Название: Teekond uute võimalusteni. Neitsijõgi, 5. raamat
Автор: Robyn Carr
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916111727
isbn:
„Ma ei mahu veel oma vanadesse teksadesse.“
„Kindlasti juhtub see varsti. Ole hea ja tõuse istuli.“ Mel ulatas Vannile käe. „Kas peaksime millestki rääkima?“
„Paljudest asjadest. Kas ma tohin sult midagi isiklikku küsida?“
„Seda võid alati teha,“ vastas Mel samal ajal, kui ta märkmeid tegi.
„Ma tean, et enne Jackiga abiellumist olid sa lesk...“
Mel katkestas kirjutamise. Ta sulges ravikaardi ja naeratas Vannile kaastundlikult. „Olen oodanud, millal see jutuks tuleb,“ tunnistas ta.
„Kui kaua see aega võttis?“ küsis Vanni ja Mel sai täpselt aru, millele sõbratar viitab.
„Ma kohtusin Jackiga üheksa kuud pärast oma mehe surma. Me abiellusime kuus kuud hiljem. Kui arutad seda teemat linnakrooniku ja klatšimooridega, saad teada, et olin sel ajal vähemalt kolmandat kuud rase. Pigem neljandat.“
„Kas meie linnal on kroonik?“
„Umbes kuussada tükki,“ kostis Mel naerdes. „Kui tahad midagi saladuses hoida, siis koli kuhugi mujale.“
„Matt hukkus alles mõni kuu tagasi, aga ta on olnud ära peaaegu aasta... Mel, see polnud ärireis. Ta oli lahingus ja me ei suhelnud omavahel. Rääkisime kokku umbes kolm korda ja ühel korral nägin tema nägu veebikaameras. Tema kirjad olid lühikesed ja neid tuli harva. Ma pole tõesti väga ammu...“
Mel puudutas Vanni põlve. „Selles asjas puudub rusikareegel, Vanessa. Nii palju kui mina olen lugenud – ja ma olen lesepõlve kohta palju lugenud –, tähendab pärast abikaasa kaotust kiiresti uude suhtesse astumine seda, et inimene oli abielus õnnelik. Abielu oli talle positiivne kogemus.“ Ta naeratas.
„Kui Matt möödunud aasta mais Iraaki läks, polnud ma oma raseduses isegi kindel. Loomulikult ei mõtle ma praegu uuesti abiellumisele,“ täpsustas Vanni. „Aga ma mõtlen... Noh, ma arvan, et ei taha igaveseks üksi jääda.“
„Muidugi ei peaks sa üksikuks jääma. Sul on paljugi, mille nimel elada.“
Vanni naeratas. „Kas peaksin kaaluma beebipillide kasutamist?“
„Me võime sellest rääkida. Parem on, kui sa pole nii halvasti valmistunud kui su ämmaemand. Eriti nüüd, mil pead lapse eest hoolitsema. Usu mind.“ Mel tõmbas hinge ja libistas käega üle oma suure kõhu. „Ma keeldusin tuleviku peale mõtlemast! Mäletan, kui mu õde ütles: „Tean leskesid, kes on uuesti abiellunud ja õnnelikud.“ Selle peale tahtsin tal pea otsast hammustada. See tundus kohutav. Ma ei julgenud loota, et elu läheb edasi.“
„Ja ometi läks,“ märkis Vanni.
