Tangopoisid. Antti Tuuri

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tulin. Laila oli mulle linase rätiku alla võileibu jätnud ja keetis kohvi. Tänasin teda hoolitsuse eest, ta kinnitas, et on oma väikse venna eest alati hoolt kandnud.

      Jõin klaasi vett, Laila meelest nõudis seda viin. Ütlesin, et olin tööl, mängisin Lappajärvi kirikuküla noorsooseltsis, kus ei olnud lubatud, et pillimehed joovad, kui nad just lõunast ei olnud.

      Laila küsis tantsuõhtu kohta, rääkisin, mida olin mänginud ja kui palju rahvast oli olnud. Kambrist tuli õemees Risto, istus mulle seltsiks kohvi jooma ja pani suitsu ette. Ta hakkas kohe küsima, kas olin õhtul Lappajärvilt pruudi leidnud või olin pidanud leppima vaid lõõtspilli näperdamisega; ta korrutas seda juttu nii kaua, et Laila virutas talle nõudepesukaltsuga, aga pidi vägisi naerma Risto juttude peale pruudist, kelle olin jätnud Lappajärvi Nissile kurvastama.

      Laila kinnitas, et teab, et mul on pruut lähemalgi kui Lappajärvil, mina ei pidanud kirikukülast kaugemale naistesse minema, ja pruut võis isegi meie pasunakooriga kaasas käia, kinnitas Laila. Risto kurtis selle üle, et pillimeestele jätkus naisi alati, ja muretses, et temal ei olnud ei kuulmist ega mängimisoskust.

      Vanaperenaine, Risto ema, tuli ülemiselt korruselt; ta elas pööningu teise otsa kambris. Laila imestas, et vanaperenaisel oli olnud nii magus uni, et kirikusse minek oli sellel pühal vahele jäänud. Vanaperenaine rääkis, et öö oli olnud raske; väitis, et oli hommikul kella kuueni üleval olnud, enne kui uni oli tulnud.

      Ütlesin, et kartsin, et ajan vanaperenaise üles, kui tulin öösel pillikastiga kolistades pööningu kitsast trepist ülemisele korrusele; vanaperenaine imestas, et ei olnud seda kuulnud, kuigi oli öö otsa üleval olnud. Risto hakkas emaga vaidlema, kas ema oli maganud või üleval olnud, tüdisin selle kuulamisest ära ja läksin ülemisele korrusele tagasi. Lamasin voodil, riided seljas, ja vaatasin lakke. Mõtlesin nalja pärast, kui mitu põikpuud oli Risto laudade alla pannud, kui pööningukambrit elamiskõlblikuks tegi: ta oli löönud punnitud lauad nii, et naelaread ei paistnud välja.

      Lamasin ligemale pool päeva. Mõtlesin helistada Elinale ja järele kuulata, kustpoolt tuuled täna puhuvad, aga ei tahtnud Laila ja Risto kuuldes helistada. Otsustasin, et lähen küla peale, ja tõusin voodist, aga enne kui jõudsin kingad jalga saada, tulid alt väiksed poisid, nii et trepp müdises. Kuulsin, kuidas Jouko surus oma väikevenna trepikojas vastu käsipuud ega lasknud mööda. Ukse peal nad veel maadlesid natuke, millega selgitasid, kumb esimesena kambrisse astuda võis.

      Küsisin, kas nad tahavad kogu maja maha lammutada; ütlesin, et nad peaksid ootama isa pärandit ja mitte lammutama maja, kus oli kahele poisile jagamist küll. Nad jäid ukselävele selle üle mõtlema. Arvasin teadvat, mis neil asja oli, ja võtsin lõõtspilli kastist välja. Küsisin, kas nad on juba otsustanud, kumb mänguriista esimesena katsuda saab. Jouko meelest ei olnud siin midagi otsustada, pilli mängitakse vanuse järjekorras. Väikevend paistis sellega nõustuvat ja ma andsin lõõtspilli Joukole, kes oli laua taha toolile istunud. Avasin pilli haagid ja istusin teisele toolile Jouko ette. Ta kobas sõrmedega klahve, viierealine oli talle kindlasti liiga suur, aga ta sai lõõtsad nii palju lahti ja kinni, et mängis koperdades kaks korda „Vanamees Noad”. Siis hakkas väikevend juba mänguriista endale nuiama.

      Kui Jouko asus „Metsalilli” sõrmitsema, ei pidanud väikevenna närvid enam vastu ja ta hakkas lõõtspilli endale kiskuma. Ütlesin, et mängimisega on kõik, kui nad kokkuleppele ei jõua. Jouko andis mänguriista vennale. Lõõtspill paistis tal süles väga suur, mingeid hääli poiss sealt siiski sai, lasin tal natuke aega klahve vajutada ja panin lõõtspilli ära kasti. Keelasin vendadel oma loaga kambrisse tulla ja eriti lõõtspilli puudutada, mis oli minu tööriist ja mu leiva isa. See tegi poistele nalja, nad ütlesid, et minu isa on surnuaias kiriku kõrval, aga nad lubasid lõõtspilli rahule jätta.

