Valetaja tüdruk. Catherine Ryan Howard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Albert Heijni poliitikuks.“ Stephen kergitas kulmu. „See on toidupoodide kett,“ seletasin. „See pood, kus ma vähemalt kuu aega pidevalt käisin, enne kui ma otsad omavahel kokku viisin. Hollandi keel ei kõla ligilähedaseltki nii, nagu seda kirjutatakse, vähemalt pooltel kordadel. Vähemalt meie jaoks. Selles ongi probleem.“

      „Oskad sa seda?“

      „Vähe. Väga vähe. Kaugeltki mitte nii palju, kui peaks. Siin räägivad kõik inglise keelt, mis teeb laisaks. Ja Suncamp on Briti firma. Tööl räägime ainult inglise keelt.“

      „Kas sa käisid kolledžis siin või…?“

      „Siin.“ Rüüpasin veel ühe sõõmu jooki, unustades, et see maitseb nagu vedelik, mida nad sunnivad sind jooma haiglas enne sooleuuringut. Selleks ajaks, kui sundisin end seda alla neelama, polnud ta sõnakestki öelnud ja ma küsisin: „Kus sina koolis käisid?“, mis sest, et ma olin vastuse juba ära arvanud ega tahtnud seda kuulda valju häälega välja öeldavat, ma ei tahtnud kuulda neid kolme neetud sõna…

      „St John’s College’is.“

      Suutsin vastuseks üksnes „hmm“ ümiseda.

      „See jäi mu vanematekodust jalutuskäigu kaugusele,“ lisas Stephen. „Nad mõlemad õppisid sealsamas ja ega mul seepärast mingit valikut polnudki.“

      Kinnitasin silmad oma klaasile. „Mida sa õppisid?“

      „Biomeditsiini.“ Ta vaikis hetkeks. „2009. aasta lend.“

      Tegin kiire arvutuse: ta pidi tollal olema kolmandal kursusel. Kuid mul polnudki selleks vajadust. Tema hääletoon, kummaline segu uhkusest ja pühalikkusest. Dramaatiline paus. Ainuüksi fakt, et ta tundis vajadust mulle öelda, millal ta kooli lõpetas.

      See kõik andis tulemuseks: „Jah, ma olin tollal seal. Ma olin seal, kui see juhtus.“

      „Käid sa tihti kodus?“ küsis ta minult.

      „Anna andeks,“ vastasin püsti tõustes, „aga kuni mul on veel võimalus, otsin ühe lillepoti, kuhu valada ülejäänud osa sellest segust. Mul läheb ainult sekund.“

      Sellega oli kõik ühel pool. Sali unistusele, et Stephen võiks olla minu jaoks õige mees, saabus kiire ja äkiline lõpp veel enne, kui ta mehe joogiga tagasi jõudis.

      Ma ei suudaks iialgi talle öelda, miks.

      Vähemalt mitte päris põhjust.

      Ülejäänud õhtu jooksul (mis sisaldas kolme käiku, kinkekotti Tayto krõpsude ja Dairy Milki batoonidega ning „Isa Ted“ klippidega YouTube’is veedetud tundi, sest püüdlused seda seriaali meie mandrieurooplastest õhtustajatele kirjeldada ei viinud meid kuhugi) keskendusin lõbutsemisele, olles tänulik Sali lõpmatutele võõrustajakohustustele, mis takistasid tal mind kiirete kommentaaride tarbeks kõrvale lohistamast.

      Selle asemel tegi ta seda järgmisel hommikul WhatsAppis.

      Mis Stepheniga juhtus? Ma tarisin ta sinu jaoks kohale ja sina peaaegu ei rääkinudki temaga! Kuna ma tean, et sa kavatsed mulle ette sööta mingit karjäärile keskendumise sõnnikut ja MINA kavatsen SULLE ajada vanatüdrukujuttu, säästsin meid mõlemat ja andsin talle sinu telefoninumbri. Ta JÕLLITAS sind terve õhtu (üldse mitte sarimõrvari pilguga). Mis muusse puutub, siis ma olen SUREMAS. Tegelikult võingi ma juba surnud olla.

