Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes neist viiest eemale hoidus, ütles: ta ei tahtvat neist midagi teada, et talle ei langeks mingit kahtlust, sest tema istuvat siin ainult sellepärast, et katsunud röövimise eesmärgil üht Holice talumeest tappa.

      Švejk võttis istet laua ääres vandenõulaste seltskonnas, kes pajatasid juba kümnendat korda, kuidas keegi neist selle supi sisse sattunud.

      Kõiki neid, peale ühe, oli kinni võetud kas kõrtsis, veinikeldris või kohvikus. Erandi moodustas üks iseäranis kõhukas, prillidega ja äranutetud silmadega härra, kes oli areteeritud oma kodus, sellepärast et ta oli kaks päeva enne Sarajevo atentaati “Brejškas”* kinni maksnud kahe serbia tehnikaüliõpilase arve; pealegi oli salapolitseinik Brix näinud teda joobnuna nende seltskonnas Řetězi tänavas “Montmartreʼis”, kus ta samuti nende eest maksnud, nagu ta ise oli protokollis oma allkirjaga tõendanud.

      Eeluurimisel politseijaoskonnas oli ta kõigile küsimustele nuttes üht ja sama vastanud:

      “Mul on paberikauplus.”

      Selle peale sai ta samuti ikka ühe ja sama vastuse:

      “See ei vabanda teie süüd.”

      Väikest kasvu härra, kes nabiti kinni veinikeldris, oli ajalooõpetaja ja jutustanud veinikeldri omanikule mitmesuguste atentaatide ajalugu. Ta areteeriti just sel silmapilgul, kui ta lõpetas kõigi atentaatide psühholoogilise analüüsi sõnadega:

      “Atentaadi mõte on niisama lihtne kui Kolumbuse muna*.”

      “Niisama lihtne nagu see, et teid ootab Pankrác,” täiendas politseikomissar ülekuulamisel tema arvamust.

      Kolmas vandenõulane oli heategeva seltsi “Dobromil” esimees Hodkovičkyst*. Sel päeval, kui toimus atentaat, oli “Dobromil” korraldanud kontserdiga aiapeo. Sandarmivahtmeister tulnud kohale ja nõudnud, et külalised laiali läheksid, sest Austrias valitseb lein. Selle peale vastanud “Dobromili” esimees sõbralikult:

      “Oodake pisut, kuni “Hej, Slované”* lõpuni mängitakse.”

      Nüüd istus ta siin, pea norus, ja kurtis:

      “Augustis on meil uue eestseisuse valimine. Kui ma selleks ajaks kodus pole, võib juhtuda, et mind enam ei valita. Ja ma olen juba kümnendat korda esimees. Seda häbi ei ela ma üle.”

      Naljaka vingerpussi oli õnnis Ferdinand mänginud neljandale arreteeritule, otsekohese iseloomuga ja puhta nimega mehele. Ta oli kaks päeva vältinud igasuguseid kõnelusi Ferdinandi üle, aga kui ta õhtul kohvikus marjast mängides lõi risti kuningat ruutu seitsmega, mis oli trump, põrutanud ta:

      “Seitse kuuli2 nagu Sarajevos.”

      Viiendal mehel, kes istus tema enda jutu järgi “sellepärast, et härra ertshertsog Sarajevos maha notiti”, olid juuksed veel praegugi hirmu pärast püsti ja habe sagris, nii et ta pea meenutas karjakrantsi.

      See mees polnud restoranis, kus ta kinni võeti, ei musta ega valget lausunud ega isegi ajalehtedest midagi Ferdinandi tapmise kohta lugenud. Ta oli istunud omaette lauas, kui tema juurde astunud keegi härra, võtnud vastas istet ja küsinud järsult:

      “Olete juba lugenud?”

      “Ei ole.”

      “Olete kuulnud?”

      “Ei ole.”

      “Aga teate, milles asi seisab?”

      “Ei tea ega tahagi teada.”

      “See peaks teid siiski huvitama.”

      “Ei tea, mis mind peaks huvitama? Mina suitsetan oma sigarit, joon oma paar potti õlut, söön õhtust, kuid lehte ma ei loe. Lehed valetavad. Miks ma peaksin oma närve rikkuma.”

      “Teid ei huvita siis isegi see mõrtsukatöö Sarajevos?”

