Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kahekümne aluspüksi-mehe hulgast kostis nuuksumist. Švejk oli nutma puhkenud.

      Välipreester vaatas alla. Seal seisis Švejk ja pühkis käeseljaga silmi, ümberringi valitses rõõmus elevus.

      Välipreester jätkas jutlust, osutades Švejkile:

      “Võtke igaüks eeskuju sellest mehest. Mis ta teeb? Ta nutab. Ära nuta, ütlen ma sulle, ära nuta! Sa tahad ennast parandada? See ei lähe sul, vennike, niisama lihtsalt korda. Nüüd sa nutad, aga kui sa lähed tagasi oma kongi, oled sa jälle samasugune koer nagu ennegi. Sa pead veel palju mõtlema jumala lõpmata armu ja halastuse üle, pead palju püüdma, et sinu patune süda võiks sellesinatse ilma peal leida selle õige tee, mida mööda sa pead astuma. Me näeme praegu, et üks mees, kes tahab oma meelt muuta, hakkas nutma, aga mis teete teie teised? Mitte kui midagi. Näete, seal järab üks midagi, nagu oleksid tema vanemad olnud mäletsejad, ja seal jälle otsib üks mees jumala kojas oma särgist täisid. Kas te tõesti ei või ennast kodus sügada, vaid peate seda ilmtingimata jumalateenistuse ajal tegema? Härra prohvus, te ei vaata ka millegi järele. Te olete ikkagi sõdurid, aga mitte mõned arulagedad eraisikud, ja peate ennast ülal pidama, nagu on kohane sõdurile, kuigi te olete kirikus. Tegelge ometi, kurat võtaks, jumala otsimisega, aga täisid otsige kodus. See on kõik, te paharetid, ja ma nõuan teilt, et te missa ajal korralikult käituksite, mitte nii nagu viimane kord, kui seal taga vahetati kroonu pesu leiva vastu ja õgiti seda püha sakramendi ajal.”

      Välipreester ronis kantslist alla ja läks käärkambrisse, kuhu vangimaja ülem talle järele loivas. Ülem tuli mõne hetke pärast tagasi, astus otsemaid Švejki juurde, tõmbas ta kahekümne aluspüksi-mehe hulgast välja ja viis käärkambrisse.

      Välipreester istus lösakil laual ja tõmbas sigaretti.

      Kui Švejk sisse astus, ütles välipreester:

      “See oletegi siis teie. Ma mõtlesin siin selle asja üle järele ja arvan, et olen teid nagu kord ja kohus läbi näinud, kas mõistad, tohman? See on esimene juhus, et mul oleks kirikus keegi nutma hakanud.”

      Ta kapsas laualt maha, raputas Švejki õlgadest ja kisendas sünge François de Sales’i* suure pühapildi all:

      “Tunnista üles, koer, et sa nutsid ainult nalja pärast!”

      François de Sales vaatas pühapildilt Švejkile küsivalt otsa. Teisest küljest vaatas teiselt pühapildilt Švejki poole imestunult keegi märter, kellele oli otse tagumikku vajutatud hambuline saag, millega teda saagisid mingid tundmatud Rooma palgasõdurid. Märtri näol ei olnud seejuures näha ei erilist kannatust, ei erilist rõõmu ega ka märtrihiilgust. Tema nägu väljendas ainult imestust, nagu tahaks ta öelda: “Kuidas ma õieti sattusin siia ja mis asja te minuga teete, härrad?”

      “Teatan alandlikult, härra feldkuraat31,” ütles Švejk tõsiselt, pannes kõik ühele kaardile, “pihin kõigevägevamale jumalale ja teile, auväärt isa, kes te olete jumala asemik, et ma nutsin tõesti ainult nalja pärast. Ma nägin, et teie jutluse juures puudub seesinane patukahetseja, keda te oma jutluses asjatult otsisite, ja siis tuligi mul mõte teile rõõmu teha, et te ei arvaks, et enam polegi olemas korralikke inimesi, ja ma ise tahtsin samuti lõbu leida, et südamel oleks kergem.”

      Välipreester vahtis tunnistades Švejki lihtsameelset nägu. Päikesekild viskus François de Sales’i süngele pildile ja soojendas vastasseinal rippuvat imestunud märtrit.

      “Te hakkate mulle meeldima,” ütles välipreester ja upitas end jälle lauale istuma. “Mis polgust te olete?” Ta hakkas luksuma.

      “Teatan alandlikult, härra feldkuraat, et olen üheksakümne esimesest polgust ja ei ole ka ja ma ei tea ülepea, mis minuga toimub.”

