Mineviku patud. Рейчел Кейн

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korgi eest tõmmanud. Ta hingab paar korda sügavalt, tema nägu saab tagasi enam-vähem normaalse jume ja ta noogutab jäigalt. „Kurat,“ ütleb ta. „Ma ärritusin natuke liiga palju. Enam seda ei juhtu.“

      Teine mees noogutab samuti ja läheb tagasi oma kohale, vältides teiste uudishimulikke pilke. Ta hakkab kontrollima oma relva, mille toru on suunatud tiiru poole.

      „Härra Getts, räägime väljas,“ ütleb Javier viisakalt ja selgitavalt, ent Carli nägu tõmbub uuesti krimpsu ja ma näen tema meelekohal veeni tukslemas. Ta kavatseb vastu vaielda, ent tunneb siis teiste pilkude raskust, kuna kõik laskjad vaatavad teda vaikides. Ta astub eemale ja hakkab vihasena oma asju kotti toppima. „Kuradi võimunäljas immigrant,“ pomiseb ta ja marsib ukse poole. Ma võtan hoogu, ent Javi paneb käe sõbralikult mulle õlale, kui uks Gettsi järel kinni prantsatab.

      „Naljakas, et see sitakott kuulas pigem valget meest kui tiiru juhatajat,“ tähendan ma. Kõik me oleme valgenahalised, välja arvatud Javier. Tennessees on palju erineva nahavärviga inimesi, aga lasketiirus viibijate järgi seda arvata ei oskaks.

      „Carl on tropp ja ma ei tahtnud teda siia nagunii,“ sõnab Javi.

      „Vahet pole. Sa ei tohi lasta tal endaga nii rääkida,“ väidan mina, sest tahaksin Carlil hambad kurku lüüa. Tean, et see ei lõpeks hästi, aga tahan seda ikkagi teha.

      „Ta võib ju rääkida, mida tahab. Vabal maal elamise eelised.“ Javi hääletoon on endiselt meeldiv. „See ei tähenda, et sel pole tagajärgi. Ta saab kirja, mis keelab tal rohkem sellesse tiiru tulla, ja asi pole selles, mida ta ütles, vaid ma ei usu, et ta suudab teiste laskjate seltskonnas vastutustundlikult käituda. Meil on mitte ainult õigus saata minema ebaturvaliselt ja agressiivselt käituvaid inimesi, vaid see on meie kohustus.“ Ta naeratab kergelt. Sünge, külm naeratus. „Ja kui ta tahab minuga pärastpoole parklas vestelda, siis palun väga. Seda võib.“

      „Ta võib semud kaasa tuua.“

      „Seda lõbusam.“

      „Kes see mees oli, kes vahele tuli?“ Ma viitan peaga mainitud mehe poole. Tal on juba kõrvaklapid peas. Olen uudishimulik, kuna ta pole tavapärane tiirukülastaja, vähemalt mitte minuga samal ajal.

      „Sam Cade.“ Javi kehitab õlgu. „Ta on normaalne. Uus. Mind üllatas, et ta seda tegi. Enamik inimesi ei teeks.“

      Ma sirutan käe ette. Ta surub seda. „Tänan, söör. Teil on siin karm kord.“

      „Olen selle võlgu kõigile, kes siia tulevad. Siin peab olema turvaline,“ ütleb Javi ja pöördub siis ootavate laskjate poole. Ta karjub oma kimedal rividrilliseersandi häälel: „Tiir on vaba! Alustada laskmist!“

      Ma astun uksest välja, kui lasud taas kajama hakkavad. Konflikt Javi ja teise mehe vahel rikkus veidi mu tuju, aga olen siiski suures joovastuses, kui kõrvaklapid ukse taga riiulisse asetan. Luba olemas. Ma olen sellele mõelnud väga pikka aega, olles ettevaatlik ja teadmata, kas julgen kirjutada oma nime ametlikesse dokumentidesse. Mul on alati relvi olnud, aga see oli riskantne, kuna mul polnud relvaluba. Viimaks ometi tunnen end siin piisavalt kindlana, et see samm astuda.

      Autoust avades kuulen oma telefoni pirisemas ja pillan selle peaaegu maha, kui avan oma asjade ärapanemiseks sõiduki tagumise luugi. „Halloo?“

      „Proua Proctor?“

      „Preili Proctor,“ parandan ma masinlikult ja vaatan siis ekraanile. Pean oige summutama. Kooli direktori kantseleist. See number on mulle masendavalt tuttavaks saanud.

      „Kahjuks pean teatama, et teie tütar Atlanta…“

      „On pahandust teinud,“ lõpetan ma naise eest lause. „Ilmselt on teisipäev.“ Ma tõstan pagasiruumi põhjas oleva kaane üles. Selle all on lukuga kast, kuhu mahub relvakott. Ma panen koti kasti ja virutan kaane kinni, tõmmates katte peale tagasi.