      “Mind ei huvita ülepea ükski mõrtsukatöö, olgu see Prahas, Viinis, Sarajevos või Londonis. Selleks on olemas kroonu, kohtud ja politsei. Kui keegi mõnikord kuskil maha lüüakse, siis on see talle paras, ärgu olgu mõlkus ja nii ettevaatamatu, et laseb ennast maha tappa.”

      Need jäidki tema viimasteks sõnadeks selle jutuajamise käigus. Ja sellest ajast peale kordas ta iga viie minuti tagant valju häälega:

      “Ma olen süütu, ma olen süütu!”

      Neid sõnu kisendas ta politseivalitsuse väravas, neid sõnu kordab ta ka siis, kui teda Praha kaelakohtusse viiakse, ja samade sõnadega astub ta ka oma vangikongi.

      Kui Švejk oli kõik need hirmsad vandenõulood ära kuulanud, pidas ta asjakohaseks meestele selgitada, kuivõrd lootusetu on nende olukord.

      “Meie kõigi asi on kaunis räbal,” alustas ta oma lohutussõnu. “See pole õige, mis te räägite, et teiega ja meie kõigiga ei saa midagi juhtuda. Misjaoks on meil siis politsei, kui mitte selleks, et meid meie lõugade pärast karistada. Kni kord on kätte jõudnud sihuke kardetav aeg, et hakatakse ertshertsogeid maha kõmmutama, siis ärgu keegi ilmestagu, kui ta satub politseivalitsusse. Seda tehakse kõik toreduse tagaajamiseks, et Ferdinandile enne matust reklaami teha. Mida rohkem meid siia saab, seda parem meile enestele: läheb lõbusamaks. Kui ma alles kroonut teenisin, oli meil vahel pool kompaniid pogris. Kui palju on süütuid inimesi süüdi mõistetud, ja mitte üksi kroonukorras, vaid ka kohtute poolt. Mul tuleb meelde, ükskord mõisteti keegi naine süüdi, et ta oli oma vastsündinud kaksikud ära kägistanud. Ehkki ta vandus jumalakeeli, et ta ei saanud ju kägistada kaksikuid, sest ta oli sünnitanud ainult ühe plikakese. Sellegi olevat ta kägistanud täiesti ilma valuta. Kuid ta mõisteti ikkagi süüdi kahe tapmise pärast. Või võtame näiteks selle süütu mustlase Záběhlicest*, kes jõululaupäeva öösel vürtspoodi sisse murdis. Vandus küll, et läks sooja, kuid see ei aidanud midagi. Kui sa ikka kohtu kätte satud, on asi sant. Sant küll, aga nii peab olema. Võib-olla et kõik inimesed polegi sihukesed lurjused, nagu neist arvatakse, aga mismoodi sa teed tänapäeval vahet ausa ja kaabaka vahel, iseäranis praegu, säärasel tõsisel ajal, kus nad selle Ferdinandi maha nottisid? ükskord lasti meil, kui ma veel Budějovices kroonut teenisin, õppeplatsi taga metsas kapteni koer maha. Kui kapten sellest teada sai, kutsus ta meid kõiki kokku, võttis rivisse ja käskis igal kümnendal mehel ette astuda. Mina olin iseendastki mõista üks kümnes. Me seisime valvel ega pilgutanud silmagi. Kapten aga käib meie ees edasi-tagasi ja kärgib: “Oh te kaabakad! Lurjused! Rajakad! Kärnased hüäänid! Teid tuleks kõiki selle koera pärast kartsa pista! Nuudliteks raiuda! Maha lasta! Teist kotlette teha! Et te näeksite, et ma seda ei kingi, annan teile igaühele kaks nädalat kasarmuaresti!” Nagu näete, oli tookord tegemist tühipalja koeraga, kuid nüüd on tegemist ometi ertshertsogiga. Ja sellepärast tulebki inimestele hirm naha vahele ajada, et lein oleks ehtne.”

      “Ma olen süütu, olen süütu,” kordas sagris juustega mees.

      “Ka Jeesus Kristus oli süütu,” tähendas Švejk, “aga ometi löödi ta risti. Süütust inimesest pole ealeski hoolitud. “Maul halten und weiter dienen!”3 nagu öeldi meil Sõjaväes. Mis võib veel paremat ja kaunimat olla!”

      Švejk heitis narile ja jäi rahulikult magama.

      Vahepeal toodi sisse kaks uut meest. Üks neist oli bosnialane. Ta käis kongis nurgast nurka, kiristas hambaid, ja iga tema teine sõna oli “Jebentidušu!”. Meest piinas СКАЧАТЬ