Iiris. Sarah Crossan
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Iiris - Sarah Crossan страница 2

Название: Iiris

Автор: Sarah Crossan

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Учебная литература

Серия:

isbn: 9789985351994

isbn:

СКАЧАТЬ Nuuksusin esikus. Kelly-Anne võttis kotist käkrus kümneka, mille sisse oli pakitud naelane nagu kingitus. Näe, ütles ta, nagu saaks rahaga kõike heaks teha. Ma sean end sisse ja helistan sulle. Ole tugev ja ära talle närvidele käi. Ütle, et sa ei näinud, kuidas ma ära läksin. Pane ta uskuma, et ma tulen tagasi, et ta ei hakkaks mind otsima. Ja siis oligi kõik. Jälgisin teda aknast, muretsedes, mis juhtub, kui issi jõuab koju ja avastab, et ta kihlatu on läinud, kihlasõrmus esikulaual, seesama rubiinsõrmus, mis kunagi kuulus mu emale, siis, kui isa teda südamest armastas.

      M5

      See maantee peab olema kõige pikem tee universumis.

       Asfalt ja asfalt ja asfalt.

      Näpin oma telefoni,

       jälgin käänulist sinist joont liikumas

       Bude’i1 poole. Mõni kuu varem oleksin sisustanud reisiaega Jacq’ile totakaid emotikone saates ja klõpsides naljakaid pilte bussiga sõitvatest luuseritest, kes magavad, suu ammuli. Nüüd pole mul kedagi, kellele sõnumit saata, ega midagi, mille juurde tagasi minna. Ma loodan, et Kelly-Anne’il on veel minu jaoks ruumi oma elus. Asfalt ja asfalt ja asfalt. See peab olema kõige pikem maantee kogu universumis.

      BUDE

      Panged ja labidad

       ripuvad varikatuse küljes.

      Titaanvalged kajakad kisavad pea kohal.

      Lärmakas plikadekamp luristab vahvlitorbikutest jäätist

      mõningasest tilkumisest hoolimata.

       Üks tüdruk seisatab

      ja tormab siis järsku teistele järele:

       Oodake mind ka! Lohistan koti enda järel bussiastmetest alla ja kõnniteele jõudes hingan sisse soolakat õhku. Mul on paberitükile kirjutatud aadress ja telefonis kaart. Kelly-Anne’i juurde on kaks miili.

      IGAVESTI

      Ruudulises jalgpallisärgis mees

      avab ukse. Jah? Ta vahib piinlikkust tundmata mu põske. Kas Kelly-Anne on kodus? Mu õlad tulitavad. Panen seljakoti maha. Kels? Eip. Ma ei usu, et me teda rohkem näeme. Ta tegi vehkat, eks ole? Mees võtab uksematilt reklaamlehe, lappab seda, astub uksest välja ja lennutab rämpsposti prügikasti. Ta on Aberdeenis. Sai müügivaldkonnas tööd. On mulle üüri võlgu. Ta urgitseb kõrva, vahib seejärel oma sõrme, nagu võiks sellelt midagi põnevat avastada. Proovi talle helistada. Mitte et ta kõnesid vastu võtaks. Ma proovin. Ma ei ütle mehele, et Kelly-Anne pole viimasel ajal ka minu sõnumitele vastanud ja et mu tulek Cornwalli paistab mõttetu, kui tema on Aberdeenis. Meie vahel on terve riik. On sinuga kõik korras? Mees silmitseb mu seljakotti. Ma hakkan parem minema, vastan. On sul üldse kuhugi minna? Ta näoilme on nüüd leebem. Kass müksib peaga ta jooksukingi. Ma ei tea. Igatahes mitte koju. Seda tean ma kindlalt.

      JÄLG

      Katsun

      oma põske

      sõrmeotstega.

      See kuumab ikka veel.

      KUUR

      Õhk on haavatud järjekordsest ilutulestikuraketist

      ja videvik lõhnab pisut püssirohu järele,

      ehkki Guy Fawkesi päevani on veel mitu nädalat aega.

      Otse mu ees

       eraldab kruusatee

      kaht aedade rida

      ja ehkki Google Maps soovitab mul

       paremale pöörata,

      lähen otse, tagasi linna,

      alla mere poole.

      Ühes aias

       on roheliseks läppunud klaasidega kasvuhoone.

      Teises

       püramiidiks kuhjatud mänguasjad.

      Järgmises

       virna laotud aiatoolid ja kokkupandavad lauad.

      Kuid peaaegu tänava lõpus

       on lagunenud kuur,

       mille uks on paokil,

      sellele langeb mahajäetud maja vari –

      sees ei põle ainsatki tuld,

      luuderohi ripub akende ees nagu pitskardin.

      Poen aiaaugust sisse,

      nügin kuuriukse valla,

       lipsan kuuri.

      Selles on laiali roostes värvipurgid,

       ja lõhkine tsemendikott.

      Konksude otsas ripuvad rasked tööriistad,

      ainus tilluke aken avaneb tänava poole,

      rebenenud kampsun kardinaks ette riputatud.

      Ma võin džempri pea alla padjaks võtta.

      Ma võin pikali heites jalad vastu ust toetada.

       On hullemaidki ööbimispaiku.

      EI MIDAGI

      Uurin oma telefoni,

      ehkki ei lülitanud heli välja,

      oleksin signaali kergesti kuulnud,

      kuid Kelly-Anne’ilt pole ikka veel mingit sõnumit.

      Issilt samuti mitte.

      Püüan pikali olla,

      kujutlen homse hommiku päikest

      ja anun und, et ta mind kaissu võtaks,

      enne kui öö täie jõuga peale lendab

      ja hirmunupu sisse lülitab –

       mitte hirmu rottide ja hiirte ees,

      kes võivad tulla öösel

      mu põletust näkitsema,

      nagu oleks see grillitud liha,

СКАЧАТЬ