Rannaliivalt taevani. Juhan Jaik
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rannaliivalt taevani - Juhan Jaik страница 4
Название: Rannaliivalt taevani
Автор: Juhan Jaik
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Учебная литература
isbn: 9789916626085
isbn:
Uskusime, et need venelased ühel või teisel viisil rikkusid meie kalaõnne, kindlat aga ei teadnud midagi. Mitme kuu pärast aga saabus meie külla Piiterist kiri, mis tegi lahti meie silmaluugid.
Lahna Jaakko poeg oli siis Piiteris soldatiks. Meie poolt mehi oli alati teatavasti leiduval sääl Kalarannas, ja kui soldat tahtis saata koju teadet või näha tuttavaid, siis ta alati leidis rannast kedagi. Ükskord ta otsinud jälle Kalarannas oma inimesi, aga polnud näinud kedagi. Ja kust ta võiski näha, kui meil omalgi polnud kala piipu pistagi. Läinud siis juhuslikult ühte kõrtsi, kus meie inimesed vahel jõid teed. Kogemata ta sattunud kuulma, et sääl nimetatud meie küla nime. Olnud puha võõrad venelased, aga nad rääkinud, kuidas nad petnud meie küla kalamehi. Rääkinud, kuidas nad vedanud tšuhnad nii haledalt sisse, et tšuhnad saanud kodu naistelt kolki. Pärast saanud nad veel merel samade tšuhnadega kokku ja sääl need ižorid saanud veel ka venelaste peksu tunda. Sääljuures need teejoojad venelased hirnunud niisugust võigast naeru, et toa seinad värisenud. Mõni rookinud kange naeru käes kui elajas ning teised hoidnud teda kinni, et ta ei sureks.
„Aga see pole veel kõik, jätkanud jutustaja. Kui siis tšuhnad tulid röövima meie tühja merd kaladest paljaks ja said kahekümne paadi pääle kaks enneaegusündinud kiisapoega, mille pääle pidid omavahel kiskuma teineteist habemest, siis meie, nagu härrased juba teavad, püüdsime nende tšuhnade rannal. Ja mõtlesime, et kala siin on, tšuhna aga kardab kala, temale anna aga enneaegusündinud kiisapoegi, siis arvasime, et mis see kala siin vedeleb ja liguneb. Viimaks ehmatavad mõne kalli tšuhna hinge enneaegu põrgusse; taevasse, nagu härrased teavad, tšuhna-sugust mustlast ei lasta, Peetrus kaitseb kahe käega vastu. Nojaa, siis mõtlesime, et viime kala sinna, kus on õiget usku rahvas, kes oskab pidada lugu kalast. Võtsime siis igast kalasordist ühe, isegi tšuhna armsa kala, kiisapojukese, võtsime ja sidusime nööri sappa — praštšai Tšuhländija! Kus kalad, nendel, nagu härrased teavad, on aru pääs ainult samavõrt, kuipalju on kõige targemal tšuhnal, ja seda on vähem kui nende kuulsat kalasaaki meie küla juures, hakkasid siplema paadipäras nööride otsas ja veavad tagasi. Aga tulid järele, ei aidanud midagi pagana kala siplemine õigeuskliku jõu vastu. Ja, nagu härrased juba teavad, niisuguse vedamise järele lahkuvad neist vetest kõik kalad ja ujuvad veetavade järele. Meie vees nüüd kalad istuvad hunnikus, aga tšuhnad joovat näljaga soolast merevett ja hammustavat kaldalt liiva pääle…“
Kole naer seganud alatasa mehe jutustamist ja sääl üldse olnud niipalju meie mõnitamist, et Lahna Jaakko poeg enam ei kannatanud välja ja karanud jutustajale kallale. Ühe ropsuga pigistanud tal nina pääst nagu mäda kartuli ja löönud päka silma. Siis polnud enam saanud teha muud, sest venelased haaranud ta igalt poolt kinni.
„See vist on ka üks neist, kes peksis meie mehi sääl merel, tasume talle kätte kõikide eest,“ karjunud see jutustaja, suur verejuga rinna ees nagu punane lips. „Andke talle hästi! Ega nad meie mehigi paitanud.“
Siis olevat see Jaakko poeg pekstud meelemärkuseta olekusse. Ühed venelased arvanud, et lüüa niisugune üsna surnuks, teised arvanud, et pole vaja seda teha. Kui inimesed seganud vahele, siis venelased rääkinud, et nad viivat Jaakko poja haigemajja, ja tassinud ta välja. Aga kuhugi nad ei julgenud teda viia mujale kui ühe oma tuttava poole. Sääl siis asunud teda arstima, aga minema ei lasknud. Kartsid kohut, mis tuleb keisrimehe peksmise eest. Kui siis Jaakko poeg pääses tagasi oma roodu, siis ta oli juba arvatud väejooksikuks ja anti kohtu alla. Kohtus selgitati asi kõik ära ja kõik need peksjad istusid kinni. Jaakko poeg kahjuks muidugi kah. Kuid ilusti oli ta rookinud lagedaks selle veneka — üksainus silm ja mitte ühtki nina…
Sellest kõigest kirjutas meile Jaakko poeg, ja siis oli teada, kuhu jäid kalad rannast. Kurja teo tegid need venelased.
Ükskord läksime siis jälle kogu oma kalalaevastikuga ja tõime kalad samal viisil tagasi, nagu nad siit viidigi. Venelased küll märkasid seda ja tulid kallale suure maruga, kuid meil olid siis kaasas tulilukud ja nad ei julgenud meile lähenedagi. Löövisid kaugel ja hädaldasid nagu sügisene hanekari.
Aga see vaen kestis veel kaua. See jäi soiku alles siis, kui algas maailmasõda ja mehed viidi kroonusse. Kodujääjaile kroonu loopis raha, et polnud tarviski minna merele. Meri ka mineeriti ja keelati sõitmine kaugele rannast. Pärast sakslased seadsid sisse kõva piiri ja eestlased valvavad ka kõvasti, et venelased ei saaks tulla tegema oma kurje tempe. Kuulukse siiski, et nad veelgi harutavat, kuidas meelitada ära kala meie rannast. Aga piir on tuline, ära topi näppu külge…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.