Saladuslik tsaar 6: Viimase vere poole. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

      Hea lugeja!

      „Saladusliku tsaari“ sarja kuuluvate lugude sünni- ja ajalugu on tihti käinud keerulisi teid pidi. Kuid mitmete käesoleva kogumiku lugude tee avaldamiseni on olnud eriti virvarrine ja vaat et sama kannatusterohke kui neis lugudes seiklevate kangelaste oma.

      2014. aastal kuulutati välja kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu järjekordne jutuvõistlus. Mõtiskledes selle üle, et milline lugu seal edukas võiks olla, uurisin, kes täpselt on žüriis ja millised lood neile meeldivad.

      Avastasin, et kahel žüriiliikmel, nimelt Raul Sulbil ja Siim Veskimehel, on kattuvaid lemmikpunkte – kosmos, Ameerika ulme kuldaja lugude kosmoseavastus ja kangelaslikkus. Otsustasin kirjutada loo, mis oleks suunatud nimelt neile. Kuna ma tollal kirjutasin järjest „Saladusliku tsaari“ uude kogumikku lugusid, siis samasse maailma sündis ka lugu esialgse pealkirjaga „See planeet on mulle“. Samas teadsin ma suure­päraselt, et ei Sulbi ega Veskimees pole erilised estronautide austajad, ning seepärast võtsin enne võistlustulle saatmist loost välja kõik, mis viitaks estronautidele või „Saladusliku tsaari“ maailmale. Selleks, et ma ise kahel erineval versioonil vahet teeksin, sai võistlusjutu pealkirjaks „See maailm on mulle“. Lugu jõudiski võistlusel viiendale kohale ja avaldati ulmeantoloogias „Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss“.

      Kui aga „Duumioru lugude“ kogumik viimaks kokku sai, siis ilmnes, et too jutukogu sai üsna mahukas, ja kuna Müraka seiklused Hämarikul olid just äsja ilmunud Täheajas, siis jäi see lugu „Duumioru lugudest“ välja ja jäi ootama oma kohta järgmises kogumikus.

      Samasugune saatus – „Duumioru lugudest“ välja jäämine – tabas ka Miikael Jekimovi lugu „Tagasipöördumine“, mille ta kirjutas Müraka planeedile saabumise loost inspiratsiooni saanuna Tartu ulmekirjutamise töötoas. Tema loo välja jäämise otsuse tegemisel sai määravaks, et see lugu oli otseselt Müraka planeedile saabumisega seotud ja iseseisvana, eelloota lugedes, langes ülejäänud kogumiku jutuansamblist välja. Seega oli mõttekam see avaldada samuti mõnes järgnevas kogumikus koos ehk veel mõne lisanduva Müraka looga.

      Vahepeal sündis „Tsaari“ maailma kaks romaani, mis tegelikult olid samuti algselt mõeldud juttudena „Duumioru lugudesse“. Siis oli aeg taas kahe järgmise jutukogu käes. Mõlemad edasi lükatud Müraka-lood pidid nüüd ilmuma „Droonide mängus“ ja neile sai Müraka liini tugevduseks lisaks kirjutatud ka lugu „Koletis kosmoses“.

      „Koletis kosmoses“ oli algselt ühe Tartu ulmekirjuta­mise töötoa märksõna, mille alusel Mann Loper kirju­tas 2015. aastal väikese vinjetikese ja luges selle ka kohapeal ette. See laastuke hakkas mulle väga meeldima ja ma püüdsin teda veenda, et ta kirjutaks selle alusel „Tsaari“ maailma veidi pikema loo. Mann ei võtnud vedu, kuid kuna selle loo idee – hiiglaslik kombitsatega koll kosmose­laeva kallal – ei lasknud ega lasknud mind lahti, siis võtsin kätte ja kirjutasin viimaks ise selle alusel ühe pikema seikluse, kus Mürakas saab esimest korda lavale astuda.

      Kuid oh õnnetust! „Droonide mängu“ ei mahtunud ei „See planeet on mulle“, „Tagasipöördumine“ ega ka „Koletis kosmoses“ kuidagi sisse, sest läksime kõik taas hoogu ja algselt planeeritud lühijuttude asemel sündis hoopis kolm lühiromaani. Jutukogu ähvardas taas lõhki minna. Niisiis sündis raske südamega otsus, et kõik Müraka-lood lükkuvad jälle edasi järgmisesse jutukogusse, mis seekord saab edasiste ekstsesside vältimiseks pühendatud täielikult hiiglasest kosmose­lätlase seiklustele.

      Kuna „Koletis kosmoses“, pidi olema algselt „Droonide mängu“ sissejuhatav lugu, mis sai välja võetud, siis sai Joel Jansilt, kes tollal varjas end veel J. J. Metsavana pseudonüümi taha, tellitud „Droonide mängu“ selle asemele üks kiire kärtsu ja mürtsu lugu, mis „sisaldaks midagi droonidega seotut“. Kahekesi arutades sündiski tollesse kogumikku lugu „Jääkuningannad“.

      Müraka senine elukäik ja tõik, et järgmise loo kirju­tamise ajaks olid ulmekirjutamise töötoad kolinud ühte Eesti Biokeskuse seminariruumi, pani aluse loole „Täheprogramm“. Üks „Tsaari“ ühismaailma autoritest, Reidar Andreson, oli juba mõnda aega rääkinud vajadusest tuua eesti ulmesse rohkem bioteadusi ja sellel teemal isegi Estconil ettekande pidanud. Niisiis: kasutades ära inspireerivat ümbrust, püüdsin sel suunal anda ka oma osa ja nii leidiski meie seekordne peakangelane endale tegevust Hämariku Ksenobioloogia ja -tehnika Instituudis.

      Ning nüüd viimaks ongi jõudnud kätte Müraka hiilgehetk. Pärast nii pikki kannatuste aastaid on ta jõudnud lõpuks ometi isikliku jutukoguni. Müraka eluloo varjatud tahkude avamiseks panid seekord oma lahke õla alla veel ka Laura Loolaid, Veiko Belials ja J. J. Metsavana, kes on nüüd juba avalikkuse ette läinud Joel Jansina. Peab märkima, et Miikael Jekimov oli selleks hetkeks, kui tema lugu neli aastat hiljem kaante vahele sai, jõudnud „Tagasipöördumise“ olemasolugi ära unustada, ja oli siiralt üllatunud, kui tema poole pöörduti avaldamislepinguga. Kummitus minevikust missugune!

      Loodetavasti oli küpsemine seda väärt ja lugeja saab käesoleva, sarja eelviimase raamatu lugemisest samasuguse naudingu nagu ka „Saladusliku tsaari“ saaga eelmistest osadest.

      Head lugemist!

      Maniakkide Tänav