Müütiline jutustus. Logiraamat III. Jorgos Seferis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ möödusime üksikust viigikaktustega saarest

      lääne poolt, teistpoolt haukuvate

      koerte neeme.

      Kui ta soovib ennast tunda, laususid nad,

      vaadaku hinge sisse, nad laususid,

      ja nende aerud lõid päikeseloojangus

      vastu mere kulda.

      Möödusime mitmest neemest, mitmest saarest, merestki,

      mis toob teise mere, kajakad ja hülged.

      Aeg-ajalt nutsid õnnetud naised,

      kurtes taga oma kadunud lapsi,

      ning teised otsisid raevukalt Aleksander Suurt

      ja Aasia sügavustesse maetud kuulsust.

      Randusime kallastel, mis täis öö lõhnu,

      linnulaulu ja vett, millest jäi kätele

      suure õnne mälestus.

      Rännakud aga ei lõppenud.

      Nende hinged said üheks aerude ja tullidega,

      vööri väärika näoga,

      tüürimõla vaoga,

      veega, mis lõhkus nende peegelpildi.

      Kaaslased said järgemööda otsa,

      silmad maas. Nende aerud

      näitavad kohta, kus nad kaldal magavad.

      Keegi ei pea neid meeles. Õiglus.

      V

      Meie ei tundnud neid, kuid lootus sügaval ütles,

      et oleme tundnud neid juba lapsest saati.

      Nägime neid ehk paar korda ja siis läksid nad laevadele,

      söelastiga, viljalastiga, ja me sõbrad

      kadusid igaveseks ookeani taha.

      Koidik leiab meid väsinud lambi kõrvalt

      kritseldamas paberile kohmakalt, vaevaliselt

      laevu, näkineide või merikarpe;

      videvikus laskume jõe äärde,

      sest see näitab meile teed mere poole,

      ning veedame ööd keldrites, mis lõhnavad tõrva järele.

      Meie sõbrad on lahkunud, võib-olla me ei näinud neid kunagi,

      võib-olla kohtasime neid siis, kui uni veel

      kandis meid hingava laine ligi,

      võib-olla otsime neid, sest otsime teist elu,

      teispool kujusid.

      VI

      M. R.

      Aed oma purskkaevudega vihmas –

      sa näed seda vaid madalast aknast

      uduse klaasi tagant. Su kamber

      saab valgust vaid kolde leegist

      ja vahel toovad kauged välgusähvatused ilmsiks

      kortsud su otsaesisel, mu vana Sõber.

      Purskkaevudega aed, mis sinu käes

      oli teise elu rütm, teispool katkisi

      marmorkujusid ja traagilisi sambaid,

      ning tants oleandrite keskel

      uute kivimurdude lähedal –

      hägune klaas lõikab selle ära su tundidest.

      Sa ei hinga; muld ja puude mahl

      hoovavad su mälust, et koputada

      vastu klaasi, millele koputab vihm

      välismaailmast.

      VII

      Lõunatuul

      Lääne pool põrkab meri vastu mäeahelikku.

      Kurakätt lõõtsub lõunatuul ja ajab meid hulluks,

      säärane tuul, mis koorib luud lihast paljaks.

      Me kodu kesk mände ning jaanikaunapuid.

      Suured aknad. Suured lauad,

      et kirjutada sulle kirju, mida oleme kirjutanud

      juba nii palju kuid, ning heita need

      meid lahutavasse lõhesse, et see täituks.

      Koidutäht, kui sa langetasid silmad,

      olid me tunnid magusamad õlist haaval,

      rõõmuküllamad külmast veest

      suulael, tüünemad luigetiibadest.

      Sa hoidsid me elu peopesal.

      Kui nüüd pärast maapao mõru leiba

      jääme öösel valge seina ette,

      läheneb meile su hääl nagu tule lootus

      ning see tuul ihub taas

      meie närvidel habemenuga.

      Kõik me kirjutame sulle samu asju

      ning kõik vaikivad teiste ees,

      igaüks silmitseb sama maailma eraldi –

      valgust ja pimedust mäeahelikul

      ja sind.

      Kes tõstab selle nukruse me südamelt?

      Eile õhtul vihmavaling ning täna

      taas rõhub kinnikaetud taevas. Meie mõtisklused

      nagu männiokkad eilsest vihmahoost,

      maja ukse ees hunnikus ja kasutud,

      nad soovivad rajada torni, mis variseb kokku.

      Keset laastatud külasid

СКАЧАТЬ