Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui nende kolme ajalehe arvates ei võinudki Tšehhimaa enam õilsamat kodanikku välja panna, siis sõjaväekomisjoni härrad polnud hoopiski samal arvamusel, iseäranis aga sõjaväe ülemarst Bautze. Ta oli järeleandmatu mees, kes nägi igas asjas altvedamiskatset, et sõjaväeteenistusest, rindest, kuulidest ja šrapnellidest kõrvale hoida, üldtuntud oli tema ütlus: “Das ganze tschechische Volk ist eine Simulantenbande”.8

      Oma kümnenädalase ametisoleku ajal tunnistas ta 11 000 teenistusse kutsutu hulgast 10 999 simulandiks ja oleks saanud jagu ka sellest üheteistkümne tuhandendast, kui seda õnnelikku meest poleks just samal silmapilgul rabandus tabanud, kui Bautze ta peale karjus: “Kehrt euch!”9

      “Viige see simulant välja,” ütles Bautze, kui oli veendunud, et mees on surnud.

      Ja sel mälestusväärsel päeval seisiski tema ees Švejk, issanda alasti nagu teisedki, varjates häbelikult oma alastiolekut karkudega, millele ta toetus.

      “Das ist wirklich ein besonderes Feigenblatt,”10 ütles Bautze, “sääraseid viigilehti ei olnud isegi paradiisis.”

      “Vabastatud sõjaväeteenistusest kui idioot,” tähendas veltveebel, vaadates ametipabereid.

      “Mis teil veel viga on?” küsis Bautze.

      “Teatan alandlikult, ma olen reumaatik, kuid oma keisrihärrat tahan ma teenida viimse veretilgani,” vastas Švejk lihtsalt, “Mul on põlved paistes.”

      Bautze heitis vahvale sõdurile Švejkile kohutava pilgu ja röögatas:

      “Sie sind ein Simulant!” ja lisas veltveebli poole pöördudes jäise rahuga: “Den Keri sogleich einsperren!”11

      Kaks tääkidega sõdurit viisid Švejki garnisoni arestimajja.

      Švejk lööpas karkudele toetudes ja tundis kohkumusega, et tema reuma hakkab mööda minema.*

      Kui proua Müllerová, kes ootas Švejki käruga ülal sillal, teda tääkide vahel nägi, puhkes ta nutma ja läks käru sinnapaika jättes ära, et mitte iialgi enam selle juurde tagasi tulla.

      Vahva sõdur Švejk aga astus riigi relvastatud kaitsjate vahel sõnakuulelikult edasi.

      Täägid sädelesid päikese käes ja Malá Stranas* Radecký* ausamba ees hüüdis Švejk teda saatvale rahvahulgale:

      “Edasi Belgradi peale! Belgradi peale!”‘

      Marssal Radecký aga jälgis oma sambajalalt mõtlikul pilgul vahvat sõdurit Švejki, kelle pintsakut ehtis nekruti lillekimp ja kes komberdas vanadel karkudel. Keegi tähtsa moega härra teatas aga samal ajal ümbritsevale rahvahulgale, et viiakse “desentööri”.

      8

      ŠVEJK SIMULANDINA

      Sel suurel ajal ronisid kroonuarstid kas või nahast välja, et simulantidest sabotaažisaatanat välja kihutada ja neid jälle sõjaväe rüppe tagasi saata.

      Simulantide ja kõigi jaoks, keda kahtlustati simuleerimises, nagu tiisikushaiged, reuma ja songa all kannatajad, neeruhaiged, tüüfust, suhkruhaigust, kopsupõletikku ja muid tõbesid põdejad, seati sisse mitu piinamisastet. Simulantide kallal kasutatavad piinamisviisid oiid süstematiseeritud ja piinade astmestik järgmine:

      1. Range dieet: kolm päeva järjest hommikuks ja õhtuks ainult tass teed ja sinna juurde eranditult kõigile aspiriini higistamiseks, sõltumata sellest, mis haigust keegi kurtis.

      2. Tohutu suured portsjonid hiniini pulbrite näol, et simulandid ei peaks sõda meelakkumiseks; seda nimetati “hiniinilakkumiseks”.

