Täiuslikkust leides. Kolmas raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Ei.“

      Pia nägi, kuidas mehe suunurk tõmbles. „Ära tule minuga jantima,“ sähvas ta. „Või ma räägin oma tunnetest.“

      „Kõike muud, ainult mitte seda.“

      Pia astus uuesti laua juurde ja vajus toolile. „Ta ei jätnud mulle kassi. Ta jättis mulle embrüod. Ma ei tea, mida teha. Ma ei tea, mida ta mõtles. Lapsed. Jumal küll – ükskõik kes, ainult mitte mina. Ja ma ei saa seda eirata. Neid. Advokaat vihjas sellele. Et ma ei pruugi mõnda aega sellele mõelda, sest „tasu“ on kolme aasta eest makstud.“ Pia vaatas mehele otsa. „Ilmselt külmutamise eest. Võib-olla peaksin ma minema neid vaatama.“

      „Need on munarakud. Mida seal vaadata on?“

      „Ma ei tea. Midagi ikka. Kas neid mikroskoobi alla ei saa panna? Kui ma neid näeksin, saaksin ehk aru.“ Pia tuiutas meest, nagu oleks vastus tolle käes. „Miks ta arvas, et ma saan hakkama tema laste üleskasvatamisega.“

      „Mul on kahju, Pia. Ma ei tea.“

      Mees paistis end ebamugavalt tundvat. Ta pilk viibis uksel. Tegelikkus naasis ja koos sellega ka piinlikkus.

      „Mul on nii kahju,“ pomises Pia püsti tõustes. „Me lepime uue aja kokku. Ma võtan ennast kokku ja olen järgmisel korral hoopis paremas vormis. Ma vaatan oma kalendri üle ja helistan sulle.“

      Raoul pani käe ukselingile, kuid peatus siis. „Oled sa kindel, et sinuga on kõik kombes?“

      Ei, Pia polnud selles kindel. Ta polnud milleski kindel. Kuid see ei olnud Raouli mure.

      Naine sundis näole naeratuse. „Kõik on hästi. Ausalt, sa peaksid minema hakkama. Ma helistan paarile sõbratarile ja lasen neil ennast maha rahustada.“

      „Olgu.“ Mees kõhkles. „Kas sul mu number on?“

      „Mhmh.“ Pia polnud kindel, et tal ka tegelikult number on, kuid ta oli kindlalt otsustanud mehel minna lasta, kuni on alles veel midagigi tema väärikuse riismetest. „Kui sa mind järgmine kord näed, olen ma kehastunud professionaalsus. Ma vannun seda.“

      „Tänan. Hoia ennast.“

      „Head aega.“

      Mees lahkus.

      Kui uks kinni langes, vajus Pia uuesti toolile. Lasknud käed lauale, toetas ta pea nendele ja sundis end sügavalt hingama.

      Crystal oli oma embrüod talle pärandanud. Nüüd oli vaid kaks olulist küsimust. Miks ja mida paganat peaks Pia nüüd tegema?

      Raoul jõudis Ronani algkooli veidi enne kahte. Ta jättis auto mänguväljaku kõrvale parklasse. Polnud üllatav, et tema Ferrari oli parklas ainus omasugune. Raoul oli mees, kellele meeldisid oma mänguasjad, ja mis siis.

      Mobiil helises, enne kui Raoul jõudis autost välja ronida. Mees heitis pilgu kellale – ta pidi paari minuti pärast kohal olema – ja siis ekraanil olevale numbrile. Vastuvõtunuppu vajutades tõmbus ta nägu naerule.

      „Tere, treener.“

      „Tere ise ka,“ ütles Hawk, Raouli keskkooliaegne jalgpallitreener. „Nicole pole sinust juba mõnda aega kuulnud ja ma helistasin uurimaks, miks.“

      Raoul naeris. „Ma rääkisin su ilusa naisega alles eelmisel nädalal, nii et see ei saa põhjus olla.“

      „Vahele jäin. Ma lihtsalt kontrollin. Tahan kuulda, et sa oled oma eluga edasi liikunud.“

      Nii Hawki moodi, mõtles Raoul tänu- ja pahameeleseguga. Tungida otse probleemi südamikku.

