Minu suurejooneline elu. Jenny Jägerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu ta ei tahaks meie eest hoolitseda, väitis ta. Tahtis küll – mõnikord. Ta lihtsalt ei tahtnud, et see oleks kuidagi enesestmõistetav.

      Tema nime hääldatakse inglise aktsendiga. Chaaarlotte. Vanaema on poolinglane, veerandsakslane ja veerandnorrakas. Ja täishull, lisab ema tavaliselt. Kuigi vanaema väitel on segatõud nutikamad kui puhtatõulised. Minu seisukohast on see ju muidugi hea. Mina olen siis poolaustraallane, veerandrootslane, kaheksandikinglane, kuueteistkümnendiksakslane ja kuueteistkümnendiknorrakas. Kuigi ausalt öeldes tunnen ma end kõige rohkem rootslasena.

      „Ta võib ju ise ka juuksuri juurde minna, ta on juba kaksteist,” ütles vanaema.

      „Ma tean, et ta võib ise minna, aga probleem on selles, et ta ei lähe ise, sest ta ei taha juukseid lõigata.”

      „No aga Hannah, siis ma tõesti ei saa aru, miks sa talle aja kinni panid.”

      „Ma ei usu, et talle on hea, kui ta oma nõrka silma ei treeni!”

      „Oh dear. Ma ei teadnudki, et juuksed võivad nii tugevaid tundeid tekitada.”

      Äkki helises telefon. Pika krussis juhtmega vana punasest plastist aparaat, mis rippus esikuseinal.

      „Saved by the bell,” ütles vanaema ja pilgutas mulle silma, enne kui ametlikul häälel vastas: „The Royal Grand Golden Hotel Skärblacka. Charlotte speaking!”

      Ta oli hetke vait, kuulas ja noogutas.

      „Ei, kahju küll. Mul on tõesti kahju, aga hotell on praegu täiesti täis. Terve suve. Kõik toad. Jah. Loodetavasti leiate midagi muud. Aitäh, et valisite meie The Royal Grand Golden Hotel Skärblacka! Bye-bye!”

      Ta riputas toru hargile.

      Ema kergitas umbusklikult kulme.

      „The Royal Grand Golden Hotel Skärblacka. Selline nimi ongi või?”

      „Just nimelt. Muutsin mõnda aega tagasi ära. Hotell Skärblacka kõlab ju talumatult igavalt.”

      „Aga,” ütles ema, „The Royal Grand Golden Hotel … kas see pole natuke liiga suurejooneline? Peaaegu nagu vale?”

      „Minu meelest küll mitte. See on ju kõige suurem hotell Skärblackas.”

      „See on ju ainus hotell Skärblackas!”

      „Täpselt!” teatas vanaema rahulolevalt. „Ja seega ka kõige suurem ja suurejoonelisem.”

      Ema pööritas silmi ja lükkas hakitud sibula lõikelaualt pannile. See hakkas kohe särisema.

      „Muide,” ütles vanaema. „Ma võin ise tal juukseid lõigata, kui see nüüd nii oluline on. Hoiad natuke raha ka kokku.”

      „Jah, eks see ole ka üks võimalus,” ütles ema, kes oli alati varmas raha kokku hoidma. „Aga kas sa arvad, et sa oskad tal juukseid lõigata?”

      „Oo jaa. Ma olen ju Einsteini iga suvi trimminud, see pole kuigi keeruline. Ja sina püsid ju paremini paigal, kas pole, Sigge? Pärast võid koerakrõbinaid ka saada, kui tahad.”

      „Palun, Sigge?” ütles ema mulle paluvalt otsa vaadates.

      „When hell freezes over,” ütlesin ma, olin seda ühes filmis kuulnud. See tähendab „kui põrgu jäätub”. Ehk siis mitte kunagi.

      Minu zombisilm

      Jah. Mul on nõrk silm. Ma kõõritan. See tähendab, et üks silm paistab alati nina poole vaatavat, isegi kui ma seda ei taha. Kui ma väike olin, oli mul silma peal lapp. See oli tugeva silma ees, et nõrka silma harjutada. Muidu olevat oht, et tugev silm võtab kõik üle ja aju lülitab nõrga silma välja, nii et ma jään ühesilmaliseks. Või noh, kaks silma oleks mul ju ikka edasi peas, aga üks oleks mõttetu ja peaaegu pime.

