Jumalatega võidu. Tähelepanuväärne lugu riskist. Peter L. Bernstein

Чтение книги онлайн.

      Et hinnata, mil määral on tänapäevased riskidega toimetulemise meetodid kas kasulikud või ohtlikud, peame teadma tervet lugu, alates päris algusest. Peame teadma, miks minevikus elanud inimesed proovisid – või ei proovinud – riski taltsutada, kuidas nad seda ülesannet täita püüdsid, millised mõtteviisid ja keelekasutus nende kogemustest esile kerkis ning kuidas seostus nende tegevus teiste suurte ja väikeste sündmustega, et kultuuri kulgu muuta. Selline perspektiiv aitab meil paremini mõista, kus asume ja milline võib olla meie suund.

      Teel räägime tihti õnnemängudest, mida saab kasutada palju enamaks kui ruletiratta keerutamiseks. Paljud kõige keerukamad riskijuhtimise ja otsuste tegemisega seotud ideed on arenenud välja kõige lapsikumate mängude analüüsimisest. Selleks, et vääriliselt hinnata, mida hasartmängurlus ja investeerimine riski kohta paljastavad, ei pea olema mängur ega isegi mitte investor.

      Täringud ja ruletiratas koos aktsia- ja võlakirjaturuga on riski uurimiseks loomulik labor, sest neid on võimalik väga lihtsalt kvantifitseerida: nad räägivad arvude keelt. Nad paljastavad ka väga palju meie enda kohta. Kui hoiame ruletirattal väikest valget põrkavat kuuli jälgides hinge kinni ja kui oma maaklerile aktsiate ostmiseks või müümiseks helistame, tuksub meie süda arvude rütmis. Nii on see kõigi tähtsate tulemuste korral, mis juhusest sõltuvad.

      Sõna „risk“ tuleneb itaaliakeelsest sõnast risicare, mis tähendab „julgema“. Selles mõttes on risk pigem valikuvõimalus, mitte saatus. Asjad, mida julgeme teha ja mis sõltuvad sellest, kui suur on meie valikuvabadus, ongi need, millest jutustab riski lugu. Ja see lugu aitab meil määratleda, mida tähendab olla inimene.

      KUNI 1200: ALGED

      1

      Kreeka tuuled ja täringute roll

      Miks on riskide meisterlik juhtimine niivõrd nüüdisaegne idee? Miks ootas inimkond renessansile eelnenud mitmeid tuhandeid aastaid, et lõhkuda riskide mõõtmise ja kontrollimise teel seisnud tõkked?

      Neile küsimustele ei ole võimalik lihtsaid vastuseid anda. Aga meil on alustuseks olemas mingi aimdus. Hasartmängud – riskimise kõige tõelisem kehastus – on olnud populaarne ajaviide ja tihtiesinev sõltuvus sellest ajast saadik, kui ajalugu üles tähendama hakati. Pascali ja Fermat’ revolutsiooniline läbimurre tõenäosusteooria valdkonnas oli inspireeritud õnnemängust, mitte tulevikuvisioonidest ega mõnest sügavamõttelisest küsimusest kapitalismi olemuse kohta. Ometigi olid inimesed kuni selle hetkeni läbi aegade kihla vedanud ja mänge mänginud, ilma et kasutanuks ühtki tõenäosuse hindamise süsteemi, mis tänapäeval võitude ja kaotuste suurust määrab. Riskimine kui tegevus oli vaba, riskijuhtimise teooria seda ei kammitsenud.

      Hasartmängud on alati inimesi lummanud, sest need korraldavad meile saatusega sellise vastasseisu, kus piire pole. Astume sellesse heidutavasse lahingusse, sest oleme veendunud, et meil on võimas liitlane: õnnejumalanna astub meie ja saatuse (või tõenäosuse) vahele, et võit meile tuua. Meisterlik inimloomuse uurija Adam Smith defineeris motivatsiooni mõiste järgmiselt: „Ülihea arvamus, mida enamik inimesi omab oma võimetest [ja] nende absurdne usk omaenda heasse saatusesse.“9 Kuigi Smith teadis väga hästi, et inimeste kalduvus riske võtta on majanduslike edusammude tõukejõud, kartis ta, et ühiskond kannataks, kui see kalduvus amokki jookseks. Sestap hoidis ta hoolikalt tasakaalu moraalitunde ja vaba turu kasumi vahel. Sada kuuskümmend aastat hiljem nõustus temaga teine väljapaistev Inglise majandusteadlane John Maynard Keynes: „Kui riigi kapitali arendamine muutub kasiino tegevuse kõrvaltooteks, siis on töö halvasti tehtud.“10

      Ent maailm oleks üks igav koht, kui inimestel puuduks auahnus ja usk oma heasse õnne. Keynes pidi tunnistama, et „Kui inimloomusest tulenevalt poleks tekkinud kiusatust kasutada juhust … siis poleks ainult külmale arvestusele tuginedes tehtud kuigi palju investeeringuid.“11 СКАЧАТЬ