      Naine liini teises otsas teeb pahast kurguhäält. Tema hääl kerkib pisut. „See pole naljakas, proua Proctor. Direktor tahab teiega tõsiselt vestelda. See on neljas vahejuhtum kolme kuu jooksul ja selline käitumine ei sobi Lanny vanuses tüdrukule!“

      Lanny on neliteist ehk parasjagu sellises vanuses, kui antakse oma tujudele vaba voli, aga ma ei ütle seda. Küsin vaid: „Mis juhtus?“ ning lähen samal ajal auto juhiukse juurde ja istun sisse. Pean jätma ukse natukeseks lahti, et lämmatav kuumus saaks autost välja minna. Ma polnud seekord kitsas parklas varjulist kohta leidnud.

      „Direktor tahaks sellest silmast silma rääkida. Te peate tütrele kantseleisse järele tulema. Ta on nädalaks koolitööst kõrvaldatud.“

      „Nädalaks? Mida ta tegi?“

      „Nagu öeldud, eelistab direktor teiega silmast silma rääkida. Poole tunni pärast?“

      Ma ei jõua poole tunniga duši alla, et tiiru lõhnast vabaneda, aga ehk ongi nii hea. Antud olukorras pole ehk püssirohu lõhn kõige halvem variant. „Olgu,“ vastan ma. „Tulen.“

      Ütlen seda rahulikult. Ilmselt oleks enamik emasid vihastanud ja ärritunud, ent minu elu katastroofe arvestades ei kergita ma selle peale õieti kulmugi.

      Kohe, kui ma kõne lõpetan, saabub sõnum ja ma oletan, et see on Lannylt, kes püüab omapoolse versiooni kiiruga mulle edasi anda enne, kui kuulen inetumat ametlikku versiooni.

      See pole siiski Lannylt ja džiipi käivitades näen ekraanil poja nime. Connor. Tõmban sõrmega üle ekraani ja loen sõnumit, mis on napp ja asjalik: Lanny kakles. 1. Mul kulub numbri tõlgendamiseks hetk aega, ent loomulikult tähendab see, et ta võitis. Ma ei suuda otsustada, kas Connor on uhke või endast väljas – uhke, et õde astus enda eest välja, või endast väljas, kuna nad mõlemad võidakse taas koolist välja visata. See on põhjendatud hirm. Viimane aasta on olnud üürikeste habraste rahulike perioodide jada, sest vahepeal on tulnud oma asju kokku ja lahti pakkida ning ma ei taha, et rahulik aeg taas lõpeks. Mu lapsed väärivad veidi rahu, stabiilsust ja turvatunnet. Connoril on juba nagunii ärevushäired. Lanny korraldab pidevalt mingeid jamasid. Keegi meist ei ole enam tervik. Ma püüan mitte iseennast süüdistada, aga see on keeruline.

      Paganama kindlasti ei ole see nende süü.

      Saadan kiiresti vastusõnumi ja lükkan tagurpidikäigu sisse. Olen viimastel aastatel vajadusest tingitult tihti autosid vahetanud, aga seda… seda autot ma armastan. Ostsin selle odavalt sularaha eest kuulutuse peale. Kiire ja anonüümne ost, pealegi sobib see väga hästi sõitmiseks metsasel järveäärsel maastikul ja küngastel, mis lähevad üle udusteks sinakateks mägedeks.

      Džiip on visa, see on üle elanud raskeid aegu. Käigukast tahaks remonti saada, rool on veidi viltu, aga masin on ellu jäänud ja liigub endiselt.

      Selle sümboolne tähendus on mulle oluline.

      Auto tõrgub veidi, kui sõidan sellega järsust künkast alla, läbi jaheda männiku ja taas keskpäevase kuumuse kätte. Lasketiir asub kõrgendikul ja kui ma pööran allapoole viivale teele, ilmub järv vähehaaval nähtavale. Valgus väreleb ja sädeleb selle rohekassinise vee virvendaval pinnal. Stillhouse’i järv on varjatud pärl. Kunagi oli see kallis, väravate taha suletud piirkond, ent finantskriisiga kahanesid ka siinsete elanike rahavarud ja väravad on nüüd alati lahti. Valvuriputkas tänava otsas on vaid ämblikud ja pesukarud. Ent rikkuseillusioon on endiselt alles – suurtel kruntidel asuvad kõrged uhked majad, ehkki paljud teised meenutavad pigem väikesi hütte. Vee peal on paate ja purjekaid, aga järv pole isegi tänase hea ilmaga üleliia СКАЧАТЬ