      3. Kaks korda päevas maoloputus liitri sooja veega.

      4. Glütseriiniga segatud seebivee klistiir.

      5. Külma vette kastetud linasse mähkimine.

      Leidus kangeid mehi, kes kannatasid välja kõik viis piinamisastet ja lasksid end hööveldamata puusärgis sõdurite surnuaiale kanda. Leidus ka meelekindluseta mehi, kes klistiirini jõudes teatasid, et nad on juba terved ega soovi muud, kui esimese marsipataljoniga väeliinile sõita.

      Švejk topiti garnisoni arestimajas haigete barakki just sääraste meelekindluseta simulantide sekka.

      “Ma ei jaksa enam vastu pidada,” oigas tema voodinaaber, kes oli just toodud ambulantsitoast, kus talle juba teist korda maoloputust tehti.

      See mees simuleeris lühinägelikkust.

      “Hommepäev sõidan polku,” teatas ta pahemat kätt lamav naaber, kellele oli äsja klistiiri tehtud. See teeskles, et ta on kurt nagu kasekänd.

      Ukse juures koikul vaakus hinge keegi tiisikushaige, kes oli külma märja lina sisse mähitud.

      “See on juba kolmas surija sel nädalal,” tähendas parempoolne naaber. “Ja mis sul viga on?”

      “Mul on reuma,” vastas Švejk, millele järgnes ümberolijate avameelne naerupahvatus. Kääksatas naerda isegi tiisikust simuleeriv surija.

      “Reumaga ära tükigi meie hulka,” hoiatas Švejki tõsiselt üks paks mees. “Reuma on siin samas hinnas mis konnasilm. Mina olen verevaene, mul puudub pool magu ja viis küljekonti, kuid keegi ei usu mind. Siin oli isegi keegi kurttumm, teda mähiti neliteist päeva järjest iga poole tunni takka külma märja lina sisse, iga päev tehti talle klistiiri ja pumbati magu tühjaks. Isegi kõik sanitarid arvasid juba, et mees on võitnud ja pääseb koju, kui arst kirjutas talle midagi, mis ajas ta oksele. See pidi tal sisikonna välja kiskuma ja mees lõi verest ära. “Enam ei jaksa kurttumma mängida,” ütles ta, “ma sain kõnevõime ja kuulmise tagasi.” Kõik haiged ajasid peale, et ta hukatusse ei tormaks, aga tema jäi oma juurde, et kuuleb ja kõneleb nagu iga teinegi. Nii ta teataski hommikuse visiidi ajal.”

      “Ta pidas küllalt kaua vastu,” märkis mees, kes simuleeris, et tal on teine jalg tervelt detsimeetri jagu lühem. “Oli hoopis teisest puust kui see, kes simuleeris, et tal on halvatus. Tollele aitas juba kolmest hiniinist, ühest klistiirist ja päevast paastumisest, üles tunnistas, ja enne kui jõuti mao tühjakspumpamiseni, polnud halvatusest jälgegi. Kõige kauem pidas siin vastu see, keda marutõbine koer oli hammustanud. Ta hammustas ja ulus ja tegi kõike täiesti suurepäraselt, kuid ei saanud ega saanud kuidagi vahtu suu äärde. Me aitasime küll nagu oskasime. Kõditasime teda mitmel korral oma tund aega enne visiiti, nii et ta sai krambid ja läks meie käes siniseks, kuid vahtu ei saanud ega saanudki suu äärde. See oli midagi hirmsat. Kui ta hommikuse visiidi ajal alla vandus, oli meil kõigil temast kole kahju. Ta seisis voodi kõrval nagu tikk, lõi kulpi ja ütles: “Teatan alandlikult, härra ülemarst, see koer, kes mind hammustas, ei olnudki marutõbine.” Ülemarst heitis talle niisuguse pilgu, et koerast puretu hakkas kogu kehast värisema ja lisas: “Teatan alandlikult, härra ülemarst, mind pole koer üldse hammustanud, ma ise hammustasin oma kätt.” Pärast seda ülestunnistust süüdistati teda endavigastamises, et ta olevat tahtnud oma kätt otsast ära hammustada ja sedasi sõjaväljalt pääseda.”

      “Kõiki sääraseid haigusi, kus on vaja vahtu suu äärde, on väga raske simuleerida,” ütles paks simulant. “Nagu näiteks langetõbe. Oli siin ka üks langetõbine ja СКАЧАТЬ