Testamendid. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis aga järele andnud ja lubanud igati pingutada, ent selleks ajaks oli väike Nicole kadunud ja teda polnudki leitud.

      Nüüd oli väike Nicole Gileadi plakatitüdruk. Igas pärlitüdrukute brošüüris oli temast üks ja seesama pilt. Ta nägi välja nagu titt ikka, ei midagi erilist, aga Gileadis oli ta niisama hästi kui pühak, ütles meie õpetaja. Ka meile oli ta pühapilt: iga kord, kui Kanadas oli Gileadi-vastane protestiaktsioon, kanti tema pilti ja loosungeid, nagu VÄIKE NICOLE! VABADUSE SÜMBOL! või VÄIKE NICOLE! TEEJUHT! Nagu võiks titt kusagilegi teed juhatada, mõtlesin endamisi.

      Ma olin väikese Nicole’i peale lausa vimma kandma hakanud sellest ajast, kui pidin temast referaadi kirjutama. Ma sain C, sest olin kirjutanud, et mõlemad pooled kasutavad teda nagu jalgpalli ja väga paljudele valmistaks tohutut rõõmu, kui ta lihtsalt tagasi antaks. Õpetaja ütles, et ma olen kalk ja peaksin õppima teiste inimeste õiguste ja tunnetega arvestama, ja mina vastasin, et gileadlased on samuti inimesed ja kas ei peaks ka nende õiguste ja tunnetega arvestama. Õpetaja vihastas ja ütles, et ma pean täiskasvanuks saama, ning see võis tõsi olla: ma olin nimme tüli norinud. Aga ma olin C pärast vihane.

      Iga kord, kui pärlitüdrukud tulid, võttis Melanie brošüürid vastu ja lubas patakat müügipunktis hoida. Mõnikord andis ta neile isegi vanu brošüüre tagasi: nad kogusid järele jäänud brošüüre, et kasutada neid teistes riikides.

      „Miks sa seda teed?” küsisin temalt, kui olin neljateistkümneaastane ja hakkasin poliitika vastu suuremat huvi tundma. „Neil ütleb, et me oleme ateistid. Sa lihtsalt julgustad neid.” Meil oli koolis Gileadist kolm moodulit: see on kohutav, kohutav koht, kus naised ei saa tööl käia ega autot juhtida ja kus teenijannasid sunnitakse rasestuma nagu lehmi, ainult et lehmadel on parem tehing. Millised inimesed võivad Gileadi poolt olla, ilma et oleksid omalaadsed peletised? Iseäranis naissoost inimesed. „Miks sa neile ei ütle, et nad on kurjad?”

      „Nendega pole mingit mõtet vaielda,” ütles Melanie. „Nad on fanaatikud.”

      „Siis ütlen mina neile.” Ma arvasin siis, et tean, mis inimestel, iseäranis täiskasvanutel viga on. Ma arvasin, et suudan neid parandada. Pärlitüdrukud olid minust vanemad, nad polnud lapsed: kuidas nad said kogu seda jampsi uskuda?

      „Ei,” ütles Melanie üsna teravalt. „Hoia tagaplaanile. Ma ei taha, et sa nendega räägid.”

      „Miks? Ma suudan …”

      „Nad püüavad sinusuguseid tüdrukuid pettusega endaga kaasa Gileadi meelitada. Nad ütlevad, et pärlitüdrukud aitavad naisi ja tüdrukuid. Nad rõhuvad su idealismile.”

      „Mina ei lange iial sellisesse lõksu!” ütlesin nördinult. „Ma pole mõni kuradi totakas.” Tavaliselt ma Melanie ja Neili juuresolekul ei vandunud, aga mõnikord need sõnad lihtsalt lipsasid suust. „Valva oma räpast suuvärki,” ütles Melanie. „See jätab halva mulje.”

      „Vabandust. Aga ma pole totakas.”

      „Muidugi mitte,” ütles Melanie. „Aga jäta nad lihtsalt rahule. Kui ma brošüürid vastu võtan, lähevad nad ära.”

      „Kas nende pärlid on ehtsad?”

      „Võltsid,” vastas Melanie. „Neis on kõik võlts.”

      9

      Hoolimata kõigest, mida Melanie minu heaks tegi, mõjus ta võõrana. Ta lõhnas nagu lillehõnguline külalisteseep võõras majas, kus ma külas olin. Ma tahan öelda, et ta ei lõhnanud minu meelest mu ema moodi.

      Kui ma noorem olin, oli üks mu lemmikteoseid kooli raamatukogus lugu mehest, kes sattus hundikarja. See mees ei saanud kunagi ennast pesta, sest hundikarja lõhn oleks maha pestud ja siis oleksid hundid ta ära tõuganud. Melanie ja minu puhul oli asi nii, nagu peaksime lisama seda karjalõhnakihti, midagi, mis märgistaks meid kui meid – meid koos. Kuid seda ei sündinud kunagi. Me polnud kunagi väga lähedased.

