Sina. Caroline Kepnes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ LAsse, osta kast Red Bulli ja rokkida Mariah Carey järgi.”

      „Sa peaksid seda tviitima,” ütleb Lynn. „Aga mitte niimoodi õelalt.”

      Sa kallistad parajasti teisi kirjanikke ja see tähendab, et sa tuled kohe siia ja Lynn muutub lõpmata kenaks. Ta naeratab tobedalt. „Mul on temast kahju.”

      Chana nuusatab. „Mul on neist kauboidest kahju. Nad on paremat väärt.”

      Sa longid nende laua juurde, mis tähendab, et nad peavad lõpetama sinust rääkimise, ja mul on nii hea meel, kui sa viimaks kohale jõuad ja oma kahepalgelisi sõpru kallistad. Nad plaksutavad vaikselt ja laulavad sulle võltsi kiidulaulu ja sa kulistad oma viski alla, nagu võiksid sa joomise eest Pulitzeri auhinna saada.

      „Daamid, ma palun,” ütled sa ja sa oled rohkem švipsis, kui mulle tundus. „Kesse ikka nii palju komplimente ja kokteile taluda jaksab.”

      Chana paneb käe sinu omale. „Kullake, äkki rohkem kokteile polegi vaja?”

      Sa tõmbad oma käe ära. See oled sünnitusjärgne sina. Sa andsid sellele loole elu ja mis nüüd edasi saab? „Kõik on hästi.”

      Lynn viipab ettekandjale. „Kas me saaks hästi kiirelt palun kolm kurgiviskit? Sellel tüdrukul siin on julgustuseks vägijooki vaja.”

      „Mul ei ole julgustuseks midagi vaja, Lynn. Ma just läksin sinna lavale ja lugesin ühe loo ette.”

      Chana suudleb sind otsaette. „Ja sa lugesid seda lugu sitaks hästi.”

      Sa ei jää teda uskuma ja lükkad ta eemale. „Käige te mõlemad õige persse.”

      On hea, et ma näen sellist külge sinust, seda vastikut purjutajat. On hea tunda kõiki külgi, kui sa kedagi armastama hakkad, ja ma vihkan su sõpru nüüd natukene vähem. Nad vaatavad teineteisele otsa ja sina heidad pilgu baari poole. „Kas Benji läks juba ära?”

      „Kullake, kas ta pidi ka tulema?”

      Sa ohkad, nagu oleks seda varemgi juhtunud, nagu ei oleks sul praegu selle jaoks kannatust, ja sa võtad kätte oma mõranenud telefoni. Lynn napsab selle ära.

      „Beck, ei.”

      „Anna mu telefon siia.”

      „Beck,” ütleb Chana. „Sa kutsusid teda ja ta ei ilmunud välja. Las olla. Jäta ta rahule.”

      „Te lihtsalt vihkate Benjit,” ütled sa. „Mis siis, kui temaga juhtus midagi?”

      Lynn vaatab mujale ja Chana norsatab. „Mis siis, kui ta on … sitapea?”

      On näha, et Lynn ei taha sellest kõigest enam mitte kunagi rääkida. