Kivisillad. Swifti jõeorg, 9. raamat. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tabanud, enne kui tal oli võimalust rõivastuda. „Kõik on korras.“ Ta pidas põgusa pausi. „Ära lase mul end takistada milles tahes.“

      Nagu näiteks dušš, rõivad, kingad, hommikusöök. Veel rohkem kohvi. Raske oli tegelda jõulise müürsepaga, kui oled veel kofeiinipuuduses, ööriietest rääkimata. Ta lükkas ühe käega oma juuksed tagasi – pikad, tumedad, lokkis, sassis. „Muidugi.“ Ta mõtles, et vähemalt kõlas eneseteadlikult. „Hüüa mind, kui ma saan kuidagi aidata.“

      „Saab tehtud. Oled sa pärast siiajõudmist Vicilt midagi kuulnud?“

      Adrienne noogutas. „Mõned meilid.“

      Adam nihutas kotti oma õlal. „Ma ei jää praegu kauaks, kuid tulen õhtupoolikul hiljem tagasi. Sobib?“

      „Sobib kenasti.“

      Adam läks temast mööda ja jätkas teed oma prügihunniku juurde. Ta oli lihaseline, heas vormis. Loogiline, et mees, kes tassib elatise teenimiseks kive ja mörti ja sepavasaraid ja muud taolist, peab heas vormis olema.

      Adrienne jõi oma ülejäänud kohvi ära. See oli leige, kuid ta ei hoolinud. Ta oli mõistnud, et peaaegu igaüks Knights Bridge’is teadis temast ja Vic Scarlattist, aga ta polnud ikka veel harjunud, et inimesed teda talle mainisid. Ta oli aasta tagasi teada saanud, et Vic on tema bioloogiline isa. Ka Vic polnud temast teadlik olnud. Ta oli Vici teadmatusest aru saanud, kui oli eelmisel talvel Vici koduhoidjaks olnud talle ütlemata, et ema oli lõpuks tunnistanud, et temal ja Vicil oli olnud armusuhe ning Adrienne oli selle tulemus. Vic oli pärast neljakümneaastast karjääri lugupeetud diplomaadina erru läinud ja praegu oli tal käimas kolimine täielikult oma maakoju väikeses Knights Bridge’is Massachusettsis.

      See polnud kerge, aga nad olid tema ema paljastusega rahu teinud. Adrienne oli töötanud oma veiniblogi kallal ja konsulteerinud ärisid, olles samal ajal Vici koduhoidjaks, ning siirdunud seejärel Kesk-California viinamarjaistandusse, mis kuulus Noah Kendrickile, San Diego miljardärile, kel olid Knights Bridge’iga omad seosed. See oli olnud suurepärane töö. Ta oli seda hästi teinud. Ent kui Noah ja Phoebe, tema kihlatu ja Maggie õde, mainisid töökohta Carriage Hillis, oli Adrienne võimalusest kahe käega kinni haaranud.

      Knights Bridge’i mõju, nimetaks seda Vic.

      Adrienne viis oma kruusi sisse ja tal õnnestus oma hommikumantlit kindlalt enda ümber hoida. Tal oli ka flanellpidžaama, kuid see oli kandmiseks liiga soe. Ta oli selle hommikumantli ja öösärgi ostnud eelmisel suvel kapriisi ajel, kui ta oli läinud Pariisi, kus tema ema ja Vic olid nautinud nädalapikkust armulugu. Vasakkallas, õdusad kohvikud, armusuhe romantilises hotellis d’Orsay muuseumi lähedal. Sophia Cross oli naasnud koju Californiasse ja tema kihlatu Richard Portale oli pidanud Adrienne’i oma lapseks, kui ta mitte päris üheksa kuud hiljem sündis.

      Tema vanemad olid lahutanud, kui Adrienne oli seitsmeaastane.

      Mis seal imestada.

      Vicist teadasaamine oli talle selgitanud väga paljusid asju, eriti oma ema kohta.

      Adrienne pani kohvikruusi suure maaköögi letile. Tema mõtted oli ikka veel kinni oma rõivastusel. Oli ta Adam Sloanile vale mulje jätnud? Kas ta läheb tagasi ja räägib oma vendadele tema väljas istumisest liibuvas mustas hommikumantlis ja öösärgis? Sloanid tundsid Knights Bridge’is igaüht. Jutt võiks ringlema minna. Vic Scarlatti California tütar Carriage Hillis väljas seksikas mustas rüüs … ta ei sobi siia kunagi … ta vallandatakse enne tänupüha …

      „Veel kohvi,“ oigas Adrienne. „Palju rohkem kohvi.“

      Ta sirutas käe kohvikannu poole ja nägi läbi eesakna Adamit. Mees oli oma tööfurgooni tagaluugi avanud ja tõstis sealt välja veel ühe koti. Ta asetas selle ühele õlale ja hoidis seda furgooni sulgedes ühe käega tasakaalus. Seejärel läks ta läbi külgõue tagasi maja taha.

