Üksnes tema. Triloogia 3. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tucker ise projekte juhtima. Ta pakkus Willile oma abi kohta ja nad olid sellest ajast saadik koos töötanud. Nad moodustasid hea paari ning just sellepärast taluski Tucker sõbra aasimist. See kõik oli muidugi huvitav, kuid ei lahendanud probleemi Nevadaga.

      Kasiino-puhkekeskuse projekt oli suur. Nii suurt projekti polnud ta varem juhtinud. Ta vajas head meeskonda ja Nevada sobis sellesse rolli paljudel põhjustel. Ja kuna Tucker tundis ja usaldas teda, ei tahtnud ta lasta Nevadal niisama selga keerata. Kuid kuidas veenda Nevadat, et ta unustaks mineviku ja tuleks tema juurde tööle?

      Willi kannul ruumist väljudes mõistis ta taas, et see probleem tema elus oli seotud Caterina Stoicasescuga. Cat oli olnud tõeline põrguline. Tema teele jäänud inimestel polnud muud valikut kui kas karata eest või lasta endast üle sõita ja jääda murtuna ja veritsevana teeservale maha. Temast oli palju kordi üle sõidetud, kuni talle lõpuks aitas sellest, kuidas teda armunud narrina koheldi. Armastus polnud seda kõike väärt. Kahjuks jättis Cat talle klaarimiseks veel ühe jama.

      Nevada seisis hotelli ees ja murdis pead, kuhu edasi minna. Kui ta tööle naaseb, võib ta vend Ethan seal olla. Ethan tahab kuulda, kuidas intervjuu läks, mis oleks olnud ju olukorda arvesse võttes igati normaalne. Mida küll öelda? Ethan võib Tuckerit küll sõbraks pidada, kuid ei suhtu kindlasti hästi sellesse, et Tucker oli ta väikese õega maganud, kui too oli olnud alles kaheksateistkümneaastane puutumatu neitsi.

      Kuna tööle ei saanud minna, siis mõtles Nevada teiste võimaluste peale. Ta oleks ju võinud minna koju, kuid ei tahtnud oma mõtetega üksi jääda. Nii võiks minna hulluks, mõtles ta tänavat mööda edasi minnes süngelt.

      Kümme minutit hiljem sisenes ta Jo baari. Nagu ikka, oli baar valgusküllane ja naistesõbralik. Kuni viimase ajani oli Fool’s Goldil olnud piinlik saladus: meestepuudus. Jo baar kasutas seda ära ja teenindas peamiselt naisi. Eelroogade juures olid kirjas kalorid, telekas oli keeratud tõsielusaadete ja ostukanalite peale ning saadaval olid madala kalorsusega joogid.

      Keset nädalat pisut pärast kella kolme polnud külastajaid palju. Baari omanik Jo Trellis oli kolinud Fool’s Goldi nelja või viie aasta eest. Ta tegi majas remondi, ignoreerides levinud arusaama, et baarid peaksid teenindama mehi, ning kui ta uksed avas, saatis teda suur edu.

      Jo minevikust ei teatud suurt midagi. Ta oli pikk ja lihaseline ning silmatorkamatul moel ilus. Ainus, mida tema kohta teati, oli see, et tal oli baarileti all püss ning ta oskas seda kasutada.

      Jo tuli tagaruumist ja märkas Nevadat lauda istumas.

      „Sa oled täna varajane,“ tõdes Jo.

      „Tean. Täna on selline päev, kus kõige õigem tundub end täis juua.“

      „Selle eest maksad hommikul ränka hinda.“

      Kuigi nõuanne oli arukas, tundus hommik praegu kohutavalt kaugel. „Viin toonikuga. Topelt.“

      „Süüa ka tahad?“ küsis Jo, kelle hääl kõlas pigem mureliku lapsevanema kui alkoholiga elatist teeniva baariomaniku moodi.

      „Tänan, ei. Ma ei taha protsessi aeglustada.“ Kui ta küllalt palju joob, unustab ta kõik. Ja praegusel hetkel tundus unustamine kõige õigem.

      Jo noogutas ja lahkus, kuid naasis mõni sekund hiljem suure veeklaasiga.

      „Joo vett,“ torises ta. „Pärast veel tänad mind.“

      Nevada jõi kuulekalt vett, kuni ta jook lauda toodi. Siis jõi ta sellest aeglaselt pool ära. Nüüd tuleb vaid oodata, mõtles ta. Oodata, et viin hägustaks ta aju ja sunniks selle kohutava päeva meeltest.

