Kaarnakivi. Juhan Jaik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jäi vihm ära, seda tusasemaks muutus taat.

      Vihmaküsimust eneses arutades tärkas taadile korra meele, et see just viimane vihm oli, mis sadas Maali kojusõidu ajal. Maali kojusõidust pääle oli taadi vihmavõim otsas. Ning vanamees hakkas arutama eneses, kas mitte põua põhjuseks pole Maali kojusõit.

      Egas vana Lõks paha mees ei olnud. Oma tütre vastu oli ta ikkagi hää ja ei hakand teda vihmapuuduses süüdistama.

      Aga aeg muutus.

      See algas pääle, sellest, et korra taat rääkis säravail silmil oma uut kalaunenägu. Et oli haug ronind veskikotta ja närind võlli katki. Kui vanamees juure jõudnud, muutnud haug enese krokodilliks ja hüpand kivi alla vette. Ja jões olnud palju-palju vett.

      Vanamehe hoolega jutustet unenägu meelitas Maalitki oma unenägu rääkima. Et olevat näind, et õunapuile aias kasvand otsa ilusad apelsinid, aga just enne valmimist tulnud öösel kari vareseid ja viind puha ära.

      Pahaaimava pilguga vaatas vana Lõks oma tütre otsa. Talle näis, kui oleks ta põua põhjuse leidnud. Sest kuidas võis ta unenägu tuua nüüd vihma, kui teine inimene siinsamas näeb und, mis vihma veel kaugemale peletab. Sest puuviljad ja varesed tähendavad ikka põuda, kes siis seda paremini teaks kui Lõksu taat ise. Ei hooli tüdruk vanainimese murest. Näeb unes apelsini – seda on ta linnas õppind. Näeks ta unes kas või kilu või sprotikala, näeks valaskalagi, kui just lihtsaid maakalu näha ei taha. Aga ei linnaega maakala huvita tütart. Ja sellest see põud vist tulebki.

      Sellest ajast pääle muutus elu Lõksu veskis. Praod paisupõhjas laienesid ja vesiratas läks palavusest rikki. Hoolega päris taat iga päev tütre unenägude üle järele, ja need olid ikka vihma peletavad. Vanamees oli meeleheitel, sest veenälg tegi talle selgeks, et tütrest tuleb lahti saada.

      Aga on see siis taadile kerge! Raske on ajada tütart uuesti kodust ära. Taat uuris järele ääriveeri, kas tütar ise ei himusta uuesti linna, ja kuulis, et tütar seda teha ei mõtle.

      Taadi südamevalu kasvas. Ei ta enam kahtlend põua põhjuses. Aga on siis kaua enam taadil maailmas elada, et maksaks minna tütrega riidu. Peaks ajama nii läbi, et oma last ei tuleks pahandada.

      Sellisele otsusele tuli taat mitu korda, kuid põud kestis veel ja vesi kippus ka kaevus lõppema.

      Suur veepuudus tegi taadi haigeks. Kuiv õhk oli talle mürgiks. Ei ta enam kõnelend päevade kaupa ja Maalit ei tahtnud näha, käis ringi – seda aimas eit – vist pahade mõtetega.

      Eit siis luuraski taadi tegevust ja tabas ta korra veskikojast, kui taat tahtis kiskuda veskikoja laetugesid alt. Tahtis tõmmata ära neid, et langeks lagi ta kaela ühes raskete viljakottidega. Punnis silmil tõukas ta õlaga tuge, aga see ei nihkund. Ainult natuke nagises. Eit aga tormas taadi kallale ja tassis ta tuppa.

      Vana Lõks jäi voodi. Oli haige. Ei võtnud vastu enam toitu ega jooki. Ei rääkind sõnagi enam, aga hädaldusi ei olnud ka. Ja nädala pärast suri.

      Aga rahvas rääkis: „Elas vihmast ja suri põuast.“

      Vanad sõbrad

      Suur kära oli juba lõppend ja viimastest koledatest röögatustest kajas veel mets kahel pool. teed. Mets kajas kui suur pasunakoor, otsekui oleks ilmatu kari tänavapoisse itsitand ja teind äsja kuuldud hääli järele. Olid sääl segamini kõik hääled: madal ja kole, kui karjus Säinas „appi“, ja peen ja kriiskav, kui Marjak tõmbas tal kõrva pääst maha. Ning muid vahepäälseidki hääli oli veel palju ning nad kostsid heledas sügisõhtu õhus kui orelist, kandusid põõsast põõsasse, vajudes ja tõustes, ning tulid iga silmapilgu tagant Marjakule uuesti kuuldavale, otsekui karjuks kannataja veel metsas järele jätmata.

      Ent Marjak istus maanteekraavi äärel. Kiheles ja väänles, rabeles jalgadega ja käsi ei teadnud kuhu panna. Kael oli kõveras ja pää vajund ettepoole ja üle keha käisid nõksatused ja värinad, otsekui istuks ta sipelgapesas. Aga suu jahvatas veel poolkuuldavalt sajatusi:

      „Joosku sul silmamunad tühjaks … Joosku kuul pääst läbi … Saagu sa sada aastat vanaks … Murdugu sul hambad suus maha …“

      Sest Marjak oli äärmiselt vihane. Ära pääsis Säinas käest ilma põhjalikku sauna saamata. Rabeles lahti käest ja jooksis metsa, ja mine nüüd püüa tonti veel kust! Ega ta end kunagi Marjaku kätte julge anda, ja nii jääb ta teenit palk tasumata. Kuri jääb kätte tasumata ja Marjak ei leia õigust. Sest ei ole Marjakul suuremat vaenlast maa pääl kui Säinad, too punase habemega logard, kelm ja suur petis, ise muidu veel peremees. Vana sõbra sööb ära elavalt, irvitab päälegi. Oli seltsimees kunagi, kui kaevasid koos kraave ja lõid Sõrõstu metsas liipreid. Olid nii vaesed tükitöömehed mõlemad ja said hästi läbi. Jõid koos ja ei sõimand kunagi. Tahtsid olla sõbrad ja selle sõpruse kinnitamiseks ei hoolind vahel tervest nädalas teenit palgast. Aga nüüd saand Säinas Marjakul kõrilõikajaks. Nüüd on Säinasel talu, aga Marjakul ei ole. Pettusega saand Säinas endale talu ja läheb pettusega mõisnikuks. Marjak usaldand teda seni kui sõpra ja lasknud temal end häbematult koorida. Marjakki tahtnud elada, aga Säinas ei lase. Marjakki tahtnud saada kergemalt kopikat ja hakand rändavaks kaupmeheks, sest ausale mehele ei tule raha ise koju. Raha peab ilmast korjama. Kuid juba alguses lööb Säinas tal jalad alt ära ja teeb vaeseks kui roti. Marjak tahtnud osta hääd hobust, et aitaks sest nii kümneks aastaks, ja Säinas pakkund oma. Kiidab oma hobust kui mustlane ja pakub vägisi müüa, aga hinda nõuab kõrget. Marjak ei aima paha midagi ja ostab hobuse ära ja annab Säinasele kõik oma raha ära ja pottide-kausside ostmiseks teeb laenu Kuid sääl on nüüd see hobune Marjaku selja taga! On see üldse hobune? Nahk on see ja setu seebiluu, muud midagi! Kust võis Marjak teada, et Säinas oma hobusesanti söötis pool aastat enne müümist suhkru ja kanamunaga ning toidu sisse poetas maarjajääd? Nüüd on hobune keset teed, kõrvad ripakil kui linnukoeral, alumine mokk lakub teelt liiva, jalad neljale poole harki ja varesed lendavad vahelt küljeluude. Marjak peab piitsaga kaitsma vareseid kaugele, sest muidu rikuvad ära naha ja silmad nokivad vaesel loomal enne surma veel pimedaks. – Ja kõigest kaks nädalat on olnud hobune Marjaku käes. Kaeru ei söö, heinu ei tunnegi ja vett nähes raputab pääd. Ja vedu ei võta, Marjak tõmmaku kas või ise. Piitsast ei hooli ja kaigast saades väristab turja. Marjak ronigu raipega maanteel külainimeste naeruks ja needku oma sündimispäeva. Kinkigu oma mitme aasta jooksul kogut kopikas jumalamuidu Säinasele ja kannatagu pärast veel mitme miljoni eest häbi ja kolme taevariigi eest südamevalu. Ei saa kõike seda siia paikagi jätta, sest igaüks teab ja tunneb Marjaku hobust ja koormat, ja nii tuleb naeru veel rohkem. Kausse enam niikuinii müüa ei saa ja Marjaku seljas on niimoodi veel suur võlg. Marjak on hobuseraipe küljes kinni kui pigis ja ei pääse lahti, mine kas või ühes hauda. Edasi ta hobune enam ei lähe ja võib-olla ongi juba surnud – Marjaku süda ei kanna üle õla sinna vaadatagi.

      Oleks võind ju Säinas võõrale oma raipe kaela määrida. Müünd ta laadal kaugele ära ja võõrale mehele. Nii maailm elab. Aga müüa oma tuttavale ja pressida välja veel viimane kopikas, see on kuritöö. Ja kui Marjak on teel viimaks hädas, tuleb talle Säinas vastu, ja oleks ütelnud mõistliku sõnagi. Tuleb ja naerab kaugelt:

      „Tere, setu!“

      Arvas vist ka, et Marjak on loll. Ei kartnudki ega hoidund kaugele, kui Marjak haaras kinni ta turjast ja lõi saapaninaga makku. Siis lõi rusikaga nina kõveraks ja kolmanda ropsuga tõmbas kõrva pääst. Siis vast Säinas aimas, et Marjak loll ei ole, ja karjus kui elajas ega lasknud end igalt poolt siledaks teha. Võttis kõri häält täis ja tiris enese Marjaku käest lahti. Marjak haaras küll veel tema jalast kinni, aga ei jõudnud – kõvad koivad olid СКАЧАТЬ