Ickabog. J.K.Rowling

Чтение книги онлайн.

      Beamishi ja Dovetaili pered elasid mõlemad paigas, mille nimi oli Linn-Linnas. See oli niisugune Chouxville’i osa, kus olid kõigi kuningas Fredi heaks töötavate inimeste majad. Aednikud, kokad, rätsepad, paažid, õmblejannad, kiviraidurid, tallipoisid, puusepad, lakeid ja toatüdrukud – kõigil neil olid kenad majakesed kohe lossi territooriumi kõrval.

      Linn-Linna eraldas ülejäänud Chouxville’ist kõrge valge müür ja selle värav oli päeval lahti, et sealsed elanikud saaksid käia külas sõpradel ja sugulastel ülejäänud Chouxville’is ja turul. Öösel olid tugevad väravad kinni ning Linn-Linnas magasid kõik nagu kuningaski Kuningliku kaardiväe kaitse all.

      Berti isa major Beamish oli Kuningliku kaardiväe ülem. See nägus ja rõõmus mees, kes ratsutas terashalli hobusega, käis koos kuningas Fredi, lord Spittleworthi ja lord Flapooniga jahiretkedel, mis toimusid tavaliselt viis korda nädalas. Kuningale meeldis major Beamish ja talle meeldis ka Berti ema, sest Bertha Beamish oli kuninga enda erakondiiter – suur au selles maailmaklassi pagarite linnas. Bertha harjumuse tõttu tuua koju peeni kooke, mis polnud päris täiuslikult õnnestunud, oli Bert väike pontsakas poiss ning mõnikord, ütlen ma kahetsusega, nimetasid teised lapsed teda Võipalliks ja ajasid ta nutma.

      Berti parim sõber oli Daisy Dovetail. Lapsed olid sündinud ainult mõnepäevase vahega ning käitusid pigem venna ja õe kui mängukaaslaste moodi. Daisy kaitses Berti kiusajate eest. Ta oli kõhn, kuid kiire, ning enam kui valmis võitlema kõigiga, kes Berti Võipalliks nimetasid.

      Daisy isa Dan Dovetail oli kuninga puusepp, kes parandas ja asendas tema tõldade rattaid ja telgi. Kuna härra Dovetail oskas nii hästi puitu nikerdada, tegi ta ka lossile mööblit.

      Daisy ema Dora Dovetail oli lossi esiõmblejanna – ka see oli auväärne töö, sest kuningas Fredile meeldisid rõivad ning ta andis tööd tervele rätsepate meeskonnale, kes talle iga kuu uusi rõivaid valmistasid.

      Just kuninga suur armastus piduriiete vastu viiski inetu vahejuhtumini, mida Kornukoopia ajalooraamatud nimetavad hiljem kõigi nende hädade alguseks, mis seda õnnelikku väikest kuningriiki tabama hakkasid. Ajal, mil see juhtus, teadsid sellest Linn-Linnas ainult vähesed, kuigi mõnele oli see kohutav tragöödia.

      Juhtus aga järgmine lugu.

      Pluritaania kuningas tuli kuningas Fredi juurde ametlikule visiidile (võib-olla lootis ta ikka veel üht oma tütart Taeva Hõllanduste eluaegse varu vastu vahetada) ja Fred otsustas, et ta peab laskma just selleks puhuks teha endale uhiuue rõivakomplekti – see pidi olema tuhmlilla, kaetud hõbedase pitsiga, nööbid pidid olema ametüstist ja kätised hallist karusnahast.

      Kuningas Fred oli kuulnud midagi selle kohta, et esiõmblejanna tervis ei ole hea, aga ta ei olnud pööranud sellele tähelepanu. Ta oli kindel, et keegi peale Daisy ema ei õmble hõbedast pitsi korralikult, seepärast andis ta käsu, et seda tööd ei tohi anda kellelegi teisele.

      Seetõttu istus Daisy ema kolm ööd järjest üleval, püüdes lillat ülikonda Pluritaania kuninga visiidi ajaks valmis saada, ning neljanda päeva koidikul leidis ta abiline ta surnult põrandal lebamas, viimane ametüstnööp peos.

      Kuninga ülemnõunik tuli seda uudist tooma, kui Fred sõi alles hommikusööki. Ülemnõunik oli vana tark mees, kelle nimi oli Herringbone, ja tal oli peaaegu põlvini ulatuv hõbedane habe. Kui ta oli seletanud, et esiõmblejanna on surnud, ütles ta:

      „Ma olen aga kindel, et keegi teistest õmblejannadest on võimeline õmblema viimase nööbi Teie Majesteedi kuuele.”

      Herringbone’i silmis oli pilk, mis ei meeldinud kuningas Fredile. See tekitas tal kõhus niheluse.

      Kui tema riietajad talle hiljem sel hommikul uue lilla ülikonna selga aitasid, püüdis Fred vähendada oma süütunnet, arutades asja lord Spittleworthi ja lord Flapooniga.

      „Ma СКАЧАТЬ