Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek

Чтение книги онлайн.

      Švejk silmitses Maxi ja filosofeeris endamisi:

      “Kui me asja ikka igast kandist võtame, eks siis ole iga sõdur niimoodi oma kodust varastatud.”

      Ülemleitnant Lukáš oli väga meeldivalt üllatatud, kui nägi Maxi, kes avaldas samuti suurt rõõmu, nähes jälle mõõgaga meest.

      Küsimuse peale, kust koer on saadud ja mis ta maksab, teatas Švejk suurima südamerahuga, et koera kinkis talle keegi sõber, kes alles hiljuti sõjaväkke võeti.

      “Suurepärane, Švejk,” ütles ülemleitnant Maxiga hullates, “esimesel saate minult koera eest viiskümmend krooni.”

      “Ma ei saa seda vastu võtta, härra oberleitnant.”

      “Švejk,” ütles ülemleitnant karmilt, “kui te mulle tentsikuks tulite, seletasin teile, et peate sõnakuulelik olema. Kui ma teile ütlen, et saate viiskümmend krooni, siis peate need vastu võtma ja maha jooma. Mis te teete, Švejk, selle viiekümne krooniga?”

      “Teatan alandlikult, härra oberleitnant, joon maha nagu kästud.”

      “Aga kui ma peaksin äkki unustama, Švejk, siis käsin teid mulle meelde tuletada, et pean teile koera eest viiskümmend krooni andma. Saite aru? Ega sellel koeral kirpe ei ole? Parem oleks ta puhtaks pesta ja läbi kammida. Homme olen teenistuses, aga ülehomme lähen temaga jalutama.”

      Sel ajal kui Švejk Maxi vannitas, vandus polkovnik, Maxi endine peremees, oma kodus tulist kurja ja ähvardas selle, kes ta koera varastas, sõjaväljakohtu alla anda, ta maha lasta, üles puua, kahekümneks aastaks vangi pista ja tükkideks raiuda.

      “Der Teufel soll den Kerl buserieren!”53 kõlas polkovniku korteris, nii et aknaklaasid värisesid. “Mit solchen Meuchelmördern werde ich bald fertig!”54

      Švejki ja ülemleitnant Lukáši ähvardas lähenev katastroof.

      15

      KATASTROOF

      Polkovnik Friedrich Kraus, kes kandis peale selle veel von Zillerguti tiitlit mingi Salzburgi* küla nime järgi, mille tema esiisad olid juba kaheksateistkümnendal sajandil maha laristanud, oli aukartustäratav idioot. Kui ta midagi kõneles, küsis ta seejuures alati, kas kõik temast aru saavad, kuigi jutt oli ammutuntud asjadest ja kõige lihtsamatest tõdedest.

      Näiteks: “See, mu härrad, on aken. Jah, kas teate, mis asi on aken?”

      Või: “Teed, millel on kahel pool ääres kraavid, nimetatakse maanteeks. Ja-jah, mu härrad. Kas teate, mis asi on kraav? Kraav on väljakaevatud koht, mis on paljude inimeste kätetöö. Kraav on seega sügavam koht. Ja-jah. Kraavi kaevatakse labidaga. Kas teate, mis asi on labidas?”

      Ta kannatas seletamise ja selgitamise maania all. Ta seletas ja selgitas pöörase vaimustusega, nagu mõni leidur, kes armastab pajatada oma tööst.

      “Raamat, mu härrad, on suur hulk mitmesugusest paberist mitmesuguses suuruses lõigatud neljakandilisi lehti, mis on täis trükitud, kokku pandud, poogitud ja kliisterdatud. Ja-jah. Kas teate, mu härrad, mis on kliister? Kliister on liim.”

      Ta oli nii halastamatult loll, et ohvitserid läksid temast kaugelt mööda, sest nad ei tahtnud kuulda tema suust, et tänav jaguneb sõiduteeks ja kõnniteeks ja et kõnnitee on sõiduteest kõrgem paneel, mis asub piki majade esikülgi. Maja esikülg aga on see osa majast, mida me näeme tänavalt või kõnniteelt. Maja tagakülge me kõnnitee poolt küljest näha ei saa, milles võime silmapilk veenduda, kui astume sõiduteele.

      Ta oli ükskord valmis seda huvitavat tõsiasja ka otsekohe demonstreerima, kuid sattus õnneks rataste alla. Sellest saadik jäi ta veelgi lollimaks. Ta pidas ohvitsere kinni ja kukkus nendega pikalt-laialt targutama omlettidest, päikesest, kraadiklaasidest, berliini pannkookidest, akendest ja postmarkidest.

      Oli tõesti enam kui imelik, kuidas see loll teenistusredelit mööda küllalt kiiresti ülespoole oli tõusnud. Kuid tal olid seljataga säärased mõjukad isikud nagu üks suur kindral, kes soosis teda, kuigi ta sõjaasjanduse alal oli täielik turakas.

      Manöövritel said Friedrich Kraus ja tema polk lausa imeasjadega hakkama. Kunagi ega kuhugi ei jõudnud ta õigeks ajaks, ta viis oma polgu rivikorras otse kuulipildujatele söödaks, mõne hea aasta eest toimunud keiserlikkudel manöövritel Lõuna-Tšehhimaal aga kadus ta oma polguga hoopis ära, sattus sellega kuskile Määrimaale, kus ta eksles veel mitu päeva ringi, kui manöövrid olid juba lõppenud ja sõdurid vedelesid kasarmutes. Ka sel puhul pigistati silm kinni.

      Tema sõbramehesuhted suure kindralihärraga ja vana Austria teiste mitte vähem lollide väeülematega tõid talle igasuguseid aumärke ja ordeneid, mille üle ta oli kole uhke, nii et pidas ennast maakeral kõige paremaks sõjameheks, kõige paremaks strateegia ja kõigi sõjaliste teaduste teoreetikuks.

      Polgu ülevaatuse ajal meeldis talle sõduritega rääkida ja ta esitas neile alati ühe ja sama küsimuse:

      “Miks nimetatakse püsse, mida tarvitatakse sõjaväes, “mannlihheriteks”*?”

      Polgus oli tai pilkenimeks “Mannlichertrottel”55. Ta oli hirmus kättemaksuhimuline ja tegi need alluvad ohvitserid pihuks ja põrmuks, kes talle ei meeldinud. Kui aga keegi ohvitseridest tahtis naist võtta, siis kirjutas ta nende avaldusele enne kõrgemale poole edasisaatmist väga halvad soovitused.

      Tal puudus pahema kõrva ülemine pool, mis tal noorpõlves kahevõitluse ajal ära oli raiutud, kahevõitlus aga oli saanud alguse sellest, et ta vastane oli konstateerinud lihtsat tõde, et Friedrich Kraus von Zillergut on harukordne loll.