      “Miks te vangis istute?” päris välipreester, luksudes ühtejärge edasi.

      Kabelist kostsid harmooniumi helid, mis täitis oreli aset. Üks muusikamees, keegi deserteerimise pärast vangistatud kooliõpetaja, pigistas harmooniumist välja kõige kurvemaid kirikuviise. Need helid sulasid välipreestri luksumisega kokku mingiks uueks dooria heliredeliks.

      “Teatan alandlikult, härra feldkuraat, et ma tõesti ei tea, miks ma istun. Kuid ma ei kurda, et ma istun. Mul lihtsalt ei vea. Mul on alati kõige paremad mõtted, kuid lõpuks läheb mul ikka kõik vastupidi halvasti, nagu sellel usukannatajal seal pühapildil.”

      Välipreester heitis pilgu pühapildile, muigas ja ütles:

      “Tõepoolest, te meeldite mulle. Peab teie kohta kohtu-uurijalt järele küsima, aga rohkem ma teiega ei lobise. Saaks selle püha missa juba kaelast ära! Kehrt euch! Abtreten!”32

      Kui Švejk kantsli alla oma aluspüksi-meeste seltskonda tagasi tuli, vastas ta küsimusele, mis välipreester temast käärkambris tahtnud, ülimalt ükskõikselt ja lühidalt:

      “Ta on täis kui tarikas!”

      Välipreestri järgmist saavutust – püha missatalitust – jälgiti suurima huvi ja varjamatu sümpaatiaga. Keegi kantsli all seisjaist vedas isegi kihla, et preester pillab monstrantsi* käest. Ta pani mängu kogu oma leivaportsu kahe kõrvakiilu vastu ja võitis.

      See, mis täitis välipreestri missatalituse ajal kabelis kõikide südameid, ei olnud usklike müstitsism ega ka tõsiste katoliiklaste vagadus. See oli pigem säärane tundmus, nagu tekib teatris, kui näitemängu sisu pole teada ja tegevus muutub aina keerulisemaks ning me ootame kannatamatult, kuidas asi laheneb. Kõiki haaras pilt, mida suurima eneseohverdusega pakkus vangidele seesinane välipreester altari ees.

      Vangid said suure esteetilise naudingu missarüüst, mille Otto Katz oli pahupidi selga ajanud, ja jälgisid vaimustatud kaasaelamise ja sisemise põlemisega kõike, mis altari juures toimub.

      Punapäine ministrant, endine vaimulik, kahekümne kaheksandast polgust deserteerinud suur spets väikeste varguste alal, püüdis püha missa kogu käiku, tehnikat ja teksti ausalt meelde tuletada. Ta oli ühtaegu ministrant ja preestrile etteütleja, mis aga ei takistanud preestrit terveid lauseid ebatavalise kergemeelsusega ära vahetamast. Hariliku missa asemel lõi ta missaalis lahti jõulumissa ning hakkas kuulajate üldiseks meeleheaks seda laulma. Polnud tal ei häält ega kuulmist ja kabeli võlvide all läks lahti niisugune vingumine ja kiunumine nagu sealaudas.

      “On aga täna nina vägevalt täis tõmmanud,” tähendati altari ees täieliku rahuldustunde ja rõõmuga. “On jah enda täis kaaninud! On kuskil naiste juures pummeldanud!”

      Ja vist juba kolmandat korda kõlas altari eest välipreestri laul “Ite, missa est!” nagu indiaanlaste sõjahüüd, nii et aknad klirisesid.

      Seejärel vaatas preester veel kord karika põhja, kas sinna pole tilgakest veini jäänud, krimpsutas mõrult nägu ja pöördus kuulajate poole:

      “Ja nüüd te, rajakad, võite koju minna, nüüd on lõpp. Ma märkasin, et teis ei avaldu seda tõelist vagadust, mis teis peaks olema, kui seisate kirikus kõige pühama altari ees, te närukaelad. Kõigekõrgema jumala palge ees ei ole teil häbi valjusti naerda, köhida ja rögistada, kolistada jalgadega isegi minu ees, kes ma olen neitsi Maarja, Jeesuse Kristuse ja issanda jumala enda esindaja, teie tolvanid. Kui see peaks veel edaspidi korduma, siis ma õpetan teid nagu vaja, et te teaksite, et see põrgu, millest ma teile ülemöödunud jutluses rääkisin, pole see ainuke, vaid et on olemas ka maapealne põrgu, ja kui te peaksite pääsema sellest esimesest põrgust, siis ei ole teil pääsu maapealsest СКАЧАТЬ