      „Sa pidid läbi elama päris vastikuid asju,“ jätkas treener. „Ära püherda neis.“

      „Ma ei teegi seda. Mul on tegemist.“

      „Sa mõtled liiga palju. Ma tunnen sind. Leia endale mingi eesmärk. Püüa oma uue kodulinna elust rohkem osa võtta. See viib mõtted mujale. Juhtunut ei saa muuta.“

      Raouli heatujulisus kadus. Hawkil oli õigus. Minevikku ei saa teha olematuks. Need, kes on läinud, on läinud. Seda ei muuda mingi kauplemine ega raha.

      „Ma ei suuda sellel minna lasta,“ tunnistas ta.

      „Aga sa pead. Võib-olla mitte täna, aga varsti. Usu paranemise võimalikkusse, Raoul. Ava ennast teistele inimestele.“

      See tundus võimatu, kuid ta oli Hawki ligi kakskümmend aastat usaldanud. „Teen, mis suudan.“

      „Tore. Ja helista Nicole’ile.“

      „Teen seda.“

      Nad lõpetasid kõne.

      Raoul istus veel mõne hetke autos ja mõtles sellele, mida Hawk oli talle öelnud. Võtta osa. Leida endale eesmärk. Treeneril polnud aimugi, kui väga tahtis Raoul sellest hoiduda. Just enda sidumine oligi tema probleemid põhjustanud. Hoopis turvalisem oli elada distantsilt.

      Mees astus autost välja ja haaras koti. Iga kord mõnd kooli külastades tõi ta kaasa paar ametlikku NFL-i jalgpalli ja mängijate kaardid. See rõõmustas lapsi ja selleks ta ju siin oligi. Et meelt lahutada ja võib-olla pisut motivatsiooni süstida, kui lapsed parajasti mujale vaatasid.

      Raoul silmitses koolihoonet. See oli vana, kuid hästi hoitud. Tavaliselt kohtus ta keskkooliõpilastega, kuid nii direktor kui klassijuhataja olid hirmsasti peale käinud. Raoul polnud väikelinnaeluga veel kursis ja õppis reegleid käigu pealt. Kuna ta kavatses Fool’s Goldi püsivalt elama jääda, otsustas ta, et koostöö tuleb kasuks.

      Raoul võttis suuna koolihoonele. Erinevalt suurlinnakoolidest, kus ta tavaliselt käis, polnud siin kusagil metallidetektoreid ega isegi turvameest. Topeltuksed olid pärani, koridorid laiad ja hästi valgustatud ning seinad grafitist puhtad. Nagu ülejäänud linn, oli ka kool peaaegu liiga hea, et olla tõsi.

      Raoul kõndis viitadest juhindudes kantselei poole ja leidis ennast suurest, pika letiga, avatud ruumist. Seintel olid tavapärased teadetetahvlid täis kuulutusi raamatukogumiste ja teiste ürituste kohta. Laua taga istus tumedapäine naine, kes kirjutas midagi iidse välimusega arvutil.

      „Tere hommikust,“ ütles mees.

      Naine, kes oli arvatavasti kolmekümnendate aastate keskpaigas, tõstis pilgu. Ta suu vajus lahti, ta hüppas püsti ja hakkas kätega vehkima. „Oh issand! Te olete siin! Te olete tõesti siin! Ma ei suuda seda uskuda.“ Naine kiirustas Raouli poole. „Tere, mina olen Rachel. Mu isa on teie meeletu fänn. Ta sureb, kui kuuleb, et ma kohtusin teiega.“

      „Loodan, et mitte,“ sõnas Raoul kergelt, tõmbas kotist kaardi ja võttis sulepea.

      „Kuidas?“

      „Ma loodan, et ta ei sure.“

      Rachel puhkes naerma. „Muidugi mitte, aga ta saab kohutavalt kadedaks. Ma kuulsin, et te tulete. Ja siin te oletegi. Nii põnev! Raoul Moreno ja meie koolis!“

      „Kuidas teie isa nimi on?“

      „Norm.“

СКАЧАТЬ