Isamaa. Fernando Aramburu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pojaga, kes röökis vabastamisest, võitlusest, iseseisvusest nii agressiivselt, et Miren lihtsalt pidi mõtlema, et nüüd tuleb kallale. Ometi oli see tema enda poeg, tema Joxe Mari; tema oli poisi sünnitanud, teda imetanud, ja nüüd ta karjub nõnda oma ema peale.

      Miren sõlmis põlle lahti, käkerdas kokku ja virutas – vihaga? hirmuga? – põrandale, enam-vähem samasse kohta, kus praegu seisab Joxiani jalgratas, on ikka tahtmine kola tuppa vedada. Ja seda ta ei tahtnud, et poeg teda nutmas näeks. Nõnda tormas ta köögist välja, silmad vidukil, huuled torus, terve nägu allasurutud nutust moondunud, ka siis, kui ta sisenes/tungis Gorka tuppa ja ütles, mine kutsu aita. Ning raamatute ja vihikute kohal küürutav Gorka päris, mis juhtus. Ema kiirustas takka ja poiss, kuusteist aastat vana, pistis tuhatnelja Pagoeta poole jooksu.

      Veidi hiljem jõudis kaardimängu pooleli jätnud Joxian tusasena koju.

      „Mis sa emale tegid?“

      Pikkusevahe tõttu pidi ta rääkima pojaga alt üles. Rattavelje peegeldusel nägi Miren tervet stseeni, ilma et oleks pidanud mälu pingutama. Seal paistsid vähendatud kujul poolde köögi seina ulatuvad kahhelkivid, helendavad torulambid, mis levitasid laminaadist köögikappidele kehva töölisklassi valgust, praelõhn umbses köögis.

      Palju ei puudunud, et ta oleks äianud. Kes? Turske poeg oma jupatsist isale. Ta raputas isa. Iial varem ei olnud ta isale sedasi vastu hakanud. Nende vahel ei olnud vanu pingeid. Joxian polnud kunagi olnud kõva käega isa. Tema ja lööb poega? Pigem kirus vaikselt ja kadus baari niipea, kui aimas tüli. Ta jättis alati kõik minu kaela, laste kasvatamise, haigused, kodurahu.

      Esimese raputuse peale lendas barett peast ja kukkus mitte põrandale, vaid toolile, nagu oleks tal kästud istuda. Joxian astus kurvalt/jahmunult, hirmunult/aralt sammu tagasi, vähesed allesjäänud hallid juuksed löödult sassis, kaotanud igaveseks juhtisase positsiooni selles perekonnas, kus polnud sugugi halba läbisaamist, seda ei saa ütelda, vähemasti kuni tolle hetkeni.

      Kord ütles Arantxa külla tulles emale:

      „Ama, kas tead, mis on meie pere probleem? See, et me kunagi ei räägi omavahel.“

      „Häh.“

      „Ma usun, et me ei tunne üksteist.“

      „Mina tunnen teid kõiki. Liigagi hästi tunnen.“

      Ka see jutuajamine püsis rattaveljel, peegelduses kahe kodara vahel koos tolle ammuse stseeniga, ah, seda ma ei unusta, kuniks mul on elupäevi. Seal nägi ta Joxiani, vaest meest, noruspäi köögist lahkumas. Ta heitis magama tavalisest varem head ööd soovimata ja Miren ei kuulnud teda norskamas. Mees ei saanud öö läbi und.

      Ta oli mitu päeva vait. Ta rääkis üldse vähe. Nüüd veel vähem. Joxe Mari vaikis täpselt samuti, vaikis kõik need neli või viis päeva, mis ta veel kodus elas. Ta avas suu vaid söömiseks. Seejärel, laupäeval, korjas ta oma asjad kokku ja lahkus. Siis me veel ei aimanud, et ta oli läinud igaveseks. Võimalik, et ka tema ise ei aimanud seda. Köögilauale jättis ta paberi: barkatu. Isegi nime ei kirjutanud alla. Barkatu, oli ta kirjutanud venna vihikust rebitud paberile, barkatu ja ei enamat. Isegi mitte muxus, ega kuhu ta läks ega hüvasti.

      Ta tuli tagasi kümne päeva pärast, kaasas kott musta pesuga ja teine kott, et viia kaasa hulk asju, mis oli jäänud tema tuppa, ja emale kinkis ta kimbu kallasid.

      „Minule?“

      „Kellele siis veel?“

      „Kust sa need lilled välja tõmbasid?“

      „Eks ikka poest. Kust siis mujalt? Õhust või?“

      Miren jäi teda vaatama. Tema poeg. Väiksena oli ta teda pesnud ja riietanud, putru lusikaga suhu pistnud. Mida ta ka ei teeks, ütlesin ma endale, ta on minu poeg ja ma pean teda armastama.

      Samal ajal kui pesumasina trummel ringi käis, istus ta sööma. Pistis üksinda peaaegu terve leiva nahka. Tiiger. Ning keset söömist jõudis isa aiamaalt koju.

      „Kaixo.“

      „Kaixo.“

      See oli kogu vestlus. Kui pesu sai pestud, pistis Joxe Mari asjad niiskena kotti. Küll ta oma korteris kuivatab. Oma korteris?

      „Praegu me üürime sõpradega mitme peale korterit Goizueta maantee alguses.“

      Joxe Mari jättis hüvasti, suudles kõigepealt ema, siis patsutas isale sõbralikult seljale. Kaks kotti kaasas, lahkus ta oma sõprade ja teab veel kelle maailma, mis asus küll lähedal, samas linnas, kuid mida tema vanemad ei tundnud. Miren mäletas, et oli läinud akna peale ja vaadanud Joxe Marit mööda tänavat eemaldumas, kuid sedakorda mälupilt katkes, sest Joxian liigutas äkki jalgratast ja rattavelje sädelus haihtus.

      9

      Punane

      Ikatza tõi talle jälle surnud linnu. Varblase. Kolme päeva jooksul juba teise. Mõnikord toob ta hiiri. Ilmselt on see kassi viis majapidamisse panustada või väljendada tänu perenaiselt saadud kohtlemise eest. Vaevata ronib kass mööda hobukastani tüve oksani, mis võimaldab hüpata ühele kolmanda korruse rõdule; sealt liigub ta edasi Bittori omale, kuhu toimetab kingituseks saagi, kas põrandale või lillepoti mullale. Juhtub rõduuks lahti olema, võib ta vabalt jätta saagi elutoa vaibale.

      „Mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa neid elukaid siia ei tassiks?“

      Tunneb ta vastikust? Veidi küll, kuid ülemäära peps ta ei ole. Tema jaoks on halb hoopis see, et Ikatza kingitused viivad mõtted vägivaldsele surmale. Varem pühkis ta need harjaga tänavale; kuid mõni kukkus välisukse kõrvale pargitud auto katusele ja muidugi, seda ta ei tahtnud. Et ära hoida pahandusi naabritega, viib ta juba mõnda aega laibad maja taha; lükkab tokiga prügikühvlile ja viskab liigset tähelepanu äratamata põldmarjapõõsasse.

      Ta oli parajasti, kummikindad käes, toiminguga ametis, kui helises uksekell. Et mitte ema ehmatada, on Xabieril kombeks oma tulekust enne ukse avamist teada anda.

      Kindaid nähes:

      „Kas sa koristasid?“

      „Ma ei osanud sind oodata.“

      Pikka kasvu poeg, lühike ema, põsemusi esikus.

      „Mul oli kohtumine juristiga. Üks pisiasi, mis võttis vaid mõne minuti. Kui ma juba siia kanti juhtusin, mõtlesin, et astun läbi ja võtan sult verd. Siis ei pea sa homme haiglasse minema.“

      „Olgu, aga püüa mulle vähem haiget teha kui eelmine kord.“

      Muidu vähese jutuga Xabier rääkis ükskõik millest, et ema tähelepanu hajutada. Tugitoolil käppasid lakkuva Ikatza kaunitest unistest silmadest. Ilmaennustusest. Kastanite kõrgest hinnast sel aastal.

      „Mis need kastanid sinu palga juures sulle korda lähevad?“

      Bittori, varrukas üles kääritud, küünarnukk toetumas elutoa lauale, tahtis ise rääkida, mitte et temaga räägitakse. Üks teema kippus vägisi keelele: Nerea.

      Nerea seda ja Nerea teist. Hädaldamine, kipras kulm, etteheited.

СКАЧАТЬ