      Adrienne’il polnud aimugi, kui kaua tal kivimüüri ümberehitamine aega võtab, aga ta kindlustab, et on järgmine kord riides, kui mees välja ilmub.

      Ta pani uue kohvi käima ja lipsas läbi vana keskkorstnaga maja võõrastemajapidaja eluruumidesse. Selle puitpõrandad olid kooskõlas 1803. aastal ehitatud maja peaosa laiade põrandalaudadega. Olivia Frost McCaffrey, kellele maja kuulus, oli graafiline disainer ning tema eksimatu stiili- ja värvitunnetus ilmnes korteri põrandariietes, linades, rahustavates värvides ja metsatrükistes. Adrienne oleks leppinud valgega ja asi lõpetatud.

      Ta sulges ukse ja hingas välja, lastes nüüd hommikumantli vöö lahti, kui tal ei olnud seksikat müürseppa teda silmitsemas. Ta oli mehega eelmisel talvel palju kordi kokku puutunud. Isegi ülimalt hõivatuna, nagu ta oma situatsioonis Viciga oli olnud, polnud ta teadmatuses Adami füüsilistest omadustest. Et ta oli too vaikne Sloan, andis mehe kütkestavusele üksnes lisa. Ja väheste sõnadega ülimalt füüsiline mees …

      Adrienne oigas jälle. Mis tal viga oli? Ta raputas selle küsimuse peast, tõmbas hommikumantli ja öösärgi seljast, jättes nad voodi kõrvale kuhja, ning läks korteri eravannituppa. Ta oli lootnud, et Vic on linnas teda tervitamas, kuid Vic oli kümme päeva tagasi mingite kohtumiste tõttu Washingtoni läinud. Peaaegu aasta pensionil olemist polnud rahustanud tema loomult rahutut hinge. Adrienne sai sellest aru. Ta ise oli samuti rahutu. Aga Vic oli ka motiveeritud ja ambitsioonikas, lisafaktor põhjusele, miks ta polnud oma tütrest teadnud, kuni Adrienne eelmisel talvel Kajajärvele oli ilmunud. See polnud ainult tema ema tegu. Ka Vic oli siin rolli mänginud. Ta polnud küsimusi esitanud.

      Ta polnud kunagi abiellunud. Ta oli vihjanud, et oli vähemalt korra sellele lähedale jõudnud, kuid Adrienne polnud seda teemat temaga arendanud. Vic oli varajastes kuuekümnendates ja kuigi see polnud väljaspool tõenäosust, kahtles Adrienne, et ta kunagi abiellub. Tema ema polnud uuesti abiellunud. Ta ei olnud rahutu, kuid oli samuti motiveeritud ja ambitsioonikas. Ema oli San Franciscos rajanud eduka turunduskompanii vundamendist peale.

      „Ma olen sellega võrreldes tigu.“

      Adrienne naeris endamisi, keerates dušivee jooksma. Vähemalt polnud ta ema kunagi vihjanud, et on oma tütres kuidagi pettunud. Neil ei tarvitsenud olla kõige semulikum ema-tütre suhe, aga nad mõistsid teineteist.

      Veerand tundi hiljem oli ta duši all käinud, mustadesse teksastesse ja mustjashalli toppi rõivastunud, mustad pahkluusaapad jalga tõmmanud ning teel kööki. Ta täitis oma kruusi värske kohviga. Ta oli idaranniku ajaga enam-vähem kohanenud, kuid vajas hommikul esimese asjana kaks või kolm kruusi kohvi. Müürsepa väljailmumise ehmatus oli ta oma päevaplaanist välja paisanud.

      Adrienne istus eesakna kõrvale köögilaua äärde. Adami furgoon oli läinud. Ta tundis üksindusetõmmet. Vic oli tema ainus side Knights Bridge’iga – tegelikult kogu idarannikuga – ja ta oli linnast lahkunud. Vic polnud tervitanud väljavaadet, et ta kauakadunud tütar tuleb kõhklemata tagasi tema omaksvõetud linna võõrastemajapidajaks. „Oled sa kindel, Adrienne?“ oli ta küsinud, kui ta oli Vicile nende uudistega helistanud.

      Muidugi ei olnud ta kindel. Ta oli improviseerinud. Just samamoodi, nagu oli teinud oma veiniblogi, veinikonsultatsiooni, Vici koduhoidmisega. Nii ta töötas. Ta paneks kõik, mis tal on, töösse, aga ta ei teadnud, kui kaua see kestaks. Kuu aega? Pool aastat? Kuus aastat?

      Kuus aastat mitte, mõtles ta kohvi juues. Praegu keskenduks ta kuuele päevale.

      PÄRAST hommiku veetmist oma korteri kõrval väikeses kontoris olid Adrienne’i silmad ähmased. Selleks ajaks, kui ta kööki sisenes, oli ta valmis lõunaks ja СКАЧАТЬ