Kuidas meelitada kaunitari. Kasey Michaels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli astunud vastu uuele seiklusele.

      Ja Tanner Blake, mees, keda ta oli alguses põhjuseta vihanud, mees, kes nii kangekaelselt oli otsustanud pidada sõber Fitzile antud lubadust, abiellub samuti peatselt ja saab kaela uued kohustused.

      Nojah, kui Lydia oleks olnud dramaatilise loomuga, oleks ta öelnud, et on inimeste seas üksi, ja see oli üsna ebameeldiv tunne.

      “Kui see poleks nii väsitav,” ütles ta endamisi, “viskuksin tõenäoliselt põrandale ja taoksin kandadega vaipa. Nicole vandus, et see parandas alati tema enesetunnet. Aga mina olen liiga viisakas, vaoshoitud ja kombekas. Liiga igav ja tüütu. Pole ime, et ma istun meeleheitel müürilillede seas. Ma võiksin sama hästi nähtamatu olla. Aga kui ma näitaksin kõiki tundeid välja, tegutseksin tagajärgedele mõtlemata nagu Nicole, siis vapustaksin ma kõiki hingepõhjani, sealhulgas iseennast.”

      Lydia ohkas veel korra sügavalt, ajas siis pisut terava lõua püsti ning läks kohusetundlikult mantlit ja kübarat otsima. Kübarat, millel oli eelmisel hooajal kapten Fitzgeraldi valitud taevasinine pael, mis mehe sõnul sobis hästi tema silmade värviga. Kübar käes, läks Lydia trepi poole, olles kindlalt otsustanud, et ta on Daughtry, mitte mingi hall hiireke, ja et on aeg vastavalt käituma hakata.

      Teine peatükk

      “Varsti on sellest aasta möödas,” lausu Malverni hertsog Tanner Blake sõber Rafe’i käest punase veini klaasi võttes. “Vahel tundub, nagu oleks see juhtunud eelmises elus, ja teinekord, nagu alles eile.”

      Ta teadis, et ei pea rohkem ütlema, et Rafe saaks aru, mida ta silmas peab. Eelmise aasta lahing oli nende kõigi elu puudutanud ja seda ei unustata kunagi.

      “Vähemalt paistab seekord, et Boney püsib seal, kuhu me ta saatsime.” Rafe võttis suures elutoas Tanneri vastas diivanil istet. Ta oli kena, kindlameelse lõua ja intelligentsete silmadega mees. Ta sirutas toostiks klaasi ette. “Fitzi mälestuseks. Ja kõikide nende tublide ja truude meeste mälestuseks, kes selles neetud asjatus lahingus hukkusid.”

      Tanner lõi tõsisel ilmel klaasi sõbraga kokku. Ta ei tarvitanud kangemat kraami kuigi tihti, ent Prantsuse veini oli kindlam usaldada kui Londoni kahtlasi jooke. Ta oli Rafe’iga ühevanune, ent teadis, et näeb noorem välja tänu tumeblondidele juustele, mis kippusid lokki tõmbuma, kui ta unustas juuksuris käia, ja näojoontele, mis, nagu tema kadunud ema tavatses ülistada, olid “peaaegu kreekalikud”. Ainult tema silmad, mis olid viimase aastaga justkui tumerohelisemaks muutunud, jätsid temast vanema mulje.

      “Nüüd kutsutakse seda Waterloo lahinguks, sest Wellington peatus sealses võõrastemajas, kui pärast lahingut parlamendile teadet kirjutas. Nimi on nimi. Suur ja hiilgav lahing, ütlevad nad nüüd, tähtis võit liitlastele, üks ajaloo meeldejäävamaid konflikte. Kõik need tolad on oma vasikavaimustuses unustanud, et kui nad oleksid selle mehe korralikult luku taha pannud, ei oleks pidanud seda juhtumagi. Fitzi mälestuseks,” ütles Tanner klaasi tõstes. “Fitzi ja teiste – ja tugevate lukkude terviseks kah.”

      Mõlemad mehed jõid ja olid siis mõnda aega vait, meenutades mõttes kapten Swain Fitzgeraldit ja teisi häid, hukkunud sõpru.

      “Arvan, et tal läheb paremini,” sõnas Tanner viimaks, sest tema mõtetes ei olnud Lydia kaptenist kunagi kaugel.

      Rafe noogutas nõustuvalt. “Lydiat jahmataks, kui ta peaks Fitzi unustama, aga Fitz tahaks, et ta läheks oma eluga edasi. Sa oled tema vastu väga kena olnud, Tanner.”

      “Olen või? Pole ju mingi saladus, et minu nägemine meenutas talle seda, mida ta oli kaotanud, vähemalt alguses. Aga lahus veedetud aeg on selle eelmise kevade päeva sündmuste valu tuimestanud. Tahaksin mõelda, et meist on sel hooajal sõbrad saanud. Seda Fitz ju tahtiski.”

