Valitsuse maja. Yuri Slezkine

Чтение книги онлайн.

      Aron Solts

      Nikolai Buhharin

      Valerian Obolenski (Ossinski) (Jelena Simakova loal)

      Sotsialiste oli kaht liiki: marksistid ja natsionalistid. Või teisisõnu, oli lai valik definitsioone määratlemaks kollektiivset märterlust alates menševike seisukohast, et loota tuleb sotsioloogilises mõttes tõeliste proletaarlaste eneseteostusele; bolševike arvamusest, et vene töölised ja talupojad võivad alustada revolutsiooni suvaliselt, nii-öelda erandkorras; populistide uskumusest, et tänu Vene ühiskonna ainulaadsele kogukondlikule ülesehitusele kõlbab vene talupoeg universaalse lunastaja rolli; Bundi poolehoidjate veendumusest, et juutide olemusele sobib just marksistlik kosmopolitism; ja lõpetades armeenia dašnakkide, sotsialistidest sionistide ja poola rahvuslaste kompromissitu hõimukeskse kiliasmini. Isegi äärmuste puhul polnud üht teisest lihtne eristada: marksistid rääkisid nn pärusproletaarlastest kui oma kultuuri ja genealoogiaga eraldi kastist, kõige radikaalsemaid vene natsionaliste teati kui sotsialiste-revolutsionääre (esseerid), mitte aga vene rahvuslastena, ja kõige radikaalsemad mittevene natsionalistid rääkisid oma rahvastest kui maailma algupärastest proletaarlastest. Kõik kasutasid piibellikku sõnapruuki, rääkides oma rahvast kui väljavalitust ja selle kannatustest inimkonna nimel.

      Feliks Kon

      Üks vanimaid bolševikke Feliks Kon kasvas üles Varssavis juudi soost poola rahvuslaste perekonnas. „Patriotism oli religiooni aseaine,” kirjutab ta oma mälestustes. „Viimasest oli järele jäänud ainult formaalne, rituaalne osa.” Ükskord paasapühade ajal, kui tema vanaisa „istus laua otsas ja oli eespalvetaja”, jõudis välismaalt maapaost tagasi onu, kes oli seal varjanud end „moskoviitide eest”: „Palvetamine unustati. Kõik alates lastest ja lõpetades vanaisaga istusid ja kuulasid onu lugusid suure huviga. „Selle asemel et rääkida juutide põgenemisest Egiptusest,” ütles onu vanaisale, „räägime parem Poolast kui märtrist.” Vanaisa oli meelsasti nõus.”

      Seitsmeteistkümneaastasena kuulis Kon Moskva revolutsiooniliste terroristide vägitegudest ja ei rääkinud enam Poola märterlusest. Väljarändamine Egiptusest esindas nüüdsest peale üleüldist vabastamist.

      See tähendas usu, kultuse vahetamist. … Vana, kivistunud usk oli asendunud millegi elava ja eredaga. … Olin valmis astuma võitlusse kogu valelikkust, silmakirjalikkust ja alandusi tähendava võltsi maailmaga, murederohke ja orjaliku maailmaga. … Mulle oli päevselge, et pean minema teiste 17- ja 18-aastaste indu täis noorte meeste juurde ning jagama nendega oma usku ja oma tõde, et ühendada jõud ja „õppida veelgi rohkem” – seda vajadust adusin ka mina ise üksnes ähmaselt – ning siis jätame meie kõik koos kaugele maha „kahjurõõmutsejad, tühja jutu rääkijad ja veriste kätega timukad”, et „kõigile selles surmale määratud leeris” kätte näidata neid rõhuva orjuse põhjused, avada nende silmad siinsamas nende kõrval olevale jõule, äratada see jõud ja siis … siis … siis … saab teha suuri tegusid: orjapidajate ja valelike maailm vajub unustusse ning maa kohal jääb särama ere vabadusepäike.³¹

      Arvukad meelemuutused koos mitmesuguste rahvuslikku ja kosmopoliitilist laadi valikutega olid eriti iseloomulikud Vene keisririigi läänepoolsetele äärealadele. Üks teine innukas noor mees, Karl Sobelson jõudis Heinrich Heine ja „Naatan Targa” (kelles ta nägi tüüpilist Galiitsia juuti) kultuse juurest poola patriotismini „koos selle katoliikliku kestaga” (sel ajal sai tema nimeks Radek) ja sotsialismini, „milles nähti püüdlust Poola iseseisvuse poole”, ning lõpuks mitmesugustesse rahvuslikesse iseärasustesse maskeeritud radikaalse marksismini. Impeeriumi keskusele lähemal piirdus vaimne ärkamine enamasti ümbritseva maailma viletsuse üldise tõdemisega, kusjuures täpsemad erisused seoses viimastel päevadel toimunuga said selgeks alles hiljem, pärast kainemat järelemõtlemist.³²

      Mõndagi jõukamat sotsialisti mäletati kergesti mõjutatava või mässumeelse lapsena, kes tunnetas teravalt ebaõiglust ning „tundis piinlikkust ja häbi” enda teenimatult saadud privileegide pärast. Jelena Stassova – tuntud arhitekti lapselaps ja veel rohkem tuntud advokaadi tütar ning tuntud kunstikriitiku vennatütar – tundis end üha rohkem võlglasena inimeste ees, „kes tegid võimalikuks, et meie, intelligendid, võisime elada nii, nagu me elasime”.³³