Mees kes ostis Londoni. Edgar Wallace

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raputas härrasmees pead.

      „Ei sind pole maailma vaja, mu sõber,“ ütles ta pehmesti. „Sa tarvitad kohta ja hingad õhku, mida võiks kasustada paremini. Oled sedasorti, mis võtab vastu kõik ega anna tagasi midagi: elad töölisrahva armust, ja neil pole tõesti anda sulle noid raskestiteenitud penne, mida pressib välja su viletsus.“

      „Kas tõesti lasete kaasinimesel öösiks tänavale jääda?“ päris hulgus pealetükkivalt.

      „Mul pole asja sinuga, vennas,“ ütles teine jahedasti. „Kui võim oleks minu käes, ei ma siis laseks sul ümber hulkuda.“

      „Noh, hea küll siis,“ algas kerjus veidi lepitatult.

      „Teeksin sinuga samuti nagu iga teise hulkuva koeragagi — saadaksin su välja siit ilmast.“

      Ja ta pöördus edasi minema.

      Hulgus kõhkles viivu, tume viha südames. Kallastee oli tühi — kordnikust polnud märkigi.

      „Kuuled!“ ütles ta järsult ja haaras King Kerry’ käsivarre.

      Ainult hetkeks, siis rauast rusikas lõi teda lõua alla, ja ta langes komistades sõiduteele, püüdes uuesti võita tasakaalu.

      Jahmatunud ja põrutatud seisis ta rentslis vaadates oma ründaja aeglast kadumist kauguses. Võib-olla kui talle järgida ja teha lärmi, võõras annaks talle šillingi, et pääseda asja arutamisest kohtus; kuid hulgus soovis samuti, ja võib-olla enamgi kui võõras, vältida avalikkust. Kui anda õigusele maad, ta polnud lasknud oma habemel kasvada ega loobunud lõikamast juukseid seepärast, et sarnaneda erakuga, vaid seks oli teissugune põhjus. Ta oleks tahtnud kätte maksta teda löönud mehele — kuid see oli ühendatud hädaohuga.

      „Te tegite vea, eks ju?“

      Kerjus pöördus urinal.

      Ta kõrval seisis Hermann Zeberlieff, King Kerry jälgija ja kõige sündinu huvitatud pealtvaataja.

      „Hoolitsege aga oma asjade eest,“ pomises kerjus ja tahtis minema lonkida.

      „Oodake pisut!“ Noormees astus ta teele ette. Ta käsi kobas taskus ja tõmbas välja peotäie kulda ja hõbedat. Ta raputas seda; kuuldus musikaalset kõlinat.

      „Mis teeksite kümnelise eest?“ küsis ta.

      Mehe hundisilmad kiindusid rahha.

      „Kõike,“ sosistas ta, „kõike — peale tapmise.“

      „Mis teeksite viiekümne eest,“ jätkas noormees.

      „Ma — ma teeksin tõesti kõik,“ kraaksus hulgus karedal häälel.

      „Viissada ja prii sõit Austraaliasse,“ tähendas noormees, ta läbitungivate silmade kiindudes kerjusesse.

      „Kõik — kõik!“ peaaegu ulgus mees.

      Noormees noogutas pead.

      „Järgige mulle,“ ütles ta, „teinepool teed.“

      Nad polnud läinud veel kümmet minutitki, kui kaks meest lähenesid kiiresti Westminsteri poolt. Nad peatusid iga natukese aja pärast, et heita elektri taskulambi valgust inimjätiseile, kes vedelesid igas mõeldavas uneseisundis kallastee pinkidel. Ent nad veel ei rahuldunud sellega, vaid piidlesid teravalt iga möödujat, keda oli vähe sel hommikustpoolt öisel tunnil.

      Viimaks nad kohtasid ka aeglaselt nende poole kõndivat härrat ja küsisid talt midagi.

