München. Robert Harris

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Kardan, et oleme samasuguses olukorras kui lennuväemarssal, peaminister. Meil on ainult kolmandik suurtükkide arvust, mis on meie arvates vajalik Londoni kaitsmiseks, ja suurem osa neist on eelmise sõja reliikviad. Sama suur puudus on meil prožektoreist. Meil ei ole sidetehnikat. Arvestasime samuti, et meil on jäänud ettevalmistumiseks veel aasta aega.“

      Näis nagu oleks Chamberlain poole vastuse ajal kuulamise katkestanud. Ta pani prillid uuesti ette ja soris oma pabereis. Õhkkond oli ruumis muutunud pingeliseks.

      Legat jätkas rahulikult ebameeldivate faktide kirjapanemist bürokraatiakeeles – PM väljendas muret õhukaitse ebapiisavuse üle – kuid ta korrektne mõtteviis oli häiritud. Ta ei suutnud jälle kujutlusest tõrjuda pilti, kuidas ta lapsed gaasimaski kannavad.

      Chamberlain oli leidnud otsitava. „Ühendatud luurekomitee hinnangul kaotab Londonis esimese pommitamisnädala kestel elu sada viiskümmend tuhat inimest. Kahe kuu jooksul kuussada tuhat.“

      „See ei hakka kohe juhtuma. Me eeldame, et algul suunavad sakslased pommilennukite põhijõu tšehhide vastu.“

      „Ja kui tšehhid on võidetud – mis saab siis?“

      „Seda me ei tea. Me peame kindlasti kasutama meie käsutuses olevat aega ettevaatusabinõude rakendamiseks ja hakkama juba homme Londoni elanikke evakueerima.“

      „Ja kuidas on merevägi ette valmistatud?“

      Esimene merelord oli muljet avaldava välimusega, tubli pea jagu pikem teistest ruumis viibijatest. Ta hallpea lagi oli paljas, nägu sügavate vagudega, nagu oleks see liiga kaua olnud tuulte võimuses. „Meil on mõningane puudus saatelaevadest ja miiniotsijatest. Meie suured lahingulaevad vajavad tankimist ja relvastamist; osa meeskondi on puhkusel. Meil on vaja mobilisatsioon välja kuulutada nii ruttu kui võimalik.“

      „Millal teil oleks vaja seda teha, et olla lahinguvalmis esimeseks oktoobriks?“

      „Täna.“

      Chamberlain toetus tooli seljatoele. Ta toksis nimetissõrmedega vastu lauda. „Muidugi tähendab see, et me peame alustama mobilisatsiooni enne sakslasi.“

      „Osalist mobilisatsiooni, peaminister. Selle kasuks räägib veel midagi: see näitaks Hitlerile, et me ei blufi – et kui asi läheb nii kaugele, siis oleme valmis sõdima. Võib-olla paneb see ta isegi järele mõtlema.“

      „Võib-olla. Aga võib ka anda tõuke sõja alustamiseks. Pidage meeles, ma olen nüüd sellele mehele kaks korda silma vaadanud ja minu arvates on talle kõige vastumeelsem ebaväärikasse olukorda sattuda.“

      „Aga kui me oleme valmis sõdima, siis on ju tähtis, et me ei jäta talle selles suhtes kahtlust? Oleks traagiline, kui ta tõlgendaks teie vapraid külaskäike ja siiraid rahutaotlusi nõrkuse märgina. Kas mitte seda viga ei teinudki sakslased 1914. aastal? Nad ei võtnud meid tõsiselt.“

      Chamberlain pani käed rinnale risti ja vaatas lauale. Legat ei saanud aru, kas see liigutus tähendas, et ta on soovituse tagasi lükanud, või mõtleb selle üle järele. Backhouse teeb targasti, et meelitab teda, mõtles ta. Peaministril oli vähe silmatorkavaid nõrkusi, aga kummalisel kombel oli nii tagasihoidliku mehe olulisim pahe edevus. Sekundid möödusid. Lõpuks vaatas peaminister Backhouse’i otsa ja noogutas. „Väga hea. Mobiliseerige.“

      Esimene merelord kustutas sigareti ja toppis paberid jälle portfelli. „Ma lähen parem admiraliteeti tagasi.“

      Teised tõusid koos temaga, tänulikud, et avanes võimalus lahkuda.