      Panin üleriided selga ja käskisin poisikestel alumisele korrusele kaasa tulla. Ütlesin, et lähen küla peale; Laila küsis, kas tulen söömaajaks tagasi. Ma ei osanud kindlalt vastata, ta lubas, et peab söögi kuni õhtuni välja soojas.

      Õues liivatas Risto trepiesist, kiitsin teda selle eest. Risto küsis, kas Laila jutus on tõetera, et kiriku juures ootas mind pruut. Ütlesin, et moosekantidel on kõik võimalik.

      Pidin auto aknad jääst ära puhastama. Risto tuli vaatama, kas Škoda Octavia läheb käima, tõstis pöidla püsti, kui mootor uratas. Lasin mootoril natuke aega soojeneda, avasin külgakna ja kiitsin Ristole oma autot. Tema arvates oli Saksa auto Tšehhi omaga võrreldes auto, ta oli talvel ostnud uue Taunuse ja kinnitas, et ei loobu sellest kunagi.

      Hakkasin sõitma ja mulle meenus sõites, et ei olnud rääkinud Ristole, mida olin kuulnud Lappajärvil: Pietarsaaris oli olnud Rootsist tulnud värbajaid, kes olid lubanud tööd Rootsis kasvõi kohe, ja Pietarsaarist oli juba palju poisse Härnösandi saeveskisse ja Gävleni dokki tööle läinud. Risto oli juba sügis otsa virelenud oma põllumajandusega ja ähvardanud, et pakib Laila ja poisid lennukisse ja läheb Austraaliasse lambaid pügama; oleksin võinud öelda, et nüüd on tööd saada ka lähemalt.

      Peatasin auto Nurme baari ees ja läksin sisse. Paar tuttavat istus telefonile nii lähedal, et oleksid kuulnud iga sõna, mis ma oleksin öelnud. Võtsin kohvi ja moosipiruka, mida tüdruk kiitis, et oli hommikul küpsetatud. Lauas küsisid Lauttamuse omad, kus kandis olin õhtul kortsu kallistanud. Vastasin lihtsalt, ei hakanud midagi väga vaimukat välja mõtlema. Kui nende jutt hakkas otsa saama, küsisin, kas nemad on kuulnud värbajatest, kellest lappajärvilased olid teadnud, et liiguvad Pietarsaari kandis ja otsivad metallimehi ja muud rahvast, kellest Rootsis praegu kuuldavasti puudus olevat. Lauttamuse omad ei olnud värbajate otsa komistanud.

      Sõitsin kiriku juurde, peatasin auto nii, et nägin Elina korteri aknaid, seal ei paistnud valgust, aga valgust ei olnud veel ka teistes maja akendes. Ma ei saanud väga kaua Elina akna all autos istuda, hakkasin tagasi jaama poole sõitma.

      Pidin jälle baari minema, seal istus seesama punt. Nad kahtlustasid, et olin baariabilisse armunud, kui ei olnud kannatanud kauem ära olla. Nõustusin, et armastus on vägev jõud, läksin telefoni juurde ja helistasin, aga Elina telefonile ei vastatud. Palusin uuesti ühendada, lasin heliseda, aga keegi ei vastanud. Ei tihanud Elina uksele koputama minna, läksin koju tagasi.

      Laila pidas mu juba eeskojas kinni ja ütles, et Elina ema oli helistanud ja öelnud Elinalt edasi niisugused tervitused, et Elina oli läinud Rovaniemisse oma õe juurde ja mina pean Kamppilale ütlema, et Elina ei ole enam Hurma pundis.

      Läksin kööki. Laila ütles, et Risto oli läinud naaritsaid söötma ja võtnud väiksed poisid kaasa, ja et vanaperenaine oli praegu pööningul oma kambris, siis oleks meil õige aeg rääkida Elinast ja minust ilma liigsete kõrvapaarideta. Mina imestasin, mis oli meil Elina ja minu asjadest rääkida; Laila ütles, et kuna on vanem õde, siis tahab ta anda mulle head nõu.

      3

      Mina sõin ja kuulasin, mida Laila tahtis Elinast rääkida. Ta oli läinud Rovaniemisse Kaija isa sabas, uskus Laila ja kinnitas, et mees ei võta Elinat tagasi, kui ta ka läheks koos tüdrukuga seda paluma. Laila ei mäletanud, et Elinal oleks Rovaniemis õde olnud.

      Ma teadsin, et Elina õde elas Rovaniemis. Laila hakkas meenutama Elina suguvõsa ja talle meenuski Kaija, Elina õde, kelle järgi Elina oli pannud nime oma tütrele, sohilapsele.

      Mul polnud tahtmist hakata Lailale Elina asju rääkima, aga ütlesin, et tean nii palju, et laps oli abielus sündinud, kuigi mitte abielus sigitatud; Elina ja ekskavaatorijuht olid end Vaasas registreerida lasknud, sest Elina oli hakanud ootama, ja abielus nad olid praegugi veel, kuigi ei elanud koos.

      Laila СКАЧАТЬ