      Ma vihkasin nägemisuuringuid ja ma vihkasin seda lappi ja iga kord, kui nad seda vahetasid, oli tunne, et nad rebivad mul kulmu ära.

      Lapp oli nahavärvi beež. Nagu plaaster. Õudselt nõme. Osalt seetõttu, et mu nahk pole beeži värvi. Ja osalt seetõttu, et värv ei varja seda niikuinii. Nagu: halloo? Mul pole siin silma! See on võib-olla näha ka!

      Ühel nädalavahetusel, kui vanaema mind hoidis, palusin tal sinna silma joonistada. Lootsin, et tänu sellele ei paista lapp nii selgelt välja. Vanaema võttis ülesannet tõsiselt ja otsis üles vanaisa väikesed värvipurgid. Need, mida vanaisa kasutas, kui värvis keldris oma armsa mudelraudtee majakeste ja plastinimeste detaile.

      Tuleb tunnistada, et vanaema võttis endale päris suuri kunstilisi vabadusi. Ta joonistas sinna zombisilma. Ümmarguse nagu pinksipall, mis oli silmakoopast välja kukkumas, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Paistis, et seda hoiab kinni üksainus õhuke lihariba. Ta värvis iirise sama värvi kui mu silmad, tumeroheliseks, kuldselt pruuni rõngaga. Kuid iirise ümber joonistas ta punaseid kriipse, nagu oleks silm verd täis valgunud. Mulle meeldis, kuigi see ei tulnud päris selline, nagu ma olin ette kujutanud. Põhjus, miks ma nii hästi mäletan, kuidas see välja nägi, oli see, et järgmisel esmaspäeval oli koolis pildistamine. Ema ei olnud kuigi rahul. Vanaema see-eest küll. Ta ostis igavese hunniku pilte ja lisaks kleepse ja külmkapimagneteid, mida jagas sõpradele ja sugulastele. Selle aasta jõulukink, ütles ta ise. Meil oli eelmises Stockholmi korteris see magnet külmkapiuksel. Vanaemal oli siin Skärblackas külmkapil kolm tükki ja suur raamitud foto elutoas. Tema meelest on see kõige parem pilt minust üldse.

      Ainult üht asja vihkan ma veel rohkem kui lappi silma ees ja see on see, et ma ikka veel kõõritan. Ma ei kõõrita, kui mul on prillid ees. Või kui, siis väga vähe. Kuid minu prillidega on see probleem, et need on jube inetud. Prilliraamid on beežist plastist ja klaasid on paksud nagu pudelipõhjad ja suurendavad silmi ikka täiega. Ma näen nendega välja nagu minion. Vabandust. Ma teen nalja, nagu ikka oma kõõritamisest rääkides, aga tegelikult tahaksin ma nutta. Tahate, ma avaldan ühe saladuse? Ma tahaksin televisioonis töötada. Ma tahaksin saada saatejuhiks, näiteks „Loomakliiniku” saates. Või mis veelgi parem, mõnes leiutistest rääkivas saates. Võib-olla sellises, kus lapsed mõtlevad välja toredaid masinaid või äppe ja teevad need valmis. Aga olete te kunagi kõõrsilmset saatejuhti näinud? Ei. Ei ole. Sest selliseid ei võeta telesse tööle. Ju nemad töötavad raadios või mingis pagana laos, kus neid näha pole. Seetõttu olengi lasknud tukal silma ette kasvada, et seda varjata. Löön endale ennem kirve kintsu, kui tuka ära lõikan.

      57 päeva veel

      Kuik ja kummikommid

      Vanaema võttis Ica eest käru ja tõstis Bobo sinna sisse. Bobo ei tahtnud kunagi istuda lapsele mõeldud istmel, vaid seal, kuhu kaup pannakse. Vanaema tegi paar jooksusammu, vinnas end käruservale ja sõitis edasi, nii et jalad kerkisid maast lahti. Nii nad poodi veeresid. Bobo naeris laginal. Mina käisin paar sammu tagapool. Natuke piinlik oli, aga noh, ma ei tundnud siin ju kedagi. Vähemalt mitte veel. Vanaema aga küll. Või vähemalt ta tervitas igaüht, kes mööda juhtus minema. Mõni tervitas vastu, teised lihtsalt jõllitasid. Nägin, kuidas nad omavahel sosistavad. Aga vanaema sihuke asi ei kõiguta.

      „Maailmas on ainult üks asi hullem kui see, et inimesed sinust räägivad, ja nimelt СКАЧАТЬ