Neli sõpra. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olla. Bob oli puusepp, kes kööki remontis, ja mees eeldas, et ta on tööl nagu tavaliselt. Ta oli aeglane ja hoolikas ja tal oli ka teisi tööotsi, seega läks tal rohkem aega, kuid ebamugavused peegeldusid ka hinnas. Muuhulgas kahetses Andy ka seda, et oli otsustanud lasta kööki remontida. Ta ei olnud kindel, kas saab seda nüüd, ilma abikaasata, endale lubada.

      Bob astus vilistades kööki, tööriistakast käes ja labrador Beau kannul. Nähes naist laua taga istumas, hüüatas ta üllatunult, taganes ja haaras endal särgi rinnaesisest. Hetkeks tundus, nagu oleks ta südamerabanduse saanud. Beau võpatas samuti, kuid tuli siis saba liputades Andy juurde.

      “Küll ma alles ehmusin,” ütles Bob väriseval häälel.

      “Vabandust, Bob,” vastas Andy koera patsutades. “Ma olen täna kodus. Unustasin helistada ja sind hoiatada.”

      Mees tõmbas hinge. “Oeh,” sõnas ta, püüdes hingamist normi saada. Seejärel kummardus ja vaatas naise poole. “Kas enesetunne on kehv?” küsis ta.

      “Kõik on korras. Perekondlikud asjad, millega tuleb tegelda. Võta kohvi, kui soovid.”

      Bob ajas end sirgu. “Tänan väga.” Ta jätkas vilistamist ja tõstis tööriistakasti köögikapile. Ta otsis välja sõrgkangi ja asus seinalt ja kappidelt laudist maha võtma. Ta lõpetas vilistamise ja küsis: “Kas täna tuleb uuskasutuskeskuse auto?”

      Endalegi üllatuseks Andy naeris. “Ei, Bob. Mul oli eile abikaasaga hirmus tüli ja ma viskasin ta asjad välja. Pean need ära koristama.”

      “Hmm,” vastas mees tagasi töö kallale asudes. Ta ei esitanud rohkem küsimusi.

      Veidi aja pärast täitis Andy uuesti oma kohvitassi, tulles selle tarvis hetkeks mehega ühte ruumi. Andy nõjatus maha võetud kapi vastu ja küsis: “Kas sa oled abielus, Bob?”

      “Hmm, mingil moel,” vastas mees.

      Taas ei saanud Andy teisiti kui naeratas. “Nojah, sul on minu abikaasaga midagi ühist. Tema on ka mingil moel abielus.”

      Bob ajas end sirgu ja vaatas naise poole. Tema ilme oli kaastundlik. Ta oli Andyst mõni aasta vanem, kena näo, sõbraliku naeratuse ja säravate silmadega. Teda võis pidada pisut ülekaaluliseks, kuid Andy arvates sarnanes ta kolledži jalgpallitreeneri või talupidajaga – suur ja tugev. Lihtne ja heatujuline. Lisaks suurepärastele soovitustele oli üks põhjus, miks ta mehe oli palganud, tema rõõmsameelne olek. Ta julges kohe algusest peale jätta mehe üksi majja ja nad veetsid üheskoos lugematuid tunde mõõtes, valides ja ostes remondi jaoks vajalikku. Nad said peaaegu sõbraks, kuigi ta teadis mehest väga vähe. Bob tundus olevat lahke mees, kes oskab olla toeks. Andy kujutles teda rõõmsaid lapselapsi süles hoidmas. “Olen kaua aega omaette elanud,” sõnas ta.

      “Oh, vabandust,” vastas Andy.

      “Pole hullu. Sellest on palju aastaid. Naine läks minema ja kumbki meist ei ole viitsinud lahutusega jännata.”

      “Või nii, aga kui kumbki teist tahab uuesti abielluda?”

      “Vaevalt küll. Kui ta lahutust tahab, siis minugi poolest. Nii et kirjade järgi olen ma abielus, aga mitte päriselt.”

      “Aga lapsed?” päris Andy.

      “Kahjuks neid pole. See oli lühike abielu ja lihtne lahkuminek.”

      Andy tõstis tassi huultele. “Tundub, et hullem on sinu jaoks möödas.”

      “Seda küll,” vastas mees, surus sõrgkangi põrandaliistu alla ja eraldas selle ühe jõulise tõmbega kapist.

