Õitsengu äärel. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja suuremate kopskalade kogutud ressursid, milles kõige tähtsam oli klientide piiritu usalduskrediit. Vastuolulisel kombel oli ainus, millesse fondijuhid uskusid, matemaatika ja arvutustehnika. Nad olid harjunud enda läbikukkumisi alluvate kaela ajama ning uskusid isegi, et just kehvade töötajate pärast püsivad tulemusnäitajad vaevu lubatud piirides. Teatud mõttes oli neil õigus – Stratton Muller püsis vee peal alama astme töötajate meeleheitlike ponnistuste tõttu.

      Teismelisena oli Dotty lugenud Argentiina kirjaniku Jorge Luis Borgese novelli impeeriumist, mille kartograafidel kästi luua impeeriumi täpne kaart. Täieliku täpsuse nõudmine tähendas, et kaart loodi üks ühele mõõtkavas. Kui impeerium hukkus, tilpnes kaardi tükke veel kaua puude ja põõsaste küljes ning rohtukasvanud maanteedel. Kui hästi sobis täpse maakaardi allegooria matemaatiliste majandusmudelite põhimõttelist viga illustreerima! Mudelid ei saanud iialgi olla piisavalt täpsed. Stratton Mulleri juhtkond oli veendunud, et ebatäpsus on miski, mille peavad lahendama „valdkonna inimesed“. Vigade vältimiseks nõuti mudelite rangemat rakendamist. Ehkki ülikoolides äri ja majandust õppinud vanemad kolleegid pidasid ennast arvuinimesteks, tekitas korrutustabel paljudes neist ebakindlust.

      Dotty matemaatiline mõtlemine paistis eredalt silma. Nii eredalt, et juhtkond võttis ta püsivalt tööle ning saatis üldise kergenduse saatel tumedale poolele – kahtlase rahva hulka, kellest sõltus, millise diagonaaliga ekraan jõudis kellegi töölauale, kes hooldasid masinakirjutajate ruumi taga, kontori perifeerias asuvat undavate konditsioneeridega Alaskat, kus töötasid serverid ja kus kitsas seltskond korraldas metsikuid pidusid, mida ilmestasid videomängud, Stolichnaya viin ja keeruliste kontrolleritega juhitav diskovalgustus.

      Juhtumisi lõid need samad inimesed algoritme, mis tegid ära aina suurema jupi fondijuhtide tööst. Kuni turg liikus rahulikus tempos, toimisid need hästi, kuid Dottyl tekkis kiiresti tunne, et suuremate kõikumiste puhul kaotas Stratton Muller raha rohkem, kui riskide maandamine väärt oli. Programmeerijate arvates ei olnud algoritmid ei head ega halvad, vaid võimalikult ligilähedased sellele, mis rahuldas vastuolulisi tellimusi esitavaid inimesi, kes neile palka maksid. „Nad on sümfooniakontserdil kõrvaklappidega,“ rääkisid Dotty uued sõbrad, tutvustades teda künismi, reivide ja MDMA-ga.

      Dotty kasvas teadmises, et inimene peab alati andma endast parima ja talitama enda veendumuste kohaselt. Pigem tuleb loobuda kliendi rahast kui teha kehva tööd. Ei, mõtles ta, Howard Roark oli siiski jobu, Ayn Randi kompromissitus ei ole ratsionaalne. Mõte, et autopiloot peaks turbulentsiga automaatselt välja lülituma ja inimene üle võtma, oli juhtkonnale arusaamatu – miks siis üldse IT-osakonda ametis pidada? Ta otsustas palga vastu võtta, seniks, kuni seda antakse. Ja sellest, et iga nädal võib jääda Stratton Mullerile viimaseks, räägiti poolihääli isegi juhtkonna lõunalauas.

      Kuigi veebiettevõtete börsipositsioone rappinud dotcom crash oli kõigil värskelt meeles, kosus tehnoloogiasektor jõudsalt. Dotty hakkas taas ise investeerima – alluvateta tagatoatöötajal ei keelanud seda ei ettevõtte poliitika ega finantsregulatsioonid. Seekord kammis ta ajakirjandust – mida soovitab Warner Buffet, millele vihjab Carl Icahn, kuhu paneb oma raha George Soros. Tema strateegia oli lihtne – usaldada inimesi, kes on temast targemad, sünteesida nende tarkus ja korrutada see kõhutundega.

      Veel oli aeg, mil suitsetamist ei loetud Auschwitzi masti kuritööks. Serveriruumi taga, kontori kõige sügavamas sopis paiknes tehnikaosakonna suitsutuba, piklik hästiventileeritud saalike, mida oleks võinud nimetada õdusaks, kui ventilatsiooni väljatõmbeavad poleks kurdistavalt kohisenud ja kolisenud. Benson & Hedges või Dunhill – Dotty nuusutas neid alati enne süütamist, sest just nõnda meeldis tubakas talle kõige enam. Tubaka põletamise rituaal ühendas inimesi ehk rohkemgi kui Soome kummiku- ja rehvigigandi Nokia toodetud mobiiltelefonid, mille hüüdlause just seda lubas. Erinevalt isast ei vaevanud Dottyt tunnustusvajadus – väikesest, kuid üha kasvavast börsiedust rääkis ta jutujätkuks, mitte eputamiseks, ning just sundimatus mõjus veenvalt.

      Päev pärast jõulupreemiate väljamaksmist ootas teda töölaual üllatus – käsitsi joonistatud jõulukaart, mis kujutas pangatšekki sajale tuhandele dollarile. Hulk kolleege tahtis investeerida täpselt nagu tema.

      „Näita lihtsalt, kuhu investeerid,“ ütles Szilard, keda üpris ootuspäraselt Sisalikuks kutsuti. Dotty nõustus. Tema tehingud said nõnda küll võimenduse, kuid nende mõju börsile oli piisavalt väike, et mitte enda vastu töötada. Kaudses mõttes tekkis tema esimene isiklik investeerimisfond.

      Kuidas oleks isa käitunud? Vihastanud, et tema idee on näpatud, või kiitnud kolleege, kes tema tarkust mõistavad? Siis, sündmuste toimumise ajal, Dotty sellest ei mõtelnud. Nüüd, varsti kolmkümmend aastat hiljem, on sellised küsimused Dottyt huvitama hakanud. Ta on viiekümne ühe aastane. Nahk tema kätel on samasugune kui isal siis, kui ta esimest korda elus märkas vananemist. Vanaisa Uldis, tunnustatud maalikunstnik, oli alati vana. Kui algkoolis oleks küsitud, vastanuks Laimdota Godmane rahulikult, teades enda väite ekslikkust, et tema vanaisa sündis vanana. Mõista vanaisa on sama hea kui mõista ajalugu. Aga oma isa võiks ometigi mõista. Neid lahutab kolmkümmend kolm aastat. Inimpõlv. See ei ole ometi nii suur lõhe. Või siiski?

      Talle meenuvad isa väikesed ja suured traagikad, isiklikud ja avalikud vääritimõistmised. Ta pole iialgi neid lahti mõtestanud. Miks peab just oma isa olema mõistatuseks, kui ta on mõistnud ja isegi suutnud mõjutada nii paljusid indiviide?

      „Nad tahavad mu hukku, neile on see lihtne!“ rääkis isa tihtilugu. „Nad teadsid, et... Nende positsioon võimaldab... Ega igaüks... Tagajärgi teadmata on muidugi... Võtame seda rahulikult, nad tahtsid lihtsalt... Ega teil ei ole põhjust muretseda, te võite minust lahti ütelda.“ Jora. Neurootiku sonimine. Ei, pseudoteaduslikust diagnoosist ei piisa, et mõista enda isa.

      Ozzy, Dizzy Ozzy. No nüüd tuleb kõik meelde. Esimene abikaasa kangastub Dottyle groteskselt, nii nagu ta nägi teda mehe suguvõsapidudel, kümnegallonise kaabu ja kauboisaabastega. Mitu aastat ei ole ta Ozzyst mõtelnud? Ometi võlgneb ta Ozzyle oma majandusliku seisu. Oswald Hunt III. Jeesus! „Jee-e-sus,“ nagu ütlesid Ozzy sugulased, adumata enda tõsiusklikkuse tõttu häälduse groteski. Ei, kinnitab Dotty endale, liiga palju olen inimesi näinud – taoline frukt nagu mina puurib hallist kivist raha välja, kui seda on millekski tarvis.

      Anita. Anita Vigula. Tema doktoritöö pealkiri sobinuks komöödiamultifilmi. „Rainise feministlik analüüs (Seksismist Rainise loomingus)“. Lapsepõlvesõbranna. Inimene, kellega ta jagas esimeste päevade paanikat – ei, mitte emaga. Jee-e-sus, nad olid isegi kutti jagada püüdnud, tagumikud vaheldumisi uppis, suud teineteise suul. Dotty itsitab omaette. Aitäh, Anita, doktoritöö eest! Kaitsmisjärgsel peol kohtas ta Aivarit. Juba toona suunas ta rahavooge, mis toitsid kärestikulise mägijõena ambitsioone ning kasvasid vahel lausa laiaks rahulikuks Doonauks või Mississippiks, ühendades piirkondi, riike ja rahvaid. Suur Bash Venters ise, praegusega võrreldes veel väike kukeke, püüdis talle toona valetada, et näeb tulevikku. Aga palju ta ei eksinud. Delfi oraakel, kurat võtaks. Dotty võdistab õlgu.

      Kui üks keskastme juhtidest sai teada, et teda Dotty Today nimekirja ei võeta, kaebas ta peakontorisse. Selle asemel, et Dotty fondijuhiks ja Sisalik tehnoloogiapealikuks määrata, lasti nad lahti. Erinevalt filmides nähtud „ja muuseas, sa oled vallandatud“ ütlemisele saadavad ülemused HR-töötaja, kes uudise õpitud neutraalsusega teatavaks teeb ja tagajärjed sublimeerib. Nõnda tolgi korral. Kiiresti arvutas Dotty, kas tal oleks põhjust põlvili langedes andestust paluda. Ei, ta teenis börsil mitu korda rohkem kui Stratton Mulleris. Imelikul kombel pakkus HR talle lahkumishüvitist. Dotty tänas viisakalt, võttis hüvitise vastu ja viis kontorisse koššer-pagaritöökojast hangitud idaeuroopaliku kringli.

      Pärast lahtilaskmist sõitis ta Lätimaale. Mitme ümberistumise lennu viimasel etapil tervitasid pärgi peas kandvad läti stjuardessid. Tähistati СКАЧАТЬ