      Chamberlain pöördus nende poole. „Palun olge valmis täna ministreid teavitama. Seni hoidugem midagi tegemast või ütlemast, mis võiks tekitada paanikat või sunniks Hitleri olukorda, kust ta ei saa taganeda isegi üheteistkümnendal tunnil.“

      Kui staabiülemad olid lahkunud, ohkas Chamberlain pikalt ja toetas pea küünarnukile. Kõrvale vaadates näis ta Legatit esimest korda märkavat. „Kas te tegite kõige kohta märkmeid?“

      „Jah, peaminister.“

      „Hävitage need.“

      1 Olukord muutub tõsiseks või ebameeldivaks. Väljend pärinebki Esimese maailmasõja ajast, kui vaatlusballoonide õhkutõusmisele järgnes mürsurahe. Tlk.

      2 Saksa lennuvägi. Tlk.

      3 34,2 x 43,1 cm. Tlk.

      4 4570 m. Tlk.

      2

      Wilhelmstrassel, Berliini valitsussektori südames laiutavas kolmekorruselises üheksateistkümnenda sajandi hoones, kus asus Saksa välisministeerium, vaatas Paul Hartmann mõtisklevalt hiljaaegu Londonist saabunud telegrammi.

      KONFIDENTSIAALNE LONDON, 26. SEPTEMBER 1938

      MEIE VANA SÕPRUSE JA ÜHISE SOOVI NIMEL SÄILITADA RAHU MEIE RAHVASTE VAHEL PALUN TEIE EKSTSELLENTSI KASUTADA OMA MÕJU ET LÜKATA ESIMESE OKTOOBRI OTSUSTAV SAMM HILISEMALE KUUPÄEVALE SEE AEG VÕIB JAHUTADA PRAEGUSI KIRGI JA PAKKUDA VÕIMALUSI ÜKSIKASJADE KORRIGEERIMISEKS

      ROTHERMERE

      STRATTON HOUSE NELITEIST PICCADILLY LONDON

      Hartmann süütas sigareti ja kaalutles, mis vastust oli sellele vaja. Seitsme kuu jooksul alates Ribbentropi välisministriks saamisest oli teda sageli kutsutud tõlkima saabuvaid sõnumeid inglise keelest saksa keelde ja siis koostama ministri nimel vastuste mustandeid. Algul oli ta kasutanud kutselise diplomaadi traditsioonilist, formaalset, neutraalset tooni. Aga paljud neist katsetustest heideti kõrvale, kuna ei olnud küllalt natsionaalsotsialistlikud; mõne saatis Ribbentropi staapi kuuluv SS-Sturmbannführer Sauer talle tagasi paksu musta kriipsuga läbitõmmatult. Ta oli sunnitud aktsepteerima, et kui ta oma karjäärile mõtleb, tuleb tal stiili teatud määral kohendada. Seepärast oli ta vähehaaval harjutanud end jäljendama ministri äkilist käitumist ja radikaalset maailmavaadet ning selles vaimus hakkaski ta koostama vastust Daily Maili omanikule, kraapides ja torkides sulega paberit, kui ta ajas end võltsraevu. Eriti meisterlikuna tundus talle viimane lõik:

      Mõte, et Inglismaale täiesti teisejärguline Sudeedimaa probleem võiks hävitada rahu meie rahvaste vahel, näib mulle hullumeelsusena ja kuriteona inimkonna vastu. Saksamaa on ajanud Inglismaaga ausat, mõistvat poliitikat. Me soovime Inglismaaga rahu ja sõprust. Aga kui Inglise poliitikas on pääsenud esiplaanile bolševistlikud võõrmõjud, peab Saksamaa olema valmis kõigeks, mis võib juhtuda. Maailma ees ei lange vastutus niisuguse kuriteo eest Saksamaale, nagu teie, mu armas lord Rothermere, teate paremini kui keegi teine.

      Ta puhus märjale tindile. Tõesti, Ribbentropi puhul ei olnud ükski värv liiga paks.

      Hartmann süütas uue sigareti. Ta võttis teksti otsast peale käsile, tehes siin-seal pisiparandusi ja vaadates suitsetamise ajal silmi kissitades paberit. Ta silmad olid omapärast kannikesesinist värvi ja laud veidi rasked. Ta laup oli kõrge; juuksepiir oli juba taandunud peaaegu pealaeni, kuigi ta oli alles kahekümne üheksa aastane. Ta suu oli lai ja meeleline, СКАЧАТЬ