      “Ja sina, aumees nagu sa oled, tunned kohustust täita surevale mehele antud lubadust. Tanner, ma olen sulle kõige eest tänulik. Minule ja Charliele ei ole saladuseks, et üksi jäänuna, eriti pärast Nicole’i lahkumist linnast, sooviks Lydia minna tagasi Ashurst Halli ja oma vaikse elu juurde.”

      “Mulle meeldib temaga koos olla,” lausus Tanner, pöörates pilgu vaibale. “Teda vahel väljasõidule, Elgini marmorkujusid vaatama viia. Ei saa öelda, et see minu jaoks ebameeldiv oleks olnud.” Ta tõstis taas pilgu. “Kas tal on käinud kosilasi? Võiks arvata, et nad lausa piiravad sind.”

      Rafe raputas pead. “Oo ei, ma pean su eksiarvamust parandama. Üks oli, aga ma saatsin ta minema. Tegelikult oleksin talle äärepealt jalaga tagumikku andnud ja trepist alla lükanud. Üks tants leedi Hertfordi ballil ja sel tohmanil oli jultumust Lydia kaasavarale abieluettepanek teha ja seda ka alles siis, kui tema ettepanek Nicole’i kaasavarale kurtidele kõrvadele kõlas. Mul pole olnud lihtne sõjast koju tulnuna hertsogi elu elama hakata ja kaksikutega tegelda, keda ma vaevu mäletasin, pean häbiga tunnistama. Jumal tänatud Charlie kaine mõistuse eest.”

      “Su naine on sinu jaoks liiga hea, aga sa oled alati õnneliku käega kaabakas olnud.”

      Rafe muigas ja tema silmad sätendasid vallatult. “Ära seda talle ütle. Tema usub ekslikult, et mina olen hea saak.”

      Tanner nõjatus diivani seljatoele ja nautis seda hetke, kohta ja sõbraga koos istumist. Talle meeldis Grosvenor Square’i majas olla ja ta hakkab kindlasti Rafe’ist puudust tundma, kui hooaeg läbi saab ning nad kõik linnast lahkuvad ja oma maamõisatesse kolivad. Ta ei näe Rafe’i ilmselt terve aasta. Ega Lydiat.

      “Rafe? Sa ei või lasta Lydial ülejäänud hooaja seltskonnast eemale tõmbuda ainult sellepärast, et tema õde pole enam siin.”

      “Ma tean. Aga Charlie keeldub rasedana seltskonda minemast. Naised,” tähendas Rafe ja tema kena nägu leebus. “Minu silmis pole ta iial kaunim olnud, aga ta on tõotanud, et kuni ta oma varbaotsi ei näe, ei luba ta endale väljaspool maja mitte mingisuguseid seltskondlikke ettevõtmisi. Ja kuna nüüd veedab proua Buttram suure osa ajast tugitoolis, kinnimähitud jalg padjal – väidetavalt podagra –, siis tundub, et minu kohuseks on Lydiat siit majast aeg-ajalt välja viia.”

      “Pole vaja. Minu nõbu on linnas ja...”

      “See, kellega sa iga hetk kihluda kavatsed, nagu rääkis minu naine, kes ei käi küll seltskonnas, aga kes teab siiski kõiki kuulujutte?”

      Tanner asus taas hinnalist Aubussoni vaipa uurima. “Jasmine Harburton, kauge sugulane, jah. Tema isa paistab arvavat, et see abielu on juba sama hästi kui sõlmitud ja ta ei ole just sõnakehv inimene. Ma olen seda kuulujuttu tosin korda kuulnud ja mulle on ka öeldud, et vähemalt kaks seiklushimulist hinge on selle peale White’i kihlveoraamatusse kihlveo kirja pannud. Kuuldavasti olevat mu isa surivoodil soovinud, et ma Jasmine’iga abielluksin, et nende väike mõis meie valdusesse tuleks. Jasmine on küll järeleandlik noor daam, aga...”

      “Aga, ehkki sa oled aumees, hakkab sulle lausa närvidele käima, et surnud sinu elu suunavad?” lõpetas Rafe tema eest ja võttis siis kähku klaasist lonksu, ilme ükskõikne.

      “Tänan, et sa seda ütlesid. Kui ma ise seda ütlen, või isegi mõtlen, tundun ma endale kalk ja külm. Eriti Fitzi osas. Aga, jumal hoidku, Rafe, ta oli suremas. Klammerdus viimaste jõuriismetega minu käe külge, samas kui lahing käis täiega hooga mõne miili kaugusel sellest lagunenud küünist, kust ma ta leidsin. Oleksin nõustunud kõigega, mida ta sel hetkel palus, et surm talle kergem oleks.”

      Üle Rafe’i näo libises valusähvatus. Fitz oli olnud tema parim sõber nende kuue sõja-aasta jooksul poolsaarel. Kui ta СКАЧАТЬ