Vabadus. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naeratas õrnalt. Kulus hetk, enne kui ta ütles:

      „Järjest paremini.“

      Berger vaatas teda esimest korda tõsiselt.

      „Kas enne läks halvasti?“ küsis ta.

      „Mitte päris,“ ütles Deer. „Perel läheb hästi, Johnny käib tööl, Lykke on jalgpallis järjest osavam. Kui miski teda segama ei tule, võib ta tõeliselt heaks saada.“

      „Ja sul?“

      „Paremini,“ ütles Deer. „Kogu aeg aina paremini.“

      Berger hoidis end tagasi, vaatas naist, ootas, võttis lonksu ­Laphroaigi.

      „Ma tapsin inimese,“ jätkas Deer lõpuks. „Mul olid luupainajad, unetus, paanikahood.“

      Berger vangutas aeglaselt pead.

      „Mul polnud aimugi,“ ütles ta.

      „Ma sain korralikku abi,“ ütles Deer ja rüüpas viskit.

      Berger tegi sama, oli vait.

      „Seepärast küsin ma uuesti,“ jätkas Deer lõpuks. „Kuidas sul läheb?“

      Berger keeras pead, vaatas üle vee. Ei näinud midagi. Ei öelnud midagi.

      Valitses vaikus. Ta võttis veel ühe lonksu viskit. Vaatas rätikut; suu veritses endiselt. Siis tüdines ta sellest, pani rätiku ära ja jõi veel natuke. Loputas suud.

      Ta vaikis.

      Deeril sai kõrini ja ta ütles:

      „Sa olid peadpidi vetsupotis, Sam. Ja ma nägin seda.“

      „Sa olid ju vaieldamatult seal ...“

      „Mitte selles mõttes,“ ütles Deer. „Ma nägin alumist nurka.“

      Berger vaatas talle otsa. See, mida Deer seal ta silmis nägi, oli miskit tundmatut. Vaakum? Uinunud ürgjõud? Lõputu kurbus?

      „Tahvli alumist nurka,“ täpsustas ta. „See ongi su privaatluure?“

      „See on ainult minu asi,“ pomises Berger.

      „See on sinu sõprade asi. Ka nende sõprade asi, keda sa kaheksa kuud oled vältinud.“

      „Ei. See on minu oma asi.“

      „Kaksikud ja Molly?“ küsis Deer.

      Berger naeris mornilt. Veri tilkus tema katkisest suust.

      „Piisavalt, et uputada jõehobu, või mis?“ ütles ta, tühjendas klaasi, valas täis.

      „Jõehobu, kes keeldus suplemast,“ ütles Deer.

      Nad jõid teineteise terviseks.

      „Sa ei saa purjus peaga seda kuradima patrullautot juhtida,“ ütles Berger.

      „Kui ma üldse midagi saan purjus peaga juhtida, siis on see patrullauto,“ ütles Deer ja võttis lonksu.

      Berger naeris vaikselt, nende pilgud kohtusid.

      „Aga on kena, et sa minust hoolid,“ ütles naine.

      Berger ei naernud enam; nagunii ei kõlanud see nagu naer. Ta ohkas sügavalt. Lausus:

      „Sa tead, et ma hoolin. Sa oled ainus maailmas, keda ma täiesti usaldan.“

      „Aga see, mida sa siin näen, on ju puhas jama. Mis toimub, Sam?“

      „Kõik on läinud. Kas sa ei mõista, Deer? Kõik on läinud.“

      Jälle valitses vaikus. See kestis.

      Deer vaatas Bergerit. Kummardus ettepoole. Haaras tema käest.

      „Sa pead seletama, mida sa mõtled, Sam. Ma ei mõista.“

      Bergeri pea langes alla. Deer nägi, kuidas ta kokku tõmbus, kuidas elujõud temast välja voolas. Ja Deer sai aru. Ta ei mõistnud päris täpselt, millest ta aru sai, aga ta mõistis seda särava selgusega.

      „Sinu kaksikud,“ ütles ta. „Marcus ja Oscar elasid koos sinuga.“

      „Üksteist päeva ...“

      „Mis juhtus?“

      „Freja sai töökoha siit kaugel eemal,“ ütles Berger. „Ta otsustas julma mängu kasuks. Ma olin juba mitu aastat tagasi hooldusõigusest loobunud. Kui mul veab, näen neid üle ühe nädala­vahetuse.“

      „Ja sa tahaks, et asjad oleks teisiti, Sam?“

      Berger lõi käega, nagu viitaks kõigile oma maailma puudustele.

      „Võib-olla kunagi hiljem,“ ütles ta. „Ma pean enne selle siin korda saama.“

      „Båthuset Security AB?“ ütles Deer. „Või mille?“

      „Pigem elu enda ...“

      „Siis on see Molly,“ ütles Deer ja jälgis Bergerit pingsalt.

      „Mida?“ pahvatas Berger.

      „Siis on see Molly, kes on su „privaatluure“.“

      Berger raputas aeglaselt pead. Siis lausus ta:

      „Ei, Deer. Seda ma ei aruta.“

      „Kaheksa kuu eest oli Molly Blom rase ja lapse isa olid arvatavasti sina. Mis juhtus?“

      „Kas sa ei kuulnud, mis ma ütlesin? Seda ma ei aruta.“

      Deer vaatas Bergerit. Siis lausus:

      „Sul on abi vaja. Nagu mina sain abi.“

      Taas vaikus. Õrn kohin haavalehtedes. Nagu keegi teisest ajast tahaks siia tulla.

      Berger tegi grimassi ja ütles:

      „Kõik olid siin. Kaksikud, Molly, sündimata laps. Üheks lühikeseks hetkeks olid nad siin. Nagu unenäos. Siis ärkasin ma üles.“

      Deer noogutas.

      „Ja nüüd pole enam kedagi,“ ütles naine.

      „On küll,“ ütles Berger. „Punt kindlustuspettusi.“

      „Võin ma küsida, kas sa ise mõistad, et sa vajad abi?“

      Berger vaatas talle otsa. See oli selge ja puhas pilk.

      „Ma ei jõua seda abstraktset juttu ajada,“ ütles Berger. „Abi?“

      „See pole abstraktne,“ ütles Deer ja võttis visiitkaardi välja. „Väga СКАЧАТЬ