      „Jah,“ ütles ta, „imelik küll, kuid ma just praegu kõnelesin temaga — keskmist kasvu mees, kõneleb kummalist murret. Arvatavasti mõtlete, et ka mina kõnelen kummalist murret,“ naeratas ta, „ent too oli vist mõnest provintsist.“

      „Too oligi meie mees, inspektor,“ ütles üks kahest, pöördudes teise poole. „Oli tal viisiks kõneldes hoida pead ühel küljel?“

      Härrasmees noogutas pead.

      „Tohiksin ehk küsida, kas otsite teda — nähtavasti olete politseinikud?“

      Kõnetatud mees jäi kõhklema ja vaatas oma ülemusele.

      „Jah, mu härra,“ ütles inspektor. „Võib ju öelda teile, et ta nimi on Horace Baggin ja et teda otsitakse tapmise pärast — lõi maha ühe Devizes’i vangla vahi ja pääsis putkama, olles istunud osa oma aega jällegi tapmise eest. Saime teada, et teda olevat nähtud siin ümbruses.“

      Tervitanud, nad läksid edasi, ja King Kerry, sest see oli tema, jätkas mõtlikult oma teed.

      „See alles oleks mees Hermann Zeberlieffʼile leida!“ mõlgutas ta. Oli tõesti kokkusattumus, et just täpsalt samal hetkel naisestunud ilmega Zeberlieff võõrustas räpast hulgust oma kabinetis Park Lane’is, jootes teda eriliselt kange vene „votkaga“, ja hulgus, hoides kuulatades pead ühel küljel, sai enam kuulda ameerika miljonäride nurjatute kommete üle, kui ta oli kunagi uneski näinud.

      „Maa pealt peaks kaduma säärased sindrid,“ ütles ta lällutades. „Olgu aga paras juhus — vastu lõugu andis ta mulle ka, see siga, — küll ma teda miljonäritan!“

      „Veel üks pits,“ julgustas Zeberlieff.

      PEATÜKK II

      Allmaa-raudtee lift oli tulvil täis ja Elsie Marion, hirmunud pilguga kellale, kaaluteli kiirelt, kas oleks parem oodata järgmist lifti ja riskida saada noomituse hr. Tack’ilt või püüda sisse pugeda, enne kui lifti suured uksed kinni praugahtasid.

      Ta vihkas lifte ja kõige enam just täiskiilutud lifte.

      Seni kui ta viivitas, uksed rullusid kinni ja kõlas: „Järgmine lift, palun!“

      Ta jäi nõutult vahtima uksele, pahandudes iseenda lollusele. Just täna hommikul oli ta ju tahtnud olla täppis.

      Hr. Tack oli olnud juba kaunis rahutu ta loendamatute eksimuste pärast ja järjekindlalt noominud teda pea kogu nädala. Ta oli ebatäppis, ta oli hooletu, ta oli lubamatul määral ebaenergiline naiskassiiri kohta, kelle tublidust arvestatakse omadustega, milliseid, Tack oli ses veendunud, ta ei evinud.

      Eelmisel õhtul ta oli kogunud kõik kassapreilid ja pühalikult hoiatanud, et soovib näha neid oma kohtadel täpsalt kell üheksa. Mitte, nagu ta rõhutas, kell üheksa kümme minutit, või üheksa viis minutit, mitte isegi kell üheksa üks minut — vaid kui kell tornis Tack & Brighten’i suurepärasel kaubamajal lõi veerandeid, enne teatamist maailmale, et kell üheksa on tõeliselt saabunud, ta soovib, et iga preili oleks omal kohal.

      Tack & Brighten’i äris valitsesid viimase kolme kuu kestel elavad ajad. Omanikud olid äkki üles näidanud seletatamatu suurmeelsuse — kuid see oli suunatud publikule ja mitte õnnetuile äriteenijaile. Ennekuuldamatud hinnaalandused olid andnud tulemusena tohutuks suurenenud läbimüügid ja mingisugusel salapärasel viisil ka tohutuks suurenenud kasud.

      Mõned seletasid, need kasud olevat täiesti välja mõeldud, ent see oli vaid alusetu laim, sest miks pidid Tack & Brighten, eraühing СКАЧАТЬ