Rehepapp (juubeliväljaanne). Andrus Kivirähk
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rehepapp (juubeliväljaanne) - Andrus Kivirähk страница 4
Название: Rehepapp (juubeliväljaanne)
Автор: Andrus Kivirähk
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789985351376
isbn:
„Aga armas järeltulija, kas sul see minu kotike on ikka alles?” küsis ta nõrga häälega, nagu tavaline vaimu puhul, kes on ajalikust elust lahkunud rohkem kui kolmsada aastat tagasi.
„Ole mureta, esivanem, kott on alles!” kinnitas Rein. „Keegi peale minu ei teagi, kuhu see imeasi peidetud on. Ei siin pole ühelgi kratil ega mõisaraisal mingit lootust!”
„See on hea,” ohkas vaim. „Selle koti sain ma ju külmataadilt endalt… Kas ma olen sulle seda lugu rääkinud? Ta tuli minu juurde öömajale, maksis veel viis kuldrahagi, aga mina sidusin ta une pealt kinni ja vedasin sauna. Kütsin seni, kuni vanamees pidi peaaegu et lusika nurka viskama, siis hakkas armu paluma ja kinkis mulle selle imekoti. Siis ütlesin mina, et sellest on vähe, ja tõin kuurist kahemehesae…”
Vana vaimu hääl muutus pikast rääkimisest veelgi nõrgemaks ja hajus. Reinul oli selle üle ainult hea meel, ta oli külmataadi piinamise lugu kuulnud juba mitu-mitu korda, ja ehkki ta oma esivanema julget pealehakkamist imetles, ei viitsinud ta iidamast-aadamast juttu veel kord ära kuulata. Ta jättis vaimu omaette maigutama ning palus kõik külalised sauna.
„Leil on hea ning toit on laual,” rääkis ta. „Sööge, jooge, peske – tundke ennast nagu kodus. Kes pärast pikutada või koguni silma looja tahab lasta, siis – voodid on teie päralt! Meie perega magame täna öösel põrandal, nagu hingedepäeval ikka!”
Vaimud asutasidki end sauna poole minema. Kuid tare nurga tagant kargasid ootamatult nende teele kaks elusat inimest – iidvanad eit ja taat. Need oli Imbi ja Ärni, popsidest vanapaar, vist kõige ahnemad inimesed terves külas.
„Tere jõudu, vaimukesed!” ütlesid nad ja koogutasid aupaklikult. „Kuidas teises ilmas asjalood on? Nälga pole?”
„Ei või kurta,” vastasid Räägu pere vaimud viisakalt.
„Oh, mis siis viga, kui leidub leivatükk, mida suhu pista, ja tilk piimagi palukese allaloputamiseks,” kõneles Imbi laulvalt, samal ajal kui Ärni mudis käes kartulikotti, mis tal alati ühes oli – ehk on midagi ripakil, siis saab kohe sisse susata! „Meie näe oleme õige vaesed, sööme pajukoort ja joome lörtsivett, mitte midagi muud kodus pole!”
Vaimud ei kostnud midagi.
„Oleme kuulnud, et Räägu rahval olla suur hulk hõbedat maha maetud,” läks nüüd Ärni otse asja juurde. „Ei tea, kuhu?”
„Me tahaks sinna jalutama minna, ilmad on ju nii ilusad, miks mitte veidi metsades ringi uidata ja lillepärgi teha!” lisas Imbi enda arust kavalalt juurde.
„Mis lilli sa, kurjavaimu vanaeit, novembris korjad!” käratas nüüd vana Rääk. „Sa, siga, ihud minu ja mu suguvõsa hõbeda peale hammast! Kas sa arvad, et ma päris meelemõistuseta olen! Ma peaksin sulle ütlema, kuhu mu kallis hõbe maetud on! Kas sa kasid, või ma käänan sul kaela sõlme!”
Vanapaar tegi üheskoos kniksu ja põgenes hirmsa jooksuga võssa.
Hinged läksid sauna. Laud oli kombekohaselt kaetud ja esivanemad noogutasid rahulolevalt – siin majas peeti neid kenasti meeles ja austati nagu kord ja kohus.
„Pane pealuu aknale,” ütles üks vaim. „Siis ei tule keegi tülitama ja uudishimust ukse taha nühkima.”
Pealuu pandigi paika ning see hakkas pimedas novembriöös rohekalt helendama. Vaimud muutusid valgeteks kanadeks ning läksid lavale leili võtma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.