Kallis Carolina. Kristy Woodson Harvey

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juba mitmeid põlvkondi.

      See tähendab enamat, sest see nimi polnud algusest peale sinu oma. Ja sina polnud kohe algusest peale meie oma.

      Ma olin – nagu iga ema olema peab – esimene inimene, kes sind sündimise järel sülle võttis. Sind ilmale toonud ema minestas kolmkümmend tundi kestnud sünnituse järel, kui ta sind nägi – täiuslikku, ümmargust ja punast nagu äsja nopitud õun. Mulle tundus, nagu oleks sinu esimesena sülle võtmine otsekui annetuskastist raha varastamine. Aga kohe kui uduse pilguga õde tõstis su mu kätele, jätsid sa nutu, avasid silmad ja su pilk lukustus minu omasse. See õnnehetk oli põgus, sest vaid mõne sekundi pärast kaotas su ilmale toonud ema teadvuse.

      Kui ta jälle ärkvele tuli, mina kallistamas õhustki kergemat sind, keda ta oli üheksa pikka kuud enda sees kasvatanud, palusin ma andestust. Aga tema ütles: „Mul on hea meel, et sa ta esimesena sülle võtsid. Sa oled ka olnud siin kogu selle kuradima aja.“

      Ma ise olin varem sünnitanud ja see pisaraterohke uue eluga tutvumine pärast neljakümne nädala pikkust hormoonide karusselli oli mul veel värskelt meeles, kuivamata nagu su beebitoa seina uus värv. Aga ma polnud eales seisnud omal jalgel, voodi kõrval, kui neli inimest hingavad õhku, ja siis, väikese nutu järel on neid viis. Seda sorti ime kogemine oli nagu olla ise uuesti sündinud.

      Isegi sellel sinu maailma astumise hetkel ei võinud ma teada, et ühel päeval saan ma sind, riietesse mähitud sooja kompsu, süles hoida kogu aeg. Aga ma tõotasin, et teen kõik, mis on minu võimuses, et sind kaitsta, armastada ja veenduda, et sa kasvad hästi ja kiirustamata nagu värske salat.

      Ja niisiis, mu armas, kui sa peaksid kunagi vaatama oma albumit ja mõtlema, et võib-olla on see pisut paksem kui su õe ja venna omad, siis ainult seetõttu, et ühe ema asemel, kes säilitab fotosid ja kirjutab kirju ja tuletab sulle meelde, kui palju ta sind armastab, on sinul kaks: üks, kes tõi su siia maailma, ja teine, kes su selles maailmas üles kasvatas. Ja kui sa peaksid hakkama kunagi tundma, et äkki jagati sulle viletsad kaardid, ja et omada ema, kes su üles kasvatas, ja ema, kes su ilmale tõi, on liiga raske, siis pea meeles seda: sul ei saa iialgi olla liiga palju inimesi, kes sind armastavad.

      2 „Romeos ja Julias“ mõtiskleb Julia, et pole tähtis, et Romeo perekonnanimi on Montague, kuigi tema vanemad ei salli Montaguede suguvõsa.

      Jodi

      LIIGA KAUAKS SEISMA JÄÄNUD MOOS

      Mõned asjad elus ei tundu õiged. Näiteks see, kuidas sa võid säilitada midagi, mis on kasvanud su oma aias, ja lasta sel seista sahvris riiulil, kuni su lastel on lapsed. Ja kuidas need naised kirbuturul suudavad kirjutada terve tsitaadi piiblist ühele väikesele riisiterale. Ja siis on üks asi, mille kohta ma tean, et see on õige ja hea: kui täiesti hulluks ajavalt kohutav on see, kui ema peab oma väikesest beebist loobuma.

      Ma arvan, et sa oled hakanud juba aru saama, vaadates praegu mind, kes ma toimetan su emme ja issi valges, säravas köögis, et ma pole lihtsalt su issi sugulane. Loomulikult oled sa hetkel ikka veel nii väike ega suuda mõista, kuidas ma sind enda kõhus kasvatasin, kuidas ma su ilmale tõin, kuidas ma sind armastasin ja endiselt armastan. Aga sa vaatad mulle otsa samasuguse kõveriti naeratusega nagu mu isa ja pigistad mu sõrme üsna tugevasti – ja tundub, et sa justkui teaksid kõike. Alati kui ma seda su emale ütlen, vastab tema: „Loomulikult ta teab. Titad teavad kõike.“

      See on üks täitsa lihtne ja õige asi, mida öelda. Ja lihtne olen ka mina ise ja see, mida ma olen kogu elu teadnud. Mul ei ole palju ilusaid sõnu ja ma ei usu vabandustesse selle kohta, miks ma ei tegele sinu kasvatamisega. Nii et siin on üks tõde, mis on tuumakam kui liiga kauaks pliidile keema jäänud moos: ma loobusin sinust, sest ma armastasin sind rohkem kui iseennast. Ma loobusin sinust, sest ma tahtsin, et sul oleks rohkem. Ma loobusin sinust, sest mingisugusel hägusel moel nagu see jõgi, mis voolab läbi linna, teadis mu süda, et sinust tuleb loobuda, et meist saaks tõeline perekond. Ma ütlesin korduvalt su emmele, et ma kardan, et kui mina olen sinu elus, siis saad sa haiget. Aga tema ütles selle peale täitsa lihtsalt: sul ei saa iialgi olla liiga palju inimesi, kes sind armastavad.