„Oojaa. Tulin siia täis meelekindlust veeta ülejäänud elupäevad üksildase ja õnnetuna, aga pagana Jack varitses mind. Armusin temasse vist kohe, kui me kohtusime, aga sõdisin algul vastu. Kartsin, et eluga edasi minnes reedan abikaasa mälestuse, ehkki see on jabur. Mul oli just selline mees, kes oleks tahtnud, et minu elus on armastus. Kindlasti oli sinul samasugune.“
„Meest ei saadeta sõtta, ilma et oldaks mõned asjad selgeks rääkinud – seda õpetasid mulle juba vanemad. Esimest korda saime Tomiga aimu, et kindralit võib oodata teenistusse minek, kui saabusid dokumendid. Testamendid, usaldusfondid ja muu säärane. See polnud mõeldud üksnes juhuks, kui temaga peaks midagi juhtuma, vaid ka olukordadeks, kus tema viibib kusagil džunglis või kõrbes sõjatsoonis ja emaga juhtub midagi.“ Ta naeratas pisut igatsevalt. „Matt ei mõelnud kõige mustemale stsenaariumile, tema vastus oli kiire ja asjalik. Ta ütles, et ma pole leinaja tüüp ja ta pettuks minus, kui jääksin nukrutsema. Tal oli paar soovi: kuhu ta tahtis saada maetud, mida teha tema isiklike lemmikasjadega ja see, et tema vanematel tuleb regulaarselt külas käia, iseäranis juhul, kui meil sünnivad lapsed. Ja kui minu ellu peaks ilmuma hea mees, ei peaks ma kõhklema.“ Vanessa tõmbas hinge. „Minu soovid olid umbes samalaadsed.“ Ta lõi selja sirgu. „Kui mul peaks nii palju vedama, et leian pooltki nii imelise mehe kui Matt, siis peaksin valmis olema.“
„Muidugi. Ja see pole sugugi võimatu, isegi meie väikesel vanal Neitsijõel. Aga kuni sa neid mõtteid heietad, annan sulle midagi usaldusväärset. Kas soovid pille, mida saaksid imetamise ajal võtta? Või tahad pessaari või spiraali? Kas oled üldse valikutele mõelnud?“
Vanni naeratas tänulikult. Muidugi oli ta valikutele mõelnud. „Jah, sooviksin spiraali, palun.“
„Arutame siis erinevad mudelid läbi,“ pakkus Mel ja naeratas. „Muide, sul on vahekorda astumiseks luba olemas. Kui sul peaks tekkima...“
Vanni puhkes naerma. „Tänan,“ lausus ta.
„Sul on hea otsustusvõime. Kasuta kindlasti kondoomi. Me ei taha levitada sugu...“
„Mul on hea otsustusvõime,“ sekkus Vanni. „Ja erakordselt hea maitse.“
Vanessa mõtetes mõlkus tõepoolest üks mees. Just sellepärast kibeleski ta Matti abi ja õnnistuse järele. See mees oli Matti ja tema enda parim sõber. Paul.
Paul oli veetnud mitu kuud Neitsijõel, et teda toetada ja trööstida – eemal oma vanematest, vendadest ja nende peredest. Nad olid vestelnud palju Mattist – nutnud tema pärast ja kaotanud end tundidepikkustesse tundeküllastesse mälestustesse. Ilma Pauli toeta poleks Vanessa sellest kõigest iialgi üle saanud. Paul oli tema kalju.
Tema ja Pauli suhtlus oli muidugi märksa pikaajalisem. Nad ei sõbrunenud üksnes Matti surma pärast. Tegelikult oli tol ammusel õhtul, kui Vanessa tutvus Mattiga, hoopis Paul talle esimesena silma jäänud. Mees oli pikka kasvu, pikkade säärte ja suurte kätega – rahvasummas oli teda võimatu mitte märgata. Paulil olid kangekaelsed liivakarva juuksed, mida ta oli sunnitud lühikeseks lõikama, sest need ei allunud mingisugusele sugemisele. Mitte et Paul olnuks seda tüüpi mees, kes oma juustega jändaks – isegi eemalt oli näha, et ta piirdub vähesega. Vanessale jäi silma tema mehelikkus. Paul oli nagu metsatööline, kes on end puhtaks kasinud ja linna sõitnud. Tal oli lummav naeratus. Üks esihammas oli pisut viltu ja vasakul põsel oli lohuke. Paksud pruunid kulmud, tumedad šokolaadpruunid silmad – need üksikasjad avastas Vanessa muidugi hiljem. Ta polnud Matti isegi märganud...
Kuid just Matt oli talle ligi astunud, ta jalust niitnud, naerma ajanud ja punastama pannud. Samal ajal, kui Paul vaikselt ja tagasihoidlikult eemale hoidis, oli Matt ametis Vanessa hurmamisega. Ja varsti pärast seda oli Vanessas tärganud meeletu iha ning sügav armastus. Matt polnud mingisugune lohutusauhind, vaid üks parimaid mehi maailmas. Ja pühendunud abikaasa, kes oli temasse kõrvuni armunud.
Vanessa oli armastanud Pauli juba enne Matti surma ning hiljem kiindus temasse veelgi sügavamalt. Pärast väikese Mattie sündi ütles ta Paulile: „Ma ei hakka eales kedagi peale Matti armastama.“ Ent nädalate möödudes oli ta mõistnud, et ei pea lakkama Matti armastamast sugugi vähem kui Paul. Matt jääb igaveseks nendega. Ja tundus lihtsalt loomulik, et nüüd on Pauli kord esile astuda. Kuid paraku ei näidanud Paul kuidagi välja, et tunneb midagi enamat kui suurt sõprussidet. Vanessa ei kahelnudki, et Paul teda ja väikest Matti armastab, kuid see ei tundunud olevat sedasorti armastus, mis võinuks teda külmadel õhtutel soojendada.
Pärast СКАЧАТЬ