Kui mu õde magab. Barbara Delinsky

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Sina oled vanem, Chris. Sa oled mees.“

      Chris võttis taskust telefoni. „Mehed ei oska selliseid asju ajada. Piisab sellest, kui nad mu numbrit näevad.“ Terava pilgu saatel ulatas ta telefoni Mollyle.

      Kathryn Snow lülitas oma BlackBerry telefoni sisse kohe, kui lennuk oli maandunud. Talle ei meeldinud, kui temaga ei saanud ühendust võtta. Jah, puukool oli pereprojekt, aga see oli ikkagi tema lapsuke. Kui sellega oli probleeme, tahab ta neist teada.

      Kui lennuk ruleeris läbi pimeduse terminali, laadis ta uued sõnumid alla ja keris nimekirja läbi.

      „Midagi huvitavat?“ küsis ta abikaasa.

      „Sõnum Chrisilt – tema koosolek läks hästi. Tänukiri Collinsite pulmaeelse peo kohta. Meeldetuletus ajalehelt, kelle lillkapsaartikli tähtaeg on nädala lõpus.“

      „See on valmis ja võib ära saata.“

      Kathryn naeratas heakskiitvalt. Charlie on tema turundusjuht, taustajõud, kellel on annet turundustekstide, pressiteadete ja artiklite kirjutamiseks. Oma vaiksel moel äratas ta usaldust. Kui ta soovitas teleprodutsentidele, et just Kathryn on see, kellega peaks rääkima sügisvanikutest, uskusid nad teda. Ta oli üsna kergesti saanud kindla eetriaja kohalikes uudistes ning kirjutas kolumni koduajakirja.

      Sellest rääkides: „Grow How ajakirja tähtaeg on nädala lõpus,“ märkis Kathryn. „See on jaanuarinumbri jaoks, mis on alati kõige raskem. Molly teab kasvuhoonest palju rohkem kui mina. Ma lasen selle temal kirjutada.“ Ta vaatas uuesti mobiiltelefoni. „Robin ei ole kirja saatnud. Ma mõtlen, kuidas tal jooksmine läks. Põlv tegi talle muret.“ Lülitades sisse häälsõnumid, ta naeratas, kortsutas kulmu ja naeratas uuesti. Ta lõpetas sõnumite kuulamise just siis, kui lennuk jõudis maabumiskoridori juurde. Teinud turvavöö lahti, pani ta telefoni taskusse ja järgnes Charliele vahekäiku. „Häälsõnum Robinilt. Ta pidi ise kohale sõitma, sest Molly oli keeldunud aitamast. Mis selle lapsega küll lahti on?“

      „Lihtsalt keeldus? Ilma igasuguse vabanduseta?“

      „Kes teab,“ pomises Kathryn, aga naeratas. „Sellegipoolest head uudised. Robin sai veel ühe kõne asjameestelt, kes tahtsid kindlad olla, et ta on New Yorgi jooksuks valmis. Nad loodavad kevadistel võistlustel tema peale. Olümpiamängudel, Charlie,“ ütles ta sosinal, kartes valjusti rääkides asja ära sõnuda. „Kas sa suudad seda ette kujutada?“

      Charlie tõstis istme kohalt pagasiriiulist naise kohvri alla. Kathryn tõmbas selle käepidet üles, kui telefon taskus värises. Ekraanil oli Christopheri number, ent kõlas hoopis Molly hääl, mis ütles: „See olen mina, ema. Kus te olete?“

      „Me just maandusime. Molly, miks sa ei võinud Robinit aidata? See oli oluline jooks. Ja kas sa kaotasid jälle oma telefoni ära?“

      „Ei, ma olen koos Chrisiga Dickenson-May haiglas. Robiniga juhtus õnnetus.“

      „Oh, tead küll, jooksmine. Kuna teid ei olnud siin, siis nad helistasid meile, aga ta kindlasti tahaks teid siia. Kas te saaksite koduteel siit läbi tulla.“

      „Mis õnnetus?“ kordas Kathryn. Molly tajus sunnitud viisakust. Emale ei meeldinud, et Chris ka haiglas on. Tavaliselt jättis Chris kriisiolukordade lahendamise teistele.

      „Ta kukkus. Ma ei saa kauem rääkida, ema. Tulge kohe siia. Me oleme EMOs.“

      „Mida ta vigastas?“

      „Ma ei saa praegu rääkida. Varsti näeme.“

      Kõne katkestati. Kathryn vaatas murelikult Charliele otsa.

