Talvemaja. Teine raamat. Susan Wiggs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olek ei kadunud ka siis, kui Jenny istus patrullautosse, millega Rourke nädalavahetuseti ringi sõitis. Isegi üle piirkonna vuhisevad ja ovaalsete sõõridena keerlevad alarmtuled ei pannud teda võpatama. Kuid tema tähelepanuvõime oli terav. Tänapäeva imeline keemia, mõtles ta.

      „Mis juhtus?“ küsis ta.

      „Kõne numbrile 911 proua Samuelsonilt.“

      Irma Samuelson oli aastaid Majeskyte kõrval elanud. „See on võimatu,“ ütles Jenny. „Ma… kuidas saab minu maja põleda?“

      „Turvavöö,“ ütles Rourke ja kohe kui Jenny oli turvavöö kinni klõpsatanud, kihutas auto kõnniteeservalt minema.

      „Kas sa oled kindel, et see ei ole eksitus?“ küsis Jenny. „Võib-olla on see kellegi teise maja.“

      „Ei ole eksitus. Ma kontrollisin. Jumal, ma mõtlesin… jumala eest…“

      Kas ta hääl värises? „Oh ei,“ ütles Jenny. „Rourke, sa arvasid, et ma olen majas?“

      „Küllaltki loogiline järeldus sellisel hommikusel ajal.“

      Nii et sellepärast oligi mees temast kinni haaranud. See oli kergendustunne – nii lihtne see oligi. Vahtra tänava poole kihutades jõudis talle ninna eripärane lõhn. „Siin haiseb suitsu järele.“

      „Sa võid vabalt akna lahti teha, kui sul just midagi külmumise vastu ei ole.“

      „Kust see suitsuhais pärit on? Oh jumal. Sa läksid majja sisse, on ju?“ Ta kujutas seda ette, Rourke tuletõrjujaid eest lükkamas ja endale põlevasse majja teed tegemas. „Sa läksid sisse mind otsima.“

      Rourke ei vastanud. Ei pidanudki. Rourke McKnight oli alati inimesi päästmas. See oli tema kinnismõte.

      „Kas sa jätsid pliidi tööle?“ küsis Rourke Jennylt. „Võib-olla mõni seade…“

      „Loomulikult mitte,“ nähvas Jenny. Küsimused tegid ta rahutuks, sest need hirmutasid teda. Sest võimalik, et ta oli hooletu olnud. Ta elas nüüd üksi ning võib-olla oli ta muutumas veidrikuks. Mõnikord ei suutnud ta lahti saada mõttest, et talle oli määratud elada igavesti üksildase erakuna, kellel polnud kedagi, kes lülitaks välja kohvimasina, kui tema selle tööle oli jätnud. Ta võis lõpetada nagu see kasse armastav vanaeit, kellest ta väiksena sõpradega lugusid välja mõtles – üksi, ekstsentriline, haisvas majas seltsiliseks vaid kari kasse.

      „… lülitad mind välja või?“ Rourke’i hääl katkestas ta mõtted.

      „Mida?“ ütles Jenny ja raputas end mõttes.

      „Kas sinuga on kõik korras?“

      „Sa ütlesid mulle just, et mu maja põleb. Ma ei usu, et ma peaksin selle peale end hästi tundma.“

      „Ma mõtlesin…“

      „Ma tean, mida sa mõtlesid. Kas ma tundun sulle närvilisena?“

      Rourke heitis talle pilgu. „Sa oled asjaolusid arvestades rahulik. Aga me ei ole veel kohal. Kas sa tead, mida tähendab, kui tuletõrjujad ütlevad, et ehitis on täielikult kaasatud?“ küsis ta.

      „Ei, ma…“ Ülejäänud lause jäi Jennyle kurku kinni, sest nad pöörasid ümber nurga ja ta nägi tervet tänavat. Ta süda hakkas meeletult peksma. „Oh jumal.“

      Tänav oli mõlemast otsast kinni pandud ning seda ummistasid päästeteenistuse autod, töötajad ja varustus. Kolmjalgade merevaigukarva tuled leekisid neid ümbritsevates varjudes. Talvemantlid pidžaamade peale tõmmatud, olid naabrid kogunenud eesaedadesse või terrassidele, pilgud pööratud ülespoole, suud imestusest ammuli, justkui vaadanuks nad neljanda juuli ilutulestikku. Kuid keegi ei naeratanud, ohhetanud ega ahhetanud.

