Mustade lindude aeg. Kate Moretti

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siiani küll. Ta just ärkab.” Alecia kuulis Gabe’i, viieaastase poisi kohta liiga raskeid samme oma toas ringi tümpsumas.

      „Tulge täna pärastlõunal mu mängule? Palun?” Nate palus seda tavatu meeleheitlikkusega. Nate palus Alecialt alati nii vähe, soovides alati arvestada naise aja ja energiaga, muretsedes tema stressi ja selle pärast, mismoodi ta saaks naist õnnelikuks teha – lausa niipalju, et kõndis otsekui munakoortel. Alecia teadis, et see üks kord ei saa ta ei öelda, isegi kui see tähendaks Gabe’i tarimist võõrasse keskkonda. Poiss tunneks seal mõningaid inimesi, aga mitte kõiki. Mt. Oanoke’is ei muutu inimesed kunagi: pesapallipublik, viimase peal riides sportlikud emmed, treenerite naised, spordiklubide fännid. Nate’i ema on ilmselt samuti kohal.

      Võib-olla tuleb Bridget ka. Sellest oli mitu kuud. Bridget Peterson on üks Alecia vähestest sõpradest, kes ei pärine tema tugivõrgustikust. Bridget on õpetaja, töötab Nate’iga koos. Bridgetil pole erivajadustega ega isegi tavaliste vajadustega lapsi. Ta pole terapeut, kaastundlik õde ega arst. Ta on lihtsalt inimene ja vahel kippus Alecial meelest minema, mis tunne on, kui sul on sõpru, kes on lihtsalt inimesed.

      Aastaid tagasi, enne Gabe’i sündi, siis kui Alecia ja Nate olid äsja abiellunud ja Mt. Oanoke’i kolisid, olid Bridget ja Holden Peterson Nate’i ja Alecia esimesed ehtsad kaaslasega sõbrad. Nad veetsid kohalikes pubides klaasi taga pikki õhtuid, naersid, kuni neil küljes pistma hakkas, odavast rummist ja koolast ning alles lapsekingades abielu särast purjus. Enne viljatust (Bridgeti puhul) ja erivajadusi (Alecia puhul) ning hiljem ka seda sõnulkirjeldamatut.

      „Vaatame, kuidas läheb,” ütles Alecia Nate’ile, ilma et oleks midagi lubanud, sest viimasel hetkel võis juhtuda mida iganes ja vahel juhtuski. Vaatame tähendas tavapäraselt jah, kui ma sind just alt ei vea.

      „Seega siis ei,” ühmas Nate telefoni.

      „Seega siis võib-olla.” Alecia ohkas ja temas hakkas maad võtma ärritus. Ülevalt kostis mürtsatus, millele järgnes kiiresti õhku lõhestav huilgamine. „Pean minema.” Ta lõpetas kõne ja võttis kaks trepiastet korraga.

      Gabe seisis oma voodijalutsi juures, tema lamp põrandale paiskunud. Poiss pöördus Alecia poole ja osutas sellele segadikule, kildudeks kukkunud pirnile ja katkistele plastikust lambivarjutükkidele. Lambi oli kinkinud Violet, Vi, nagu kõik teda kutsusid. Nate’i ema. Rohkem kui poole nende kraamist oli neile kinkinud Vi ja suurema osa sellest oli energiline, aga heatahtlik Gabe ära lõhkunud. Ehkki Vi armastas oma pojapoega, pelgas Alecia juba ette seda kiiret pettumusevälgatust naise silmis, kui too lõpuks paratamatult küsib, kuhu see lamp jäi.

      „Oi, kallikene, mis juhtus?” Alecia kummardus, et üliteravate klaasikildudega segunenud plastikutükid üles korjata. „Hoia eemale!” Ta osutas ukseava suunas ja Gabe tatsas paljajalu sinnapoole. Poiss mossitas, käed kõrvadel. Alecia terav hääletoon, kas või vaevuaimatavalgi määral, võis poisi endast välja viia ning naine hingas kaks korda sügavalt, et rahuneda. Poiss ümises endale lohutuseks.

      Ikkagi, see oli kõigest lamp ja pealegi veel üsna odav. Vi oli selle välja valinud, sest Gabe’ile meeldisid värvid, punane, kollane ja sinine laineline plastik, mis heitsid lakke ja seintele heledat valgust, ja sellepärast ka, et lamp oli vastupidav, aga tühja kah. Nad võivad uue osta. Võib-olla tuleval kuul, kui esimesest pesapallirahast veel midagi alles jääb.

      „Hei, sõbrake.” Alecia lükkas juuksed randmeseljaga silmilt, klaasikillud ja plastikutükid sõrmede vahel. Gabe ümises valjemini, kõrvad kinni kaetud, ja Alecia kordas öeldut, seekord pisut jõulisemalt ja pojale silma vaadates. Ta naeratas. „Hei, sõbrake!”

      Gabe lõpetas ümisemise. Naeratas talle vastu, silmanurkades kurrukesed, pilk üürikeseks hetkeks muredest prii. Alecia matkis sügavalt hingamist ja poiss hingas samuti. Nende väike omavaheline nali, hinga, emme. Hinga, Gabe’ikene. See on kõigest hingamine, käkitegu.

      „Kas sa tahad issit vaatama minna? Tal on pesapallimäng. Mäletad?”

      Poisi pilk vilksas huvitult kõrvale.

      Alecia proovis uuesti. „Gabe, lähme issit vaatama.” Poisi näoilme elavnes.

      Alecia proovis veel kord. „Tee peal võime ehitusplatsi juures peatuse teha. Sisse me minna ei tohi, aga me võime vaadata.”

      „Jaa!” Poiss hüppas püsti ja jooksis tema juurde.

      Alecia kiljatas, osutades põrandal kohale, kus võis kilde olla. „Ma pean tolmuimejaga üle tõmbama! Sa astud mõne endale jalga!”

      Selle asemel tõukas Gabe end maast lahti, hüppas üle ümber kukkunud lambi ja maandus mürtsuga voodile, kus hakkas end rätsepaistes üles-alla põntsutama ja huilgas rõõmsalt. Ta tõmbus voodi kaugemasse nurka, mängis, nagu püüaks segadust vältida ja vaatas Aleciale kõnekalt silma. Naine naeris. Gabe ajas teda iga päev naerma, mitte niivõrd sõnadega, mida tuli ette harva, vaid oma veidra huumorimeelega. Viisiga, kuidas ta Aleciat sõna otseses mõttes aasis. Keegi teine ei pannud seda tähele. Gabe oli üsna mitmes mõttes klassikaline näide: tavaline komöödia talle nalja ei teinud, telesaated olid täis nüansse, mida ta kas ei tabanud ära või ei osanud hinnata, harilik huumor jäi talle arusaamatuks või siis – mis oli tõenäolisem – jättis teda külmaks. Aga Alecia meelest oli ta lõbus ja sõbralik ning naine kõndis mööda seda masendavat, rahulolu ning igapäevase ja lakkamatu läbikukkumise vahel pingule tõmmatud köit.

      Ta küünitas vaba käega ja korjas maast üles väikese metallist ekskavaatori ning vibutas seda poisi silme ees. „Tossud jalga. Sealsamas.” Ta osutas sinna, kus poiss seisis, ja Gabe silmitses oma takjakinnistega Nike’isid. Ta istus, pusis kinnistega, silmad ema käes oleval lelul. Kui ta valmis sai, tõusis ta, käed ette sirutatud ja selg sirge. Alecia viskas mänguasja ettevaatlikult ja see maandus Gabe’i päevatekil. Poiss kahmas selle pihku, surus vastu oma põske ja pistis siis taskusse.

      „Minema, emme.” Ta naeratas emale, suu kõrvuni. Tolmuimemine võis oodata.

      Nii nad siis läksidki.

      Ja kõik oli hästi. Gabe’iga oli kõik hästi. Aleciaga oli kõik hästi. Ta vaatas oma abikaasat, kes nõjatus vastu varumängijate katusealuse puittoestust, pöidlad tumesiniste dressipükste taskutesse torgatud, müts silmil madalale tõmmatud, ega näinud sugugi vanem välja kui tema poisid, pilk ainiti löögiloleval mängijal, vilksatades vaid aeg-ajalt staadionitribüüni ülemises nurgas istuva kahe mehe poole. Värbajad. Nad käisid ja vaatasid igal aastal mõnd esimestest mängudest, lastes Nate’il klassi näidata. Tema poisid. Tema abituriendid tüüritakse tähtsatesse ülikoolidesse ja võib-olla ühel päeval suurtesse liigadesse. Vähemalt oli ta seda kogu aeg lootnud.

      Ta polnud korrakski pilku tõstnud, et Alecia poole vaadata, enne kui linnusadu algas.

      Surnute või vaevu elavatena alla sadades maandusid kaks väikest lindu teise ja kolmanda pesa vahele, neli eesväljakule, üks kodupesa ja söötjakünka vahele ning terve rodu musti laipu tagaväljaku rohelisele murule. Alecia tõstis käe silmadele varjuks ja uuris taevast. Pilvetäis musti linde, tuhanded ja tuhanded sõelusid ringi nagu sääsed. Näis, nagu oleks kogu parv paigal hõljunud, lauelnud mingisugusel nähtamatul õhuhoovusel, sellal kui rahvasumm all pomises. Söötja Andrew Evans seisatas, käsi palli kõrgel õhus pigistamas, ja siis, kui üks kuldnokk ta jalge ette langes, vajus poiss otsekui lössi ja pööras näo taeva poole, mõeldes: mida põrgut?

      Ja siis – hullumaja. Kõik koperdasid, paanitsesid ja kriiskasid, jooksid suupisteteputka väikese varikatuse, varumeeste varjualuse СКАЧАТЬ