TeaterMuusikaKino. 1 2020

Чтение книги онлайн.

      Toshio Hosokawa: „Ma armastan hiina ja jaapani kalligraafiat, … minu muusikas on iga heli ja paus, iga detail oluline, seda võib kuulata ja nautida nagu jaapani kalligraafiat, pintslitõmmetega.”

      Foto: © Kazishikawa

      VASTAB

      TOSHIO HOSOKAWA

      Toshio Hosokawa (1955) on sündinud Hiroshimas, õppinud seejärel klaverit ja kompositsiooni Tokyos. 1976. aastal siirdus ta Lääne-Berliini, asudes õppima kompositsiooni Berliini Kunstide Ülikoolis (Universität der Künste) Korea helilooja Isang Yuni juhendamisel. Aastail 1983–1986 jätkas ta õpinguid Freiburgi Muusikakõrgkoolis Klaus Huberi ning Brian Ferneyhough’ õpilasena ja täiendas end Darmstadti suvekursustel. Korealasena ühendas Isang Yun oma loomingus edukalt lääne ja ida väljendusvahendeid. Klaus Huber aga soovitas Hosokawal pöörduda tagasi Jaapanisse ja hakata põhjalikumalt uurima traditsioonilist jaapani muusikat.

       Hosokawa on olnud Euroopa tähtsamate uue muusika festivalide nimihelilooja ja/või lektor Veneetsia biennaalil (1995, 2001), Luzerni festivalil (2000), Müncheni festivalil „musica viva” (2001), Helsingi festivalil „Musica nova” (2003), „Varssavi sügisel” (2005, 2007), Rheingau muusikafestivalil (2008). Alates 1990. aastast on ta pidanud loenguid Darmstadti suvekursustel ja aastal 1998 valiti ta Salzburgi Mozarteumi suveakadeemia juures resideerivaks heliloojaks. Ühtlasi on Hosokawa olnud aktiivselt tegev Jaapanis: Yamaguchi prefektuuri Akiyoshidai rahvusvahelise nüüdismuusika seminari festivali üks asutajaid ja kunstiline juht aastatel 1989–1998; alates 2001. aastast Fukui prefektuuri Takefu rahvusvahelise muusikafestivali kunstiline juht; 1998–2007 Tokyo sümfooniaorkestri juures resideeriv helilooja; aastast 2004 Tokyo muusikakolledži külalislektor. Ta on võitnud mitmeid auhindu, sh esimese preemia Berliini filharmoonikute 100. aastapäeva puhul korraldatud kompositsioonikonkursil (1982), Arioni muusikapreemia (1984),

      Euroopa noore põlvkonna heliloojapreemia (1985), Kyoto muusikapreemia (1988), Rheingau ja Duisburgi linna muusikapreemia (1998), Suntory muusikaauhinna (2008).

       Ta on loonud orkestriteoseid, sh soolokontserte, kammermuusikat, oopereid, muusikat traditsioonilistele jaapani pillidele ja filmimuusikat. Tema esimene ooper, Shakespeare’i-aine­line „Vision of Lear” („Leari nägemus”) tuli esiettekandele Müncheni biennaalil 1998. aastal. Selles on mh elemente jaapani nō-teatrist. Tema teine ooper „Hanjo” esietendus Aix-en-Provence’i festivalil 2004. aastal ja seda mängiti seejärel mitmel pool mujalgi. Ka kolmas ooper, „Matsukaze” on inspiratsiooni saanud nō-teatrist. Ooperi esiettekanne toimus Brüsseli La Monnaie’ teatris 2011. aastal, seejärel anti etendusi veel Berliinis, Luxembourgis ja Varssavis. Aastal 2016 esietendus Hamburgi Riigiooperis tema „Stilles Meer” („Vaikne meri”) ja 2018 Stuttgardi teatris ooper „Erdbeben. Träume” („Maavärin. Uned”). Ehkki Hosokawa eeskujudeks on olnud eelkõige Teise maailmasõja järgsed saksa avangardistid, on tema helikeelel väga tugev orientaalne alus. Hosokawa loomingut on Eestis varem esitatud festivalil „NYYD 2003”, mil Arditti kvartett kandis ette tema kvarteti „Vaikivad lilled”.1

      Mul oli suur au ja rõõm kohata teid teie kodumaal Jaapanis Tokyos. Olen nautinud teie muusikat aastaid, nii flötisti kui ka heliloojana, ja see on avaldanud mulle suurt mõju. „Afekti” kunstilise juhina olin juba mõnda aega otsinud

      õiget aega ja konteksti, et teie muusikat sellel festivalil esitleda. Soovisin ühendada teie heliloojaisiksuse eesti uue muusika maastikuga.

       Meil on Eestis jaapani keelt rääkiv helilooja Märt-Mattis Lill, Eesti Heliloojate Liidu esimees, kes on õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat ja kelle muusika tegeleb jaapani kultuuri ja filosoofiaga. Lille loomingulised ideed pärinevad jaapani esteetikast. Nii tekkis idee kõrvutada ja suhestada teie heliteoseid Lille loominguga, esitledes teid kahte festivali „Afekt 2019” peaheliloojatena.

       Kuidas teist sai muusik?

      Hakkasin noorena õppima klaverit, olin siis nelja- või viieaastane. Olin oma muusikutee alguses mõjutatud Euroopa klassikalisest muusikast — kuulasin ja mängisin Mozartit, Beethovenit… Neljateistkümneselt puutusin kokku Tōru Takemitsu muusikaga. See meeldis mulle väga, nii et mul tekkis soov komponeerida teistsugust muusikat kui see euroopa muusika, mida ma seni tundsin.

      Kuidas läks nii, et te jätkasite oma heliloomingualaseid õpinguid Saksamaal? Oli see teadlik valik?

      Jah. Seitsmeteistkümne-kaheksateistkümneaastaselt hakkasin otsima endale Jaapanis kompositsiooniõpetajat, aga ei leidnud kedagi, kelle juures oleksin tahtnud õppida. Takemitsut ma hindasin kõrgelt, aga tal polnud õpilasi, ta ei õpetanud. Oma hilisemat õpetajat Berliinis, Korea heliloojat Isang Yuni kohtasin siis, kui Jaapanis esitati ühel sümfooniakontserdil tema muusikat. Isang Yun oli ka ise kohal. Tema muusika meeldis mulle sedavõrd, et tekkis soov tema juures õppida. Olin kahekümnene, kui alustasin õpinguid Isang Yuni kompositsiooniklassis Berliini Kunstide Ülikoolis.

      Kuna elate endiselt osaliselt Saksamaal, on teil kindlasti oma ettekujutus sealses nüüdismuusikas toimuvast. Mis on teie arvates Saksamaa muusikaelu eripärad ja tugevused võrreldes teiste riikidega?

      Saksa uuem muusikaelu on väga tugev ja konkurentsivõimeline. Igal linnal on seal oma korralik ringhääling, orkester ja festival. Nad tellivad palju teoseid noortelt heliloojatelt, seejuures СКАЧАТЬ