      “Nojah,” sõnas Andy. “Ma pean nüüd tegutsema hakkama.”

      “Proua Jamison,” jätkas ta, “kahe päeva pärast on tellitud prügikonteiner. Uued kapid on poes, plaadid on äratoomiseks valmis ja ma püüan teha nii kiiresti, kui saan. Kui soovite, võin nädalavahetustel köögis töötada.”

      “Bob, tööta mistahes ajal, mis sulle sobib – lihtsalt ütle ette, et ma ei korraldaks stiilipidu, kui sul saag käib. Jäta mulle kõneposti teade või sõnum, millal sa jälle tuled. Mida rutem, seda parem, kas pole?”

      “Mul on õhtuti paar tundi aega,” pakkus mees.

      Andy kehitas õlgu. “Mulle sobib.”

      “Siis saan ma natuke rutem valmis.”

      “Mul pole teha midagi muud, kui iga päev tööl käia ja lahutuseasju ajada,” vastas Andy.

      Mehe näol peegeldus kaastunne. “Oh, proua Jamison. Mul on väga kahju.”

      “Tegelikult võib see olla hoopis muutus paremuse poole. Bob, kas sa ütleksid mulle Andy? Palun?”

      “Muidugi, nagu sulle sobib.” Siis kallutas ta pea küljele ja naeratas. “Kas see on lühend Andreast?”

      “Ei, hoopis Anastasiast. Minu isa oli kreeklane. Kas tead, mida see tähendab?”

      “Mitte päris.”

      “See, kes jälle üles tõuseb,” vastas naine.

      Mees noogutas sõbralikult. “Loomulikult teed sa seda.”

      Andy tõmbas sügavalt hinge ja ohkas raskelt. “Ma loodan, et see ei hakka taas ja taas korduma.”

      Gerri veetis paar tundi oma Mill Valley kontoris. Nüüd tegi ta üksnes harva koduvisiite. Töönõustajana oli tema ülesandeks teiste töötajate töö juhtimine, kontroll ja kõikvõimalik paberitöö kuni personaliga tegelemiseni. Ta oli palju õhtuid ja nädalavahetusi töötanud kodus ja sündmuspaikadel ning oli ikka veel valmis vajadusel probleemsete perede juurde välja sõitma, seega ei tohiks harukordne pikk lõuna ülemusele probleeme tekitada. Ta võttis suuna San Franciscole, et seal tund Phili seltsis veeta. Ta tahtis kuulda linna draamadest ja poliitikast ja rääkida oma hommikust Andyga. Kui tal oli mõni mure, siis pöördus ta Phili, oma parima sõbra poole. Keegi ei osanud teda nii hästi rahustada ja julgustada ja tema suutis mehele sama pakkuda.

      Phili kontorihoone liftis nägi ta tema assistenti Kellyt, kes põrnitses oma varbaid. Tere,” ütles Gerri. “Kuidas läheb?”

      Kelly vaatas üles ja kui nende pilgud kohtusid, valgusid tema silmi pisarad. Ta ei suutnud vastata ega isegi tere öelda. Vajutanud liftinuppu, väljus ta järgmisel korrusel, kuid mitte seal, kus kumbki neist oleks pidanud väljuma. “Vabandust,” ütles ta väriseval häälel, tormas Gerrist mööda ja kadus tualetti.

      Gerri seisis hetke jahmunult, kuid arvestades, et Kelly oli töötanud Phili juures kaksteist aastat ja nad olid sõbrad, peatas ta käega sulguva liftiukse, tõmbas selle lahti ja järgnes talle. Mis iganes ka lahti oli, lootis ta, et tema abikaasa ei olnud matslikult käitunud. Seda oleks raske õigustada.

      Kelly oli hilistes kolmekümnendates, kenake, elevandiluuvärvi naha ja süsimustade juustega nagu Lumivalgeke ning üheksa-aastase tütre ema. Tema töö oli raske ja tööpäevad pikad, kuid ta oli Philile ustav ja tõi talle iga päev kastaneid tulest välja. Ta hoolitses selle eest, et kõik, mida mees tegi, näeks välja isegi vajalikust parem. Ta kaitses Phili, lahendas jamasid, koostas päevakava, vastas kõnedele, tegi ühesõnaga kõike. СКАЧАТЬ