava poole. Kiirustasin sellest sisse.

      Suundusime megaroni, ainsasse ruumi Attolia lossis, mis oli piisavalt suur, et mahutada Sounise, Attolia ja Eddise ühendatud õukondi. Teel ühines meiega Attolia koos oma vahimeeste ja kaaskondlastega, kes olid peegelpildiks kuninga omadele. Vahtisin teda vargsi, heites pilke tema näole, kui ta kuningaga kõnelema pöördus. Sotist pidasin küll ebausaldusväärseks informaatoriks, kuid Philologos oli paistnud üpris siiras. Võisin näha, et kuigi kuninganna oli ilus, oli ta ka võimukas. Kõik vaatasid teda samamoodi, nagu nad vaatasid kuningat, valmis otsekohe reageerima tema pisimalegi korraldusele.

      Esimest korda Attolia megaroni nähes ei suutnud ma kujutledagi, et isegi tempel võiks olla suurem või hämmastavam. Marmorsammaste read hoidsid lage võimatult kõrgel. Kuldsed lehed taladel särasid valgusest, mida heitsid küünlad suurtes rattakujulistes rauast kroonlühtrites, all olevat ruumi valgustades. Kuulsaid sini-kuldseid mosaiikpõrandaid polnud nii paljude inimeste istuma panemiseks vajalike laudade ja pinkide alt peaaegu nähagi.

      Kõrge laua ääres ootasid Eddis ja Sounis, et saaksid Attolia kuningat ja kuningannat suudlusega tervitada. Kui nad olid istet võtnud, liikusid ka kõik teised kooskõlastatult oma kohtadele. Philologos näitas käega ja ma läksin kohmetult üle pingi koperdades, kuhu kästi, aga teenijad hakkasid juba toidukandikuid sisse tooma; kannude ja amforatega poisid liikusid ühe inimese juurest teise juurde, täites karikaid ja erksavärvilisi klaase.

      Villa Suterpes olime Melisandega kahekesi söönud lihtsatest põletatud savikaussidest, istudes oma sohvadel, millest said ööseks meie voodid. Kui mina vahtisin rikkalikku sätendavat, säravat keraamikat ja klaasi – vedades sõrmega mööda oma taldriku reljeefset mustrit –, heitsid teised pilke minule ja siis kuningale. Müksati küünarnukkidega ribidesse ja visati nalja. Kõike seda ignoreerides vestles kuningas rõhutatult Eddise kuningannaga oma vasakul käel.

      «Jumalad teda võtaks,» ütles minu kõrval istunud Hilarion, kuid liiga hilja.

      Mõni aeg pärast seda küsis kuningas üle õla: «Sotis, kus mu väike Erondites on?»

      Sotis kummardus lähemale, öeldes vaikselt: «Laua all, Teie Majesteet. Selgub, et ta pole harjunud söögi ajal lauas istuma.»

      Jõllitasin tema saapaid. Mul polnud lubatud koos perekonnaga lauas istuda. Kogu mu tutvus niisuguste laudadega seisnes laudlina alla lipsamises, enne kui teenijad neid laudu katma hakkasid, ja minema СКАЧАТЬ