Jõulud Neljandal tänaval. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Ta on väga tark. Arvad, et tead küll, kui tark, aga paned ikka mööda. Ta on rohkem kui geenius, kuigi ma ei teagi, kuidas seda kutsutakse. Ja ta ütleb seda, mida mõtleb, mis on minu arust väga tore, aga mõnele võib see üllatusena tulla. Ta ütleb oma mõtted otsesõnu välja. Nii et temaga pole mõtet ümber nurga rääkida. Oh, ja lisaks sellele on ta vapustavalt ilus. Kui me poleks sõbrad, siis ma ei taluks teda silmaotsaski.“

      Viimased sõnad olid öeldud naeruga.

      „Ka sina räägid üsnagi otse, mida mõtled,“ märkis Gabriel.

      Noelle raputas pead. „Sugugi mitte. Püüan aus olla. Noh, mitte raisata teiste aega mingite mängudega. Aga sellest harjumusest on raske vabaneda. Sellega ei taha ma sugugi öelda, et tuleks olla õel. See pole samuti õige. Aga minu arust oleks maailm palju parem, kui me kõik oleksime pisut ausamad.“

      Ta pidas pausi ning ta suunurgad kerkisid. „Mul pole aimugi, kust see jutlus nüüd äkitselt tuli.“ Ta tõusis püsti. „Pean tagasi poodi minema, enne kui hakkan sind oma elu mõtte teooriatega tüütama.“

      „Kas sul on teooriad?“ küsis Gabriel püsti tõustes.

      „Nii mõnedki, aga usu mind, sa ei taha neid kuulda. Igatahes pean minema tagasi poodi, sest püüdes raha kokku hoida, võtsin ma osaajaliselt tööle üliõpilased, mitte täiskohaga tavalised inimesed.“

      „Kas üliõpilased pole siis tavalised inimesed?“

      „Reeglina mitte. Ja eriti mitte siis, kui mägedes on värske lumi. Kardan pidevalt, et leian poodi naastes selle ukse pärani ja sees täieliku tühjuse. Noh, et seal poes pole kedagi, kes minu heaks töötab.“ Ta pidas pausi. „See on päris naljakas, sest need koolilapsed, kelle ma olen tööle võtnud, on väga tublid. Nii et võib arvata, et üheksateistkümneaastaseks saades tuleb neil mingi taandareng.“

      Gabrielil polnud aimugi, millest see naine räägib, aga sellest polnud midagi. Juba tema hääle kuulamine mõjus rahustavalt. Ning pealegi oli ta tänulik oma sugulaste kohta kuuldu eest. Võiks küll väita, et ta oleks pidanud kõike seda isegi teadma, aga ei teadnud.

      „Oli tore kohtuda,“ ütles Noelle. „Ja anna mulle vihmavarju pärast andeks.“

      Gabriel lõi käega. „Kas mäest alla saad?“ küsis ta.

      Noelle vahtis talle silmi pilgutades otsa, kuid siis läksid ta silmad suureks. „Oh sa vanapagan. Mu auto on lumehanges.“

      Kas selle naise sõnavaras on kõige vingem vandesõna vanapagan? See naine poleks Kendaharis tundigi vastu pidanud, mõtles Gabriel endamisi muiates.

      „Ega sa juhuslikult talvesõidust midagi tea?“ küsis Noelle.

      „Juhuslikult tean. Käisin Minnesota ülikoolis ja olen rohkem kui korra Saksamaal teeninud.“

      „Oeh. Jumal tänatud. Sellisel juhul pole sul vast eriti midagi selle vastu, et mu auto hangest välja tagurdada? Seejärel keeran lihtsalt nina mäest alla ja peaksin hakkama saama.“

      Gabriel läks vastamise asemel uksele. Kuigi ta oli paljajalu, läks ta trepile, kust oli näha väike auto ninapidi lumehanges.

      Teel olid libisemisjäljed ja paaris kohas oli näha, et Noelle oleks majja tulles nagu kukkunud.

      „See on sul vist tõesti esimene talv,“ märkis Gabriel.