      Reeglina uskus ta probleemide lahendamisse. Sellesse, et uurida välja, milles asi, pakkuda välja mitu lahendust, valida neist parim ja tegutseda. Ta oli tegudeinimene. Ta püüdis minimaalselt vinguda ja olla meeskonnamängija. Kuid Tucker Janacki puhul polnud sellest abi.

      Minevikku ei saa muuta. Ta ei saanud minna ajas tagasi ja teha vale otsus olematuks. Ta oli olnud sellesse mehesse pööraselt armunud ja käitunud järelemõtlematult. Ta oli ise kõiges süüdi. Seda suutis ta aktsepteerida. Kuid teda ajas marru see, et peab selle eest nüüd maksma.

      Ta jõi klaasi tühjaks ja andis märku, et talle toodaks järgmine. Veel enne, kui jook kohale jõudis, avanes baari uks ja ta õed astusid sisse. Kiire pilk kellale kinnitas, et sellest, kui ta lauda istus, oli möödas vähem kui veerand tundi.

      „Vinge värk,“ hüüdis ta Jole.

      Sõber kehitas õlgu. „Tead ju küll, kuidas ma suhtun sellesse, et üksinda juuakse.“

      „See on tervendava eesmärgiga.“

      „Kui ma vaid saaksin viis senti iga kord, kui neid sõnu kuulen.“

      Nevada suunas tähelepanu talle lähenevatele naistele. Õed olid täpselt sama pikad kui ta ise, samasuguste blondide juuste ja pruunide silmadega. See polnud sugugi üllatav, võttes arvesse, et nad olid ühemunakolmikud.

      Kui nad väiksed olid, oli kõigil – kaasa arvatud oma pere – suuri raskusi, et neil vahet teha. Kuid nüüdseks olid nad arendanud välja igaüks oma joone ja see käis nii riietumise kui ka isikupärase stiili kohta. Montana juuksed olid pikad ja lokkis, tema armastas lillelisi kleite ja pehmust. Dakota stiil oli asjalikum, kuigi see, et ta oli praegu rase, tegi tema eristamise teistest veelgi lihtsamaks.

      Nevada oli pidanud ennast ikka teistest mõistlikumaks – kui ta praegune olukord kõrvale jätta. Ta veetis suurema osa päevast ehitusplatsidel, kus teksad ja töösaapad olid pigem vajadus kui moemeelest tingitud. Ta langetas arukaid otsuseid, mõtles asjad läbi ja andis endast parima, et vältida kahetsemist. Tucker oli kõige suurem muhk muidu ta nii siledal ja pisut üksildasel eluteel.

      „Tere,“ ütles Dakota ta vastas istet võttes. „Jo helistas.“

      Montana istus Dakota kõrvale ja kallutas pead. „Ta väitis, et sa jood.“

      Nevada vaatas tühja klaasi tõstes Jo poole. „Vahest quesadilla’t ka,“ hüüdis ta.

      „Mina sain nagu aru, et sa ei taha süüa.“

      „Mõtlesin ringi.“

      „Väga hea.“ Jo tuli laua juurde ja võttis ta tühja klaasi, seejärel võttis ta Dakota ja Montana tellimused. „Kui sul oleks vaid nii palju mõistust, et teha sellele lõpp enne, kui pohmaka saad.“

      „Kahju küll, aga seda ei juhtu.“ Nevada ootas, kuni Jo oli lahkunud, ja vaatas siis õdedele otsa. „Te jõudsite siia kiiremini, kui ma oodata oskasin.“

      „See on see uus leiutis, mis kannab nime telefon,“ märkis Montana. „Kiirendab suhtlemist.“

      Dakota pani mõlemad käed lauale. „Mis lahti? See pole sugugi sinu moodi. Sina ei joo keset päeva.“

      „Kui nüüd täpne olla, siis on keskpäev möödas.“ Nevada silmad tõmbusid kissi. Ta tundis seda. Õhkõrna suminat ajus.

      „Olgu. Sa peaksid olema kontoris, sina aga hoopis...“ Dakota ohkas. „Intervjuu. See oli ju täna.“

      „Mhmh.“ Nevada vaatas baari poole soovides, et Jo teeks kiiremini.

      „See СКАЧАТЬ