      Täisvarustuses tuletõrjujad ümbritsesid maja ja võitlesid leekidega, mis olid tõusnud hoone kahe korruse kõrgusele. Rourke peatus ja nad väljusid autost. Ülemise korruse akende rida oli purunenud, nagu oleks keegi nendesse üksteise järele tulistanud.

      Need aknad ääristasid ülemise korruse koridori, kus olid rippunud perekonna fotod – vanavanemate vanamoeline pulmaportree, paar pilti Jenny emast Mariskast, kes oli igavesti kakskümmend kolm ja imekaunis, jäänud vanusesse, mis ta oli aastal, kui ära läks. Samuti oli seal rikkalik ja kiiresti muutuv Jenny koolipiltide rivi, mis igal aastal täiendust sai.

      Väikese tüdrukuna jooksis ta mööda koridori edasi-tagasi, tekitades müra, kuni mamma tal maha jahtuda käskis. Jennyle oli see väljend alati meeldinud: maha jahtuma. Ta seisis siis, käed pea kohal, ja tegi kahisevat, maha jahtuva poti häält.

      Talle meeldis piltidel olevate inimeste kohta lugusid välja mõelda. Vanavanematest, kes vaatasid kaameraobjektiivi Ellise saarelt vastselt saabunud immigrantidele tüüpilise tõsise kangusega, said Broadway staarid. Tema ema, kelle hiigelsuured silmad tundusid hoidvat hõrku saladust, oli valitsuse spioon, kes kaitses maailma ning varjas end nii salajases kohas, et ei võinud isegi perekonnale oma asukohta avaldada.

      Keegi – üks tuletõrjuja – karjus kõigile, et nood tagasi tõmbuksid ja turvalisse kaugusse jääksid. Teised tuletõrjujad jooksid mööda sissesõiduteed, õlgadel jäme raske voolik. Tuletõrjeauto küljest üles tõmmatud redelil seisis mees, kes võitles leegitseva katusega.

      „Jenny, tänu taevale,“ ütles proua Samuelson, kes oli teda tervitama tõtanud. Ta kandis pikka kaamelivillast mantlit ning talvesaapaid, mida ta ei olnud vaevunud kinni tõmbama, ning käte vahel kaisutas ta Nutley’t, värisevat yorkshire’i terjerit. „Kui ma tulekahju märkasin, kartsin nii väga, et sa oled majas.“

      „Ma olin pagaritöökojas,“ selgitas Jenny.

      „Proua Samuelson, kas keegi võttis teilt tunnistuse?“

      „Jaa ikka, aga ma…“

      „Vabandage meid, proua.“ Rourke võttis Jennyl käest ja viis ta tulejoonest mööda tuletõrjeauto tagaosa juurde. Seal jagas üks vanem mees raadiosaatja kaudu käsklusi ja teine kordas neid megafoni kaudu.

      „Ülem, siin on Jenny Majesky,“ ütles Rourke. Käest ta lahti ei lasknud.

      „Preili, mul on kahju teie maja pärast,“ ütles ülem. „Me jõudsime kohale kaheksa minutit pärast esimest teadet, aga maja oli juba tükk aega põlenud, enne kui meile helistati. Need vanemad majad – need tükivad minema kiiresti. Me anname endast parima.“

      „Ma… ee… tänan teid vist siis.“ Jennyl polnud aimugi, mida öelda, kui su maja oli maha põlemas.

      „Naabrite jutu järgi koduloomi ei olnud.“

      „Nii see on.“ Vaid mamma aafrika kannikesed ning köögi laial aknalaual olevates pottides kasvavad ürdid. Kõigest kogu minu maailm, kõik, mis on minu oma, mõtles Jenny. Hoolimata mitmest kihist soojadest riietest ja leekide mäsust, ta värises. See oli vapustav, kui kõvasti ja kontrollimatult ta värises.

      Tema õlgadele asetati midagi sooja ja rasket. Tal võttis hetke aega arusaamiseks, et see oli esmaabitekk. Ning Rourke McKnighti käed. Ta seisis Jenny taha ning tõmbas naise enda vastu, selg vastu ta rinda, käed ümber Jenny mässitud, justkui СКАЧАТЬ