Testamendid. Margaret Atwood

Чтение книги онлайн.

      Need sõnad olid lihtlabased ja vähimagi võluta: mina võin seda öelda, sest ma kirjutasin need ise. Kuid sellised kiidulaulud ei peagi luulelised olema. Need peavad lauljaile lihtsalt meelde tuletama kõrget hinda, mida neil tuleb seatud teelt kõrvale kaldumise eest maksta. Ardua Hallis ei anta üksteise vääratusi andeks.

      Pärast laulu algas pidulik mugimine. Ma panin tähele, et tädi Elizabeth võttis ühe muna ettenähtust rohkem ja tädi Helena võttis ühe vähem, kandes hoolt, et kõik seda märkaksid. Mis puutub tädi Vidalasse, kes salvrätikusse nohises, siis nägin, kuidas tema punetavate laugudega silmad ühelt teisele ja seejärel minule pöördusid. Mida ta plaanitseb? Kust tuul puhub?

      Pärast meie väikest pidu sooritasin piki vaikset kuuvalget rada oma öise palverännaku Hildegardi raamatukokku Ardua Halli teises otsas ja möödusin oma varjudesse mattunud kujust. Astusin hoonesse, tervitasin öist raamatukoguhoidjat, läksin üldosakonda, kus meie kolm palujat maadlesid hiljuti omandatud kirjaoskusega. Ma sammusin läbi lugemissaali, kuhu sisenemiseks on vaja kõrgemalt poolt antud volitust ja kus piiblid oma lukustatud kastide pimeduses salapärasest valgusest kumendades mõtisklevad.

      Siis avasin lukustatud ukse ja liikusin loogeldes läbi salatoimikuid täis vereliinide genealoogilise arhiivi. On oluline üles tähendada, kes kellega suguluses on, olgu siis ametlikult või tegelikult: teenijannade süsteemi tõttu ei pruugi abielupaari laps olla bioloogilises suguluses ei koorekihti kuuluva ema ega isegi ametliku isaga, sest mõni meeleheitel teenijanna võib tõenäoliselt püüda ükskõik mis moel rasedaks jääda. Meie asi on end kursis hoida, sest verepilastust tuleb takistada: ebardeid on juba liigagi palju. Samuti on Ardua Halli asi seda teavet kiivalt valvata: arhiiv on Ardua Halli tuksuv süda.

      Viimaks jõudsin oma sisepühamusse, keelatud maailmakirjanduse osakonna sügavusse. Oma erariiulitele olen sättinud isikliku valiku keelatud raamatutest: lubamatutest teostest alustades ja madalama kirjandusega lõpetades. „Jane Eyre”, „Anna Karenina”, „D’Urberville’ide Tess”, „Kaotatud paradiis”, „Neidude ja naiste elu” – millist moraalset paanikat tekitaks igaüks neist, kui need palujate hulka lahti lastaks! Siin hoian ma ka teist laadi toimikuid, mis on kättesaadavad väga vähestele; mina pean neid Gileadi salaajalooks. Kõik, mis mädandab, pole kuld, kuid sellest võib mitterahalist tulu tõusta: teadmine, iseäranis diskrediteeriv teadmine, on võim. Ma pole esimene inimene, kes sellest aru saab või kes sellest kasu lõikab, kui võimalik: kõik maailma luureteenistused on seda alati teadnud.

      Eraldatud kambrisse jõudnud, võtsin oma tärkava käsikirja selle peidupaigast, ühte meie siivutusse raamatusse, kardinal Newmani „Apologia pro vita sua’sse ehk Oma elu apoloogiasse” lõigatud nelinurksest õõnsusest. Keegi ei loe enam seda kaalukat köidet, sest katoliiklust peetakse ketserluseks, vaat et voodoo’ga sarnaseks, nii et tõenäoliselt ei heida keegi sellesse pilku. Ehkki kui keegi seda teeb, tähendab see mulle kuuli pähe ‒ enneaegset mahalaskmist, sest ma pole kaugeltki valmis lahkuma. Juhul kui ja siis kui ma valmis olen, kavatsen lahkuda suurema pauguga.

      Ma valisin raamatu teadlikult, sest mida muud ma siin teen, kui kaitsen oma elu? Elu, mida olen elanud. Elu, mida – olen endale öelnud – ma pidin paratamatult elama. Kunagi, enne praeguse režiimi kehtestamist, ei mõelnudki ma oma elu kaitsmisele. Ma ei pidanud seda vajalikuks. Ma olin perekonnaasjade kohtunik, seisuses, mille olin saavutanud tänu aastakümnete pikkusele raskele tööle ja pingutavale ülesronimisele ametiredelil, ning olin seda tööd teinud nii õiglaselt, nagu suutsin. Ma olin töötanud maailma parandamise nimel, nagu ma sellest parandamisest oma elukutse tegelikes raamides aru sain. Ma olin annetanud heategevusele, hääletanud nii üleriigilistel kui ka kohalikel valimistel, kaitsesin väärikaid arvamusi. Ma oletasin, et elan vooruslikult; ma oletasin, et mu vooruslikkusele avaldatakse tagasihoidlikult heakskiitu.

      Ehkki sel päeval, kui mind vahistati, sain aru, kuidas olin eksinud nii selles kui ka paljudes muudes asjades.