      Ka polnud Neil ja Melanie sellised vanemad nagu mu tuttavatel lastel. Nad olid minuga liiga ettevaatlikud, nagu võiksin ma katki minna. Tundus, nagu ma oleksin premeeritud kass, keda nad peavad hoidma: omaenda kassi pead endastmõistetavaks, suhtud temasse sundimatult, aga võõra kassiga on teine lugu, sest kui sa selle kassi ära kaotad, tunned hoopis teist laadi süümepiina.

      Veel üks asi: kooliõdedel oli endast pilte – palju pilte. Nende vanemad jäädvustasid iga hetke nende elust. Mõnel lapsel oli isegi nende sündimisest pilte, mida nad jutustamistundidesse kaasa võtsid. Minu arvates olid need jõhkrad: veri ja suured jämedad reied, mille vahelt paistis pisike pea. Ja neil oli titeeafotosid, sadu pilte. Need lapsed ei saanud isegi röhitseda, nii et mõni täiskasvanu poleks neile fotoaparaati suunanud ja öelnud, et nad seda kordaksid – nagu elaksid nad oma elu kaks korda, esimesel korral tõelisuses ja teisel korral pildi jaoks.

      Minuga seda ei juhtunud. Neili vanade fotoaparaatide kogu oli lahe, aga tegelikult töötavaid aparaate meie majas ei olnudki. Melanie ütles mulle, et kõik mu varase lapseea fotod põlesid tulekahjus ära. Seda oleks uskunud ainult lollpea, sellepärast ma uskusingi.

      Nüüd jutustan teile rumalusest, millega ma hakkama sain, ja selle tagajärgedest. Ma pole oma käitumise üle uhke: tagasivaates saan aru, kui tobe see oli. Aga sel ajal ma seda ei mõistnud.

      Nädal enne minu sünnipäeva korraldati Gileadi-vastane protestimarss. Gileadist oli välja smugeldatud filmimaterjal järjekordsetest hukkamistest ja seda näidati uudistes: naised, kes poodi ketserluse, ususalgamise ning samuti katse eest lapsi Gileadist välja toimetada, mis oli nende seaduste järgi reetmine. Meie kooli kahele vanemale astmele anti vaba aeg, nii et me saime Maailma Ühiskondliku Teadlikkuse egiidi all protestima minna.

      Me tegime plakatid: EI MINGEID KAUBANDUSSIDEMEID GILEADIGA! ÕIGLUST GILIBADI NAISTELE! VÄIKE NICOLE, SUUNANÄITAJA! Mõnedel lastel olid rohelised sildid: GILEAD, KLIIMATEADUSE VASSIJA! GILEAD TAHAB, ET ME KÕRBEKSIME! koos piltidega metsapõlengutest, surnud lindudest, kaladest ja inimestest. Paljud õpetajad ja mõned vabatahtlikest lapsevanemad kavatsesid koos meiega tulla, kindlustamaks, et meiega midagi halba ei juhtu. Ma olin põnevil, sest see oli mu esimene protestimarss. Kuid Neil ja Melanie ütlesid, et ma ei tohi minna.

      „Miks?” küsisin. „Kõik teised lähevad!”

      „Ei tule kõne allagi,” vastas Neil.

      „Te olete alati rääkinud, et me peame oma põhimõtete eest seisma,” ütlesin mina.

      „See on teistmoodi. See on ohtlik, Daisy,” ütles Neil.

      „Elu ongi ohtlik, sa ise ütled seda. Igatahes tuleb kaasa mitu õpetajat. Ja see on õppetöö osa – kui ma ei lähe, saan halva hinde!” See viimane polnud päris tõsi, aga Neil ja Melanie tahtsid, et mul oleksid head hinded.

      „Võib-olla ta tohiks minna,” ütles Melanie. „Kui me palume, et Ada temaga kaasa läheb?”

      „Ma pole tita, mul pole lapsehoidjat vaja,” vastasin.

      „Kas sa sonid?” küsis Neil Melanielt. „Seal on ajakirjanikke murdu! Seda näidatakse uudistes!” Ta katkus juukseid, niipalju kui neid alles oli – märk sellest, et ta oli mures.

      „Selles asja tuum ongi,” ütlesin mina. Ma olin valmistanud ühe plakati, mida pidime kandma – suured punased tähed ja must pealuu. GILEAD=VAIMU SURM. „Asja mõte ongi uudistesse jõudmine!”

      Melanie kattis kõrvad kätega. „Mul СКАЧАТЬ