      „Robinil oli õnnetus. Molly ei öelnud, milles asi.“ Hirmunult ulatas ta oma telefoni mehele. „Proovi sina teada saada.“

      Charlie andis telefoni tagasi. „Sina saaksid temalt rohkem kätte kui mina.“

      „Siis helista Chrisile,“ anus Kathryn, mehele uuesti telefoni pakkudes. Aga reisijad hakkasid liikuma ning mees viipas, et ta edasi läheks. Naine ootas ainult niikaua, kui nad olid lennukoridoris kõrvuti, ja hakkas rääkima: „Miks Chris seal on? Robin ei helista talle kunagi, kui tal probleeme on. Proovi temaga rääkida, Charlie. Palun?“

      Charlie tõstis käe ja võitis endale autoni jõudmiseni veidi aega. Telefon ei helisenud uuesti ning Kathryn ütles endale, et see on hea märk, ent ei suutnud rahuneda. Ta tundis end kogu sõidu vältel ebamugavalt, kujutades endale kohutavaid asju ette. Kohe, kui nad auto haigla ette parkisid, hüppas ta sõidukist välja. Molly ootas sees, kohe EMO ukse juures.

      „See oli julm telefonikõne,“ riidles Kathryn. „Mis juhtus.“

      „Ta kukkus teel kokku,“ ütles Molly emal käest võttes.

      „Kukkus kokku? Palavusest? Veepuudusest?“

      Molly ei vastanud, lihtsalt kiirustas koos temaga mööda koridori edasi.

      Kathryni hirm kasvas iga sammuga. Teised jooksjad kukkusid kokku, aga mitte Robin. Füüsiline vastupidavus oli tal geenides.

      Ta hingas boksi uksel sügavalt sisse. Ka Chris oli seal. Aga see ei saanud olla Robin, kes liikumatu ja teadvusetuna, aheldatud masinate külge – masinate, mis teda elus hoidsid, ütlesid arstid pärast seda, kui olid juhtunut selgitanud.

      Kathryn oli endast väljas. Selgitustes puudus igasugune loogika. Ka röntgeniülesvõtetes. Tütre käsi, mida ta pigistas, oli liikumatu nagu magaval inimesel.

      Aga Robin ei ärganud üles, kui arstid teda nimepidi hüüdsid või kõrvast näpistasid, ning isegi Kathryn nägi, et tema pupillid ei reageerinud valgusele. Kathryn oletas, et inimene, kes talle kõike seda selgitas, ei teinud neid asju õigesti. Aga ka tal endal polnud rohkem õnne, kui ta üritas seda ise teha – anudes Robinit, et too silmad avaks, või paludes tal oma kätt pigistada.

      Arst muudkui rääkis. Kathryn ei suutnud enam iga sõna haarata, ent mõtte meeleheitlik sisu hakkas kohale jõudma. Ta ei saanud aru, et nutab, kuni Charlie talle taskuräti ulatas.

      Kui Robini nägu muutus häguseks, nägi ta selles iseennast – samasugused tumedad juuksed, samasugused pruunid silmad, samasugune intensiivsus. Sarnased, nagu nad olid, polnud neil kauneid näojooni ega vaoshoitud ellusuhtumist nagu teistel pereliikmetel.

      Kathryn keskendus uuesti. Charlie näis muserdatuna, Chris pahviks lööduna ja Molly oli end vastu seina surunud. Kõik kolm vaikisid?

      Kas nii oligi? Kui keegi neist ei tõstatanud hetkeseisundi küsimust, sõltus kõik temast – kas see polnud alati niiviisi olnud, kui asi puudutas Robinit?

      Ta vaatas arstile väljakutsuvalt otsa: „Ajukahjustus ei tule kõne allagi. Te ei tunne minu tütart. Ta on südikas. Ta tuleb vigastustest välja. Kui see on kooma, siis ta ärkab üles. Ta on sünnist – eostamisest – saati võidelnud.“ Ta hoidis kõvasti Robinil käest kinni. Nad on selles koos. „Mis järgmiseks saab?“

      „Kui ta olukord on stabiliseerunud, viime ta ülakorrusele.“

      „Milline ta seisund praegu on? Kas te ei nimetagi seda stabiilseks?“

      „Mina nimetaksin seda kriitiliseks.“

      Kathryn СКАЧАТЬ