Tere tulemast Flanagansi. Ǻsa Hellberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ luges, kõneles noorte naiste emantsipatsioonist.

      Täna oli tema kaheksateistkümnes sünnipäev ja ehkki vanaema ning ema nuttes teda keelasid, jättis ta hüvasti ja astus rongi. Ta pidi lahkuma, või siis põgenema. Kauem poleks ta enam vastu pidanud.

      Vabadus. Ta oli seda päeva oodanud. Ta saab ise otsustada. Mõistlikke otsuseid teha. Kui ta ette ei vaata, on ta peagi abielus ja laps kaela peal nagu teistel tema küla naistel, ja seda lihtsalt ei tohtinud juhtuda. Ta polnud võib-olla küll veel täisealine, kuid ta polnud loll. Emma kavatses kindlasti seksida, aga ta kavatses ka õppida, kuidas rasedaks jäämist vältida.

      Ta võttis kübara aeglaselt peast ja tundis, et hoolimata ruumi soojusest jalad külmetavad. Saapad olid kulunud ja lasid vett läbi. Ta püüdis märgadest sukkadest mitte välja teha. Kohvris olid tal kingad, kuid neid tahtis ta hoida ajaks, mil kuskil tööd saab. „Hea perekond,” ütles ema. „See peab olema hea perekond, muidu oled varsti kodus tagasi, sa jonnakas tüdruk.” Emma kahtlustas, et inimesed siin saalis ei olnud hoolimata läikivatest kangastest, kalliskividest ja ilusatest soengutest ema arusaamise järgi heast perest. Küllap pidas ema pigem silmas pastoriperekonda saja lapsega, kellel pidi nina pidi pühkima, keda pidi vannitama ja kasima keegi teine peale ema.

      Emmale ei meeldinud lapsed, sellepärast ei kavatsenud ta mingit niisugust tööd otsida. Tema ambitsioonid olid suuremad, aga neist polnud ta kunagi emaga rääkinud, too käis muudkui peale, et Emma peab mõnes majapidamises töö leidma ja seejärel heasüdamliku ning uskliku mehega abielluma.

      Selles osas olid ema ja tütar totaalselt erineval arvamusel.

      Emma siht oli rikkaks saada. Poisid võisid säärase plaani teoks tegemist takistada, seepärast oli ta kindlalt otsustanud mitte armuda, vaid lihtsalt lõbutseda. Ta oli niisugusest asjast lugenud, see tundus ennekuulmatult moodne ja põnev.

      1960-ndad on tema aastakümme, seda teadis ta kindlalt. Ta värises ootusest. Mõte, et ta saab kõik ja on samal ajal sõltumatu, oli tema kasvatusega karjuvas vastuolus, aga ajakirja artikli kohaselt, mille ta viimase silbini hoolikalt läbi luges, oli see kõik võimalik.

      „Ai,” ütles ta, kui keegi livrees mees tema käsivarrest kinni haaras ja ta karmil käel tänavale juhatas. Ta ei hakanud vastu. Ehkki vihma sadas veelgi hullemini, oli ta tänase päevaga liiga rahul, et seda tähele panna.

      „See muusika …” küsis ta väljaviskajalt, „kas see on džäss?”

      Mees vaatas talle otsa. Siis pahvatas ta naerma. „Džäss? Ei, kullake, Flanagans pole mõni vanamoodne koht. See on rokk.” Mehe naer kajas õhus, kui ta Emma tänavale jättis ja kuiva ning sooja ruumi tagasi läks.

      Emma nägi, kuidas kokarõivastes mees eemal sigareti minema viskas, ta haaras vanaisa kohvri sanga kindlamini pihku ja kiirustas mehe poole, et küsida, kellega ta peab rääkima, kui tahab siin tööd saada. Tema „hallooo!” sumbus piitsutavasse vihma. Mees kadus trepist alla, Emma läks talle kindlal sammul järele. Ta nägi tänava kõrgusel olevates kitsastes akendes valgust. Seest kostis kolistamist, naeru, valjusid hääli ja Emma naeratas vaimustunult endamisi. Oh, kui imeline on lõpuks ometi täiskasvanu olla!

      Kui kell hakkas kaksteist saama, avas Linda köögiukse ja köögitöölised vaatasid teda jahmunult. See oli hea meeldetuletus, et ta peaks siin veelgi tihedamini käima. Uuemad töötajad tardusid paigale, nagu ootaksid nad mingit ülevaatust.

