Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek

Чтение книги онлайн.

      Seesinane kuulus välialtar oli hangitud Viinist ühe juudi firma, Moritz Mahleri käest, kes valmistas kõikvõimalikke missatarbeid ja jumalikke tooteid, nagu roosikrantsid ja pühapildid.

      Altar koosnes kolmest poolest, mis olid ohtralt kassikullaga ehitud nagu kogu püha kiriku kuulsuski.

      Ilma fantaasiata oli võimatu kindlaks määrata, mida õieti kujutasid kolmele poolele maalitud pildid. Kindel oli ainult see, et sedasinast altarit oleksid võinud kasutada niisama hästi Zambesi* paganad või burjaadi ja mongoli šamaanid*.

      Oma karjuvates värvides nägi altar välja nagu tabel, mille abil kontrollitakse raudteelaste silmanägemist, et kindlaks teha, kas nad pole värvipimedad.

      Ainult ühte kuju võis selgelt seletada. See oli mingi alasti inimene püha paistega pea ümber ja rohetava kehaga nagu roiskuma läinud ja haisema hakanud hanekints.

      Sellele pühamehele ei teinud keegi midagi halba. Vastupidi, mõlemal pool oli tal kaks tiibadega olevust, kes pidid kujutama ingleid. Kuid vaatajale jäi mulje, et alasti pühamees röögib hirmu pärast selle seltskonna ees, kes teda ümbritseb, sest inglid nägid välja nagu muinasjutupeletised, midagi tiibadega metskassi ja apokalüptilise koletise vahepealset.

      Selle vastas oli pilt, mis pidi kujutama kolmainsust. Tuvi juures ei olnud maalija suutnud üldiselt midagi moonutada. Ta oli maalinud linnu, mis võis olla niisama hästi tuvi kui ka valge pärlkana.

      See-eest oli vanajumal nagu röövel Metsikust Läänest, kelletaolisi serveerivad rahvale põrutavad õudusfilmid.

      Jumalapoega seevastu oli kujutatud lõbusa noore mehena kenakese kõhuga, mida kattis midagi trussikute taolist. Üldiselt nägi ta välja sportlasena. Risti, mis tal käes oli, hoidis ta nii elegantselt, nagu oleks see olnud tennisereket.

      Kaugelt vaadates sulas kogu kolmainsus ühte ja jättis mulje, nagu sõidaks rong jaama.

      Kolmandast pildist ei võinud üldse aru saada, mis ta kujutas.

      Sõdurid vaidlesid ühtesoodu, püüdes seda mõistatust lahendada. Keegi leidis lõpuks, et see olla Posázaví maastik.

      Kuid pildi all seisis kiri: “Heilige Maria, Mutter Gottes, erbarme unser.”42

      Švejk upitas välialtari õnnelikult troskasse, istus ise voorimehe kõrvale pukki, välipreester aga seadis end mugavalt tagaistmele ja asetas jalad kolmainsusele.

      Švejk lobises voorimehega sõjast.

      Voorimees osutus mässajaks, ta tegi mitmesuguseid märkusi Austria relva võitude kohta, nagu “Serbias saite vastu molu” ja muud säärast.

      Kui nad toidulao väravast läbi sõitsid, küsis valvur, mida nad veavad.

      Švejk vastas:

      “Kolmainsust ja neitsi Mariat koos välipreestriga.”

      Samal ajal ootasid marsiroodud kannatlikult õppeplatsil, ootasid kaua. Sest enne tuli sõita ülemleitnant Witingeri juurde auhinnakarika järele, siis aga monstrantsi, tsibooriumi* ja muude missa pidamiseks tarvisminevate esemete, sealhulgas ka pudeli kirikuviina järele Břevnovi kloostrisse. Sellest järeldub, et välimissa pidamine pole sugugi kerge asi.

      “Küll me miskil moel toime tuleme,” ütles Švejk voorimehele.

      Ja tal oli õigus.

      Kui nad parajasti õppeplatsile puust lasilatega poodiumi juurde jõudsid, kus seisis laud, millele tuli asetada välialtar, selgus, et välipreester oli unustanud missateenriministrandi.

      Seni oli talle missateenriks olnud alati üks jalaväelane, kes aga oli parema meelega telefonistiks hakanud ja rindele läinud.

      “Ei sest ole lugu ühtigi, härra feldkuraat,” ütles Švejk, “ka mina võin tema aset täita.”

      “Kas te oskate ministreerida?”

      “Ma pole seda iialgi teinud, kuid proovida võib,” vastas Švejk. “Praegu on sõda ja sõjas saavad inimesed hakkama asjadega, millest nad varem undki pole näinud. Selle rumala “et cum spiritu tuo”43 oskan teie “dominus vobiscum”44 peale ikka ära ütelda. Ja ma arvan, et mis keerulist seal on käia teie ümber nagu kass ümber palava pudru, pesta teil käsi ja valada kannust veini…”

      “Hea küll,” arvas välipreester, “ainult ärge mulle vett valage. Valage parem kohe ka teise kannu veini. Muide, ma annan teile iga kord märku, millal peate paremale, millal vasakule minema. Kui vilistan tasakesi ühe korra, siis tähendab see paremale, kui kaks korda, siis vasakule. Missaraamatut pole ka nii sageli vaja ulatada, üldse on see kõik käkitegu. Ega te ei karda?”

      “Ma ei karda midagi, härra feldkuraat, isegi mitte missateenri ametit.”

      Välipreestril oli õigus, kui ta ütles: “Üldse on see kõik käkitegu.”

      Kõik läks väga ladusasti.

      Välipreestri kõne oli üpris lühike.

      “Sõdurid! Me tulime siia selleks kokku, et me enne ärasõitu lahinguväljale pööraksime oma südamed jumala poole, et ta saadaks meile võidu ja hoiaks meid puutumatuna. Ma ei hakka teid kaua kinni pidama ja soovin teile kõike head.”

      “Ruht!”45 kamandas vana polkovnik vasakul tiival.

      Välimissat nimetatakse välimissaks sellepärast, et tema kohta käivad samad seadused, mis kehtivad sõjataktika kohta lahinguväljal. Pikkade sõjaretkede ajal kolmekümne-aastases sõjas olid ka välimissad kole pikad.

      Kaasaegse taktika juures, kui vägede liikumine toimub kärmelt ja kiiresti, peavad ka välimissad СКАЧАТЬ