      Noelle tuli ta kõrvale ja tõmbas ninaga. „Mul on muid andeid.“

      Selles ei kahelnud Gabriel hetkegi ning tal oli tahtmine naisele öelda, et need on kindlasti märksa huvitavamad kui oskus lumega sõita. Aga Noelle on ta tulevase vennanaise sõbranna ja Fool’s Gold on väikelinn ning ta ei jää siia eriti kauaks. Need olid küllaldased põhjused vastamaks üksnes: „Selles ma ei kahtlegi.“

      Ta läks tagasi sisse ja ootas, kuni Noelle oli sama teinud, enne kui ukse kinni pani.

      „Üks hetk. Ma tõmban saapad jalga ja viin su tagasi linna.“

      „Ma ei taha tüli teha.“

      „Keegi peab ju su mäest alla aitama. Ma ei usu, et sa omal jõul sinna välja jõuad. Autonina linna suunas hoidmisest ei piisa.“

      NOELLE noogutas meeldivale ja kenale arstile, enne kui too külalistoa poole läks. Ta ohkas mõeldes, et see polnud lihtsalt õiglane. Too mees oli vaba – vähemalt nii Noelle arvas – ja tema samuti. Ta ei osanudki öelda, mis neil veel ühist on, aga midagi pidi kindlasti veel olema. Kuid tundus, et ta polnud mehele vähimatki muljet avaldanud.

      Olgu pealegi. Saatus võib veelgi hullem olla. Niipea kui jõulud läbi saavad, tuleb tegelda suhteküsimusega. Vahest tuleks liituda mõne netiportaaliga või uurida, kas linnas on mõni üksikute klubi. Kui muud üle ei jää, tuleb panna sõbrad sõna levitama. Enamik neist oli hiljuti ülepeakaela armunud.

      Võib-olla on selle linna vees midagi, mõtles ta, kui Gabriel talle lähenes. Mees tundus nüüd toekates lumesaabastes pikem.

      „Võtmed,“ ütles Gabriel talle lähenedes.

      Noelle andis talle kuulekalt võtmed. „Kui ma hangest välja saan, tulen juba ise toime.“

      „Kahtlen,“ vastas mees jopet selga ajades. „Sa oled ohtlik seni, kui tasasele pinnale jõuad.“

      „Nii pole ilus öelda.“

      Gabriel saatis talle pilgu. „Kas see pole siis nii?“

      „On küll, aga sina oled liiga otsekohene.“

      „Mina sain aru, et sulle meeldib otsekohesus.“

      „Sugugi mitte nii väga, kui ma arvasin.“

      Noelle vaatas, et Webster oleks korralikult majas, sulges siis ukse ja järgnes Gabrielile oma auto poole. Gabriel käskis tal oodata, kuni ta auto hangest välja tagurdas – ning ta tegi seda ühe sujuva liigutusega. Rattad ei käinud isegi kohapeal ringi. See tundus küll lausa reetmisena. Kui ta auto kodus garaaži on ajanud, tuleb sellega üks tõsine jutuajamine maha pidada.

      Gabriel peatas auto ta kõrval ja avas ukse. Noelle istus autosse, tajudes kohe, kui lähekuti on istmed ning kui palju mehe õlad laiemad tema omadest. Ta pani turvavöö peale ja saatis seda tehes mehe suunas pilgu.

      Ta leidis, et mehel on meeldiv nägu. Pisut valvas ja ta silmaalused olid tumedad – võib arvata, et haavast ja ka reisimisest. Aga ta usaldas seda meest vaistlikult. Kuigi tema vaist polnud asi, millega hoobelda. Vaata, mis Jeremyga juhtus.

      Või siis ei juhtunud, mõtles ta otse ette vaadates.

      „Kas sinnapoole?“ küsis Gabriel vasaku käega osutades.

      Noelle’il hakkas pea kohe ringi käima. „Ole sellega ettevaatlik,“ pomises ta. „See on nagu relv.“

      Gabriel heitis pilgu sidemele. „Verd ju õieti polegi.“

      Noelle toetas pea istmele ja sulges silmad. „Mulle piisab juba selle sõna kuulmisest. Jah, seda teed mööda umbes viis kilomeetrit edasi. Ning käänaku peal paremale. Seejärel nagu viidad näitavad ja olemegi linnas.“

СКАЧАТЬ