      Linda sellest praegu ei hoolinud, tal oli kõht tühi, ta oli kergelt purjus ega tahtnud sugugi järgida Mary soovitust kedagi suudelda, hoopis vastupidi. Tema ainus soov oli natuke süüa ja seejärel magama minna. Pidu läheb edasi ka ilma temata.

      Üks ettekandja tuli tema juurde ja viipas käega köögi nurga poole. Seal seisis noor tüdruk, kes nägi välja nagu uppunud kass. Inetu kübara pealt tilkus vett.

      „Ma ei saa plikast kuidagi lahti. Ta keeldub köögist ära minemast.” Ettekandja raputas ärritunult pead.

      „Ma räägin temaga,” ütles Linda. „Sa võid tagasi üles külaliste juurde minna.” Ta pöördus sissetungija poole. „Kes sa selline oled?” küsis ta. Lindale meeldis visadus. See viitas ambitsioonide olemasolule.

      „Läbimärg?” arvas tüdruk. Ta naeratas laialt, hambad olid kenad ja terved.

      „See on ilmselge. Ma pean silmas, mida sa Flanagansis teed?”

      „Otsin tööd.”

      „Vana-aastaõhtul?”

      „Paremat võimalust pole minu meelest olemaski. Ma sain täna kaheksateist,” ütles tüdruk uhkelt. Tal oli sile nahk, aval pilk ja üldine mulje temast oli meeldiv.

      „Võta kübar ära,” ütles Linda otsustavalt.

      Tüdruku pikk paks pats langes seljale. Välimus kõlbas, ehkki juuksed olid vanamoodsalt seatud.

      „Mis su nimi on?”

      „Emma.”

      Linda kõht korises. See otsustas tüdruku saatuse. „Tee mulle kaks võileiba,” käskis ta. „Kui ma rahule jään, saad tööd. Kui ei, siis lähed välja vihma kätte tagasi. Elinor näitab, kuhu sa oma mantli võid panna ja kus on külmkapid. Aga rohkem abi sa ei saa. Võileivad olgu kümne minuti pärast valmis.” Linda vaatas kella. „Tähelepanu, valmis olla, läks!”

      Tüdrukutega on see probleem, et selleks ajaks, kui neil töö selgeks saab, lähevad nad mehele, sellepärast oli praktilisem võtta tööle poisse, ehkki tüdrukud olid paremad töötegijad. Nad olid kiiremad ja hoolikamad, näiteks mustanahaline Elinor osutus köögis suisa asendamatuks. Ta hoidus omaette, ei peksnud sama palju keelt kui teised ja tegi teistest rohkem tööd. Pealegi oli tal annet. Iga tema tehtud taldrik, mis köögist välja läks, oli erakordselt isuäratav.

      Linda märkas kõike, ehkki töötajad ei pannud seda tähele. Tema jaoks oli see enesestmõistetav. Sõltus ta ju nende töö kvaliteedist. Samuti lojaalsusest. Kes lobises midagi külaliste kohta, löödi minema. Paistis, et Elinor ei lobise üldse midagi. Ta ei tülitsenud isegi oma töökaaslastega. See oli haruldane. Üldiselt käis siin all pidev nägelemine. Alati tundis keegi, et teda koheldakse ebaõiglaselt. Kahjuks oli Elinori nahavärv takistuseks, miks ei saanud teda korrus kõrgemale külalistele serveerima saata, aga sellest hoolimata plaanis Linda tüdruku vastutusala suurendada. Kui too uus, Emma, on piisavalt hea, võib Elinor ta oma tiiva alla võtta. Noored ambitsioonikad naised olid haruldased, Linda otsis neid pidevalt tikutulega taga.

      Üheksa minutit hiljem tuli Emma suure taldrikuga, Linda polnud juba tükk aega nii isuäratavaid võileibu näinud. „Kas sa tegid need ise?” küsis ta.

      Emma noogutas kindlalt.

      Linda võttis esimesest võileivast suure ampsu. Ta oigas kuuldavalt. Lõhe all olev hõrk kaste oli Elinori tehtud. Linda tundis oma lemmikmaitse otsekohe ära.

      „Ja kaste?”

      Emma noogutas kõhklemata.

      Linda mõtles hetke ja lükkas siis taldriku eemale.

      „Tubli, Emma, oled tööle võetud. Aga mitte võileibade pärast – sest need tegi Elinor –, vaid sellepärast, et sa valetad. Sa vist tõepoolest tahad seda tööd?”

СКАЧАТЬ