      Khaki

      TEISTSUGUSED PLAANID

      Kõige rohkem meeldivad mulle sisekujunduse klientidest alati need, kes tulevad minu juurde mappidega, millest ulatuvad välja ajakirjade väljalõiked, otsekui vahukoor kukli vahelt. Neile meeldib selle toa õhustik, selle valgus. Nad ei suuda elada enam ainsatki päeva ilma täpselt samasuguse tugitoolita.

      Ma olin ise alati olnud samasugune nagu need kliendid, absoluutselt kinni selles, mida ma tahtsin. Nii et kui me sinu issi Grahamiga abiellusime, siis teadsin, et saame palju lapsi. Loomulikult oli mul juba sinu vend Alex. Aga kui tema sündis, olid lood teisiti. Mina olin üks väga noor lesk, kes elas püsivalt Manhattanil, minu disainiäri ja antiigikauplus olid saamas tuult tiibadesse. Lühidalt, mul oli rohkem tegemist kui Waffle House’i ettekandjal kolmanda vahetuse lõppedes.

      Aga kui ma kolisin tagasi Põhja-Carolinasse ja abiellusin sinu issi Grahamiga, mõjus tema tasane olek ja lähedus loodusele mu hingele rahustavalt nagu jahe vesi kõrvetanud nahale. Ma tahtsin hingata sügavalt ja aeglaselt, tunda näol päikesekiirte paitust ja vaadata oma laste kasvamist.

      Kui ma tol pühapäevahommikul ärkasin, surnud käsi kihelemas ebaloomulikust asendist, olin näinud und, kuidas me istume Grahamiga terrassil kiiktoolides ning vaatame, kuidas Alex ja tema kaks õde – väikesed õed, keda tal ei olnud – mängivad. Ma heitsin pilgu allapoole ja nägin, kuidas Alex on pugenud mu kaissu, käed laiali nagu muretult magavatel lastel ikka. Tema nohises ühel pool, Graham norskas teisel pool ja me kolm olime üksteise kaisus nagu pesakond kutsikaid küünis heina sees. Ma vaatasin naeratades, kuidas kardinate vahelt sisse tunginud hommikune päikesekiir sädeles mu kolmeaastase lapse blondidelt kiharatelt.

      Graham haigutas, avas silmad ja küünitas mind suudlema. Ta lihaselised käed kallistasid mind ja mina raputasin oma sisuliselt surnud kätt, tundes sellel peenikeste nõelade kõrvetust. „Hommikust, Khaki,“ ütles ta.

      Mu nimi on tegelikult Frances, aga Graham oli seda pea kaks aastakümmet tagasi muutnud, kui mul oli kombeks riietuda üleni khakivärvi tööriietusse ja ratsutada koos isaga farmis ringi. See oli üks taolisi hüüdnimesid, mis oli kasvanud nagu roniväät, ja sellest oli võimatu lahti saada.

      Ma vaatasin uuesti Alexi suletud silmi, libistasin pilgu naeratades üle ta jalgade, mis olid toetumas minu jalgade vastu, ja sosistasin Grahamile: „On sul aimu, mitu korda me oleme viimase kahe ja poole aasta jooksul seksinud?“

      „Mmmm,“ mõmises ta nina mu juustesse surudes, ajamata habemes lõug torkimas mu kaela. „Mulle meeldib, kuhupoole see vestlus suundub.“

      „Ei, tõsiselt,“ ütlesin mina. „Nelisada kuuskümmend kaks korda.“

      Ta noogutas. „On tore teada, et keegi peab arvet. Kas sa tahad öelda, et seda on liiga palju või liiga vähe?“ Ta muigas mulle oma poisikeselikku muiet, sinised silmad välkumas, ja sõnas: „Sest ma isiklikult meelsasti eksiksin, kui ütleksin, et liiga palju.“

      Mina pööritasin silmi. „No kuule, Graham. Pagana pärast, miks ma rase ei ole? Tähendab, kui raske saab see olla? Ma isegi ei pingutanud, et Alex tuleks, aga vupsti – nii lihtne see oligi.“ Ma nipsutasin sõrmi, eirates fakti, et olin olnud tookord kõigest kahekümnekuuene. Ma püüdsin tõrjuda mõtet langevast fertiilsuskõverast, СКАЧАТЬ