Valitsuse maja. Yuri Slezkine

Чтение книги онлайн.

      Boriss Ivanov

      Niisugused hetked olid siiski harvad ja neile järgnes alati lootusrikkam aeg, mis toetus seltsimehelikkusele, armastusele ja usule ettekuulutuste täitumisse. „Ükskord saabuvad paremad päevad, uskuge seda kindlalt, olge oma usus vankumatud,” oli peamine Sverdlovi kirjade teema, mis ta kirjutas oma abikaasale, õdedele ja sõpradele. Enamik neist, Sverdlov ise kaasa arvatud, järgisidki seda soovitust. Voronski kõhklusi ja kahtlusi aitasid hajutada „vestlused seltsimeestega”, Pjatnitski kirjalõigule melanhooliast ja depressioonist järgnes ülevaade, kuidas asumiselesaadetud üksteist vastastikku toetavad, ja Ivanovi pikkade arktiliste ööde kirjeldusele järgnev nägemus põhjatult sügavana tunduvast taeva raskusest on pigem ülev kui masendav. „Taevas on täis lugematuid tähti, mis säravad palju heledamalt kui kodus või lõuna pool. Virmaliste fantastilised värvilindid tantsivad ringi nagu prožektorikiired ja mõnikord tõuseb maast taevasse helendav valge sammas, vahel aga võib näha seal ka siniseid, punaseid või violetseid kiiri.”⁹²

      Ka Postõševile pakkus loodus (ja belletristika) kergendust:

      Pole sugugi kerge kirjeldada neid mägesid kogu nende suurejoonelisuses – kui tõusev päike värvib nad kuldseks, kõrgel nende kohal kiiskab aga türkiissinine taevas ja tuline koiduvalgus kumab nii lähedal maale, et tundub, nagu võiks see kohe süttida. Mulle meeldib jalutada päikeseloojaku ajal mägede vahel ehk lõhes, nagu seda siin nimetatakse. Sel ajal näivad mäed olevat mähkunud sinakasse vinesse, nende tipud aga ulatuks justkui pilvedeni, loojuva päikese kiired aga piiluvad välja männiokste vahelt. Niisugustel hetkedel märkab silm erakordset, hing saab ülendatud ja tahad elada ning emmata kõiki, keda näed, ja andestada ning saada ise andeks.⁹³

      Tõeline bolševik – nagu ka metsik loodus – ei saa niisuguseid meeleolusid enesele aga liiga kaua lubada. Aastal 1913 tähistas Postõšev koos kahe sõbraga „proletaarlaste suurt pidupäeva 1. maid” taigas. „Suurte puude müha kõlas võiduka hümnina proletariaadi miljonilisele armeele. Ürgne, aga majesteetlik muusika tungis meie südamete kõige kaugematesse soppidesse. Seisime ja kuulasime seda võimsat võidulaulu. Aga helide kooslus muutub: esmalt kõlab läbilõikav karje täis vihkamist ja kättemaksuiha, seejärel aga hiiglasliku armee raske ohe.”⁹⁴

      Sverdlovile tähendas sõna „võit” kaht asja: taaskohtumist Novgorodtsevaga ja suure päeva kättejõudmist. Esimene saabus varem. Nad kohtusid põgusalt 1912. aastal Obi jõel Lääne-Siberis, ja mais 1915, kaks aastat pärast nende tütre Vera sündi, tuli Novgorodtseva alaliselt elama Sverdlovi juurde Monastõrskoje külasse Jenissei ääres. Boriss Ivanov meenutab esimest külaskäiku nende koju:

      Mets arvukate madalate kuuskede ja põõsastena ulatus lausa majani. Majas oli kolm tuba ja neli akent. Mööbel oli lihtsamast lihtsam: puupingid, valge linaga kaetud laud, virn raamatuid väikesel pingil. Nende hulgas võisin märgata esimest köidet saksakeelsest raamatust „Das Kapital” ja avatud raamatut „Venemaa jõukus”. Aknalaual kõrgus suur patakas ajalehti.

      Umbes kuueaastane, valges linases särgis poiss piidles mind uudishimulikult.

      „Adja, jäta nüüd, ära niimoodi vahi! See seltsimees on äsja tulnud Peterburist. Ütle talle tere!” lausus Sverdlov poissi kergelt minu poole lükates.

      „See on minu väike võsuke,” sõnas ta naeratades.⁹⁵

      Andrei (Adja) Sverdlov oli nelja- mitte kuueaastane, aga ta oli juba päris palju reisinud: külastanud isa Tomski vanglas, elanud Peterburis koos emaga vangikongis ning kahes eri kohas asumisel. Tänu teenitud lisarahale oli Sverdlovidel võimalik osta lehm, et lastele oleks anda rõõska piima.

      Sverdlov tõusis tavaliselt umbes kell 6 hommikul ja suusatas jõe äärde, et kirja panna ilmajaama andmed (mis oli ametlikult Novgorodtseva töö).

      Jõudnud Jenissei äärest tagasi [kirjutab Novgorodtseva], raius Jakov Mihhailovitš puid, söötis lehma, puhastas lauda sõnnikust, tegi ahju tule, ajas vee keema ja valmistas hommikueine. Kella kaheksa paiku ärkasid lapsed. Jakov Mihhailovitš pesi neid alati ja pani nad riidesse. Lapsed olid tema vastutusel: minu protestidest hoolimata ei lubanud ta mul kunagi sekkuda.

      Harilikult sõime hommikust kella poole üheksa paiku ja pärast seda võisin asuda oma õpingute kallale. Jakov Mihhailovitš võttis oma õpilasi vastu … kodus. Keskpäeva paiku lõpetas ta tundide andmise ja asus valmistama lõunasööki.

      Monastõrskojes söödi kõige rohkem kala ja põdralihast tehtud Siberi pelmeene. Nii Novgorodtseva kui ka Ivanov väidavad, et Sverdlov oli ületamatu pelmeenide täitematerjali valmistaja, ametilt pagar Ivanov aga oli meisterlik taignavoolija. „Harilikult sõime lõunat kella kahe paiku päeval. Pärast seda pesin nõud (võitsin selle õiguse pärast pikka võitlust) ja seejärel võtsime mõlemad käsile kas õmblustöö, riiete lappimise või vajadusel pesupesemise. Kella viieks või kuueks oli Jakov Mihhailovitš majapidamistöödest vaba ja kella seitsme paiku hakkasid saabuma külalised.” Monastõrskojes elavast umbes kahekümnest väljasaadetust tuli kümmekond ikka korrapäraselt kohale. Sverdlov askeldas ahju juures, teised aga püüdsid Ivanovi juhtimisel saada hakkama pelmeenide vormimisega. „Naljadel ja naerul ei tahtnud kuidagi lõppu tulla, ehkki mitte kunagi ei olnud laual alkoholi. Jakov Mihhailovitš ei joonud kunagi ei viina ega veini.” Öeldu kehtis enamiku bolševike ringi kuuluvate üliõpilaste ja tööliste kohta.⁹⁶

      Mõnikord kuulati ametlikult loenguid, korraldati vaidlusõhtuid või parteikoosolekuid. Niisugused kogunemised olid seadusevastased, aga nagu väidab Ivanov, olid Sverdlovi maja

      aknad talvel kaetud nii paksu jääkihiga, et väljast СКАЧАТЬ