Hirmunud meeste liiga. Rex Stout

Чтение книги онлайн.

      „Pigem mitte telefonis… aga see on rumal. Minu onu, Andrew Hibbard, kes käis teie juures kaks nädalat tagasi, te vahest mäletate. Ta on kadunud.”

      „Tõesti. Millal?”

      „Teisipäeva hommikust peale. Neli päeva tagasi.”

      „Teil pole temast kippu ega kõppu?”

      „Mitte midagi.” Nais-Hibbardi hääl takerdus. „Üldse mitte midagi.”

      „Või nii.” Ma nägin, et Wolfe’i silmad vaatasid kellale – neli minutit üks läbi – ja jälle halli uksele, kus Fritz sirgelt ukselävel seisis, valmis lõunale kutsuma. „Kuna üheksakümmend tundi on möödas, võib riskida veel ühega. Kell veerand kolm? Kas sobib?”

      „Kui te ei saa… hea küll. Ma tulen.”

      Kaks toru pandi üheaegselt hargile. Fritz lausus tavapärased sõnad:

      „Lõunasöök, söör.”