Teaduse ajalugu. John Gribbin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veel kaks olulist täpsustust. Esimene (ja selle peale oli tuldud juba palju varem) oli, et mingi planeedi liikumist saab kirjeldada kui liikumist mööda väikest ringi, mille keskpunkt liigub omakorda mööda suurt ringjoont ümber Maa. Väikest ringi (omamoodi „ratast rattal”) nimetatakse epitsükliks, suurt ringi deferendiks, lisaks tõstis Ptolemaios kõigi deferentide keskpunktid Maast eemale, varasemad autorid polnud deferentide ekstsentrilisusega järjekindlad olnud. Teine täpsustus (ning paistab, et selle arendas lõpliku kujuni välja Ptolemaios ise) väitis, et suured kristallsfäärid – nagu neid kutsuma hakati („kristall” tähendab siin lihtsalt nähtamatut) –, mis kannavad taevakehi ringidel (s.o mida mööda liiguvad epitsüklid), ei pöörle ühtlaselt mitte Maa ega oma keskpunkti (s.o deferendi keskpunkti) ümber, vaid veidi eemal olevate kolmandate punktide ehk ekvantpunktide ümber. Maad vaadeldi ikkagi universumi keskpunktina, ehkki kõik muu ei pöörelnud mitte Maa, vaid ekvantpunktide ümber.

      Mudel sobis. See tähendab, et seda sai kasutada, kirjeldamaks planeetide, Päikese ja Kuu liikumist kinnistähtede suhtes (kinnistäht tähendab siin seda, et täht liigub ümber Maa kogu aeg ühte moodi). Viimased asusid välimisel, teisi taevakehi kandvaid sfääre ümbritseval kristallsfääril. Samas ei tehtud mingit katset mõista liikumist tekitavaid füüsikalisi protsesse ega ka kristallsfääride olemust. Enamgi veel, mudelit kritiseeriti sageli ülemäärase keerukuse tõttu, samuti tekitas vajadus ekvantpunktide järele paljudes mõtlejates ebamugavust – see tõstatas küsimuse, kas peaks ikka Maad vaatlema universumi keskpunktina. Oli isegi spekulatsioon (mis pärines 3. saj eKr tegutsenud Aristarchoselt ja kerkis aeg-ajalt uuesti üles sajandeid pärast Ptolemaiost), et universumi keskpunkt võib olla Päike ja Maa tiirleb ümber selle. Kuid niisugused ideed ei saanud kunagi populaarseks, peamiselt seetõttu, et läksid vastuollu niinimetatud terve mõistusega. Tõepoolest, kindel ja stabiilne Maa ei saa ju liikuda! See on üks parimaid näiteid, miks ei ole hea lähtuda tervest mõistusest, kui tahame aru saada, kuidas meid ümbritsev maailm toimib.

      Kopernikut julgustasid Ptolemaiose mudelist parema versiooniga lagedale tulema kaks asjaolu. Esiteks pidi mudelis eraldi käsitlema iga planeeti, lisaks Päikest ja Kuud, kõigil olid erinevad epitsüklid, deferendid ja ekvantpunktid. Puudus ühtne ja järjekindel lähenemine. Teiseks oli üks eriline, küll juba ammu teada probleem, mis tavaliselt aga maha vaikiti ja põhjendamata jäeti. Selleks, et selgitada Kuu liikumiskiiruse muutusi, pidi orbiidi keskpunkt Maast väga kaugel asuma, järelikult pidi Kuu vahel Maale hästi lähedale tulema ja paistma väga suurena, aeg-ajalt aga väga kaugele minema ja paistma väikesena, ent tegelikult on Kuu Maalt vaadates kogu aeg enam-vähem ühesuurune. Nii et teatud mõttes teeb Ptolemaiose süsteem mõõdetavaid ennustusi. Mõõtmistulemused ei klapi teooriaga, mistõttu ei sobi see teooria universumi kirjeldamiseks. Kopernik päris niimoodi ei mõelnud, kuid Kuu probleemi tõttu hakkas ta kindlasti Ptolemaiose süsteemis kahtlema.

      Mikołaj Kopernik astus teaduse rambivalgusesse 15. sajandi lõpus. Ta sündis 19. veebruaril 1473 Visla-äärses Poola linnas Toruńis, hiljem latiniseeris ta oma nime Nicolaus Copernicuseks (nime latiniseerimine oli tol ajal levinud, eriti renessansiaegsete humanistide hulgas). Tema isa, jõukas kaupmees, suri kas 1483 või 1484 ning Mikołaj kasvas üles oma ema venna, hilisema Ermlandi piiskopi Łukasz Watzenrode leibkonnas. Aastal 1491 (just aasta enne seda, kui Christoph Kolumbus asus oma esimesele Ameerika reisile) alustas Kopernik õpinguid Krakovi ülikoolis, ilmselt seal huvituski ta esimest korda tõsisemalt astronoomiast. 1496. aastal läks ta Itaaliasse ennast täiendama, algul Bolognasse ja siis Padovasse. Kopernik õppis nii juurat, meditsiini, klassikalisi teadusi kui ka matemaatikat. 1503. aastal sai ta Ferrara ülikoolist kanoonilise õiguse doktorikraadi. Kopernikut kui oma aja kohta edumeelse maailmavaatega meest mõjutas tugevasti Itaalia humanistlik liikumine ja ta uuris sellele liikumisele aluse pannud klassikute teoseid. 1519. aastal avaldas ta Theophylaktos Simokattese (7. sajandi bütsantslane) poeetiliste kirjade kogu, mille oli tõlkinud kreeka keelest ladina keelde.

      Juba doktorikraadi saamise ajaks muretses onu Watzenrode oma õepojale kanooniku koha Fromborki (Frauenburgi) katedraali Poolas – see sõna otseses mõttes onupojapoliitika andis Kopernikule mõnusa sinekuuri elu lõpuni. Tööpostile siirdus ta alles pärast Poolasse tagasipöördumist 1506. aastal (ainuüksi viivitus näitab, kuivõrd väikseid nõudmisi see töökoht esitas). Kodumaal töötas ta oma onu arsti ja sekretärina kuni viimase surmani 1512. aastal. Pärast onu surma pühendus Kopernik veidi rohkem kanooniku kohustustele, tegutses arstina ja täitis mitut väiksemat tsiviilülesannet, kuid see kõik jättis siiski piisavalt aega tema peamise huviala ehk astronoomia jaoks. Aga oma revolutsioonilised ideed Maa kohast universumis oli Kopernik formuleerinud juba 16. sajandi esimese kümnendi lõpuks.

      Maa liigub!

      Maa liikumise idee ei tulnud tühjalt kohalt, kuid hoolimata suurest panusest teaduslikku mõtlemisse (mõnikord peetakse tema panust suurimaks panuseks) oli Kopernik siiski oma aja inimene. Teaduse järjepidevuse (ja igasuguste algdaatumite suvalisuse) toob selgelt esile fakt, et just siis, kui astronoomia 23aastast Kopernikut huvitama hakkas, sattus tema kätte üks 1496. aastal ilmunud raamat, mis avaldas noorele tudengile väga suurt mõju. Selle raamatu oli kirjutanud sakslane Johannes Müller (sündinud Königsbergis 1436. aastal, sünnikoha latiniseeritud nime järgi tuntud ka kui Regiomontanus), kes arendas edasi oma vanema kolleegi ja õpetaja Georg von Peuerbachi ideid, keda omakorda olid (otse loomulikult) mõjutanud varasemad ideed, ja nii kuni aegade hämaruseni välja. Peuerbach oli võtnud endale ülesandeks koostada kaasaegne (s.o 15. sajandi) väljaanne Ptolemaiose „Almagestist”. Tol ajal oli selle viimane, kõige ajakohasem versioon Cremona Gerardi 12. sajandil tehtud ladinakeelne tõlge (ladina keelde oli raamat tõlgitud araabia keelest, araabia keelde oli see väga kaua aega tagasi tõlgitud kreeka keelest). Peuerbach unistas vanimast kreeka algtekstist (mõned eksemplarid olid pärast Konstantinoopoli langemist Itaaliasse jõudnud). Kahjuks suri Peuerbach 1461. aastal enne, kui sai ülesande lõpetada, aga ta oli jõudnud alustada „Almagesti” kokkuvõttega, mis tugines sel ajal kättesaadavale tekstile. Surivoodil võttis Peuerbach Regiomontanuselt tõotuse, et too lõpetab alustatud töö, mida too tegigi, aga uut Ptolemaiose tõlget ei ilmunud. Regiomontanus tegi mõnes mõttes isegi paremini, avaldades raamatu „Epytoma Joanis de Monte Regio in almagesti Ptolomei”, kus ta mitte ainult ei esitanud „Almagesti” kokkuvõtet, vaid kuhu oli lisanud ka uut vaatlusmaterjali, parandanud mõnda Ptolemaiose arvutust ning täiendanud teksti kriitiliste kommentaaridega (juba see on märk renessansiinimese kasvanud eneseteadvusest). Neis kommentaarides toodi ära ka oluline probleem, millele oleme juba tähelepanu juhtinud – nimelt et Kuu nähtav suurus, mis peaks Ptolemaiose mudeli järgi muutuma, jääb tegelikult muutumatuks. Regiomontanus suri 1476. aastal, kuid tema raamat nägi ilmavalgust alles kakskümmend aastat hiljem ning pani noore Koperniku mõtlema. Kui raamat oleks ilmunud veel autori eluajal, siis võib oletada, et teatepulga oleks temalt Koperniku asemel üle võtnud keegi teine (sest kui Regiomontanus suri, oli Kopernik oli kõigest kolmeaastane).

      Kopernik oma mõtete trükki saatmisega ei kiirustanud. Me teame, et tema universumi mudel sai põhijoontes valmis 1510. aastaks, sest varsti pärast seda lasi ta valitud sõpradel tutvuda uusi ideid sisaldava käsikirjaga „Commentariolus” („Väikesed kommentaarid”). Pole põhjust arvata, et Kopernik oleks kartnud kiriku reaktsiooni ning viivitanud seetõttu oma ideede täieliku avaldamisega, pigem vastupidi – Vatikanis pidas paavsti sekretär Johann Albrecht Widmanstadt „Commentarioluse” kohta loengu, millest võtsid osa paavst Clemens VII ja paljud kardinalid. Üks kardinalidest, Nikolaus von Schönberg, kirjutas Kopernikule ja julgustas teda oma ideid avaldama. Kui Kopernik selle 1543. aastal lõpuks avaldas, lisas ta Schönbergi kirja oma meistritöö „De revolutionibus orbium coelesticum” („Taevasfääride pöörlemisest”) eessõnasse.

      Aga miks ta avaldamisega viivitas? Sellel on kaks põhjust. Esiteks oli Kopernik üsna hõivatud inimene. Viide tema sinekuuri tööpostile võib olla küll täpne, kuid see ei tähenda, et ta lihtsalt istus ja võttis palga vastu, harrastas tasakesi astronoomiat ning lasi muul maailmal omatahtsi kulgeda. Kopernik tegutses arstina nii Fromborki katedraali koguduse СКАЧАТЬ