      Ei ole isegi kööki läinud. Liiga jube. Saatsin D kofeiini ja rasvase toidu järele. Aga läks ju ometi hästi? Anna endast märku. X

      Lugesin seda oma köögilaua taga, kallates teist kruusitäit musta kohvi oma kõhtu, mis eelmise õhtu kuritarvitustest korises ja valutas.

      Seega oli Sal andnud Stephenile mu telefoninumbri. Kui absoluutselt mitteüllatav. Kui asi puutus trikkidesse, oli see tüdruk ületamatu. Ma ei olnud pahane, aga kartsin, et Sal on seda peatselt küll. Sest kui Stephen helistab või saadab sõnumi, rakendan ma oma tavalist, väljakurnava vallalise strateegiat: esmalt ütlen, et olen järgmise nädalani hõivatud, seejärel tühistan plaanid viimasel minutil ja siis kordan eelnenut senikaua, kuni mees solvub ja loobub. Polnud kaugeltki suurepärane mõte, aga see oli iga kell parem, kui tollele mehele või Salile ühel heal päeval tõtt rääkida.

      Klõbistasin Salile kiire vastuse, kinnitasin, et olen kindla peale elus, tänasin peo eest ja lubasin pärastpoole helistada. Stephenit ei maininud ma poole sõnagagi.

      Vajutasin just SAADA, kui kuulsin koputust uksele.

      Arvasin, et see on postiljon pakiga. Või uus kuller, kes on naabrite iganädalase toidupoe-tellimuse kogemata toonud valesse majja. Aga minu ukselävel kitsa räästa all, pead norgus, püüdes end tulutult hommikuse paduvihma eest varjata, kössitas kaks meest, kes tutvustasid end kui An Garda Síochána esindajaid.

      Noorem neist polnud palju vanem kui mina. Pikk, paksu punakaspruuni juuksepahmaka ja sobiva habemega. Erkrohelised silmad. Kaugeltki mitte ebaatraktiivne. Ta võttis rinnataskust väikese nahast rahakoti ja avas selle, näidates kuldset Garda ametimärki ja töötõendit.

      Garda uurija Michael Malone.

      Teise tundsin otsemaid ära, kuigi olin koos temaga veetnud vaid paar tundi ühel õhtupoolikul ligi kümme aastat tagasi. Hõredaid halle juuksetutte mõlemal meelekohal oli vihm veelgi hõrendanud ja neist säras laiguti läbi paljas roosa peanahk. Ta vaatas eemale, käed taskus, pilk uitamas kusagil tänava kaugemas otsas.

      Garda uurija Jerry Shaw.

      „Alison Smith?“ küsis Malone.

      „Mis lahti?“ küsisin. „Kas… mu vanemad…?“

      „Kõik on korras. Kõik on hästi.“ Ta heitis pilgu esikusse minu selja taga. „Kas me võime sisse astuda? Meil on vaja millestki rääkida. Võtab ainult paar minutit.“ Ta manas korraks näole naeratuse, aga kui see pidi mõjuma julgustavalt, jooksis see katse küll lati alt läbi.

      Kaks Iiri uurijat. Siin, Bredas, minu ukse taga.

      Ja üks neist oli uurija Jerry Shaw.

      See sai tähendada ainult üht asja, aga ma küsisin ikkagi.

      „Milles asi?“

      Shaw pöördus viimaks minu poole. Meie pilgud kohtusid.

      „Will,“ ütles ta.

      Alison, praegu

      Juhatasin nad läbi esiku kööki, saades ise äkitselt teadlikuks oma lohvakatest hallidest dressipükstest, välja veninud vanast T-särgist ja eelmise õhtu meigijäänustest silmade ümber. Heitsin voodisse kella nelja paiku hommikul ja jõudsin vaevu kingad jalast võtta, enne kui uni mind niitis. Tuleb välja, et Black Velvet ei maitse lõppude lõpuks üldse nii halvasti, kui oled neid ära joonud juba viis tükki.

      Selg uurijate poole, limpsasin sõrme märjaks ja hõõrusin sellega silmade alt nii märkamatult kui sain. Lükkasin juuksed kõrva taha ja lasin keelega üle hammaste. Ma polnud jõudnud neid isegi pesta.

      Heitsin pilgu oma dressipluusile. Silmatorkavaid plekke pole. Väga hea.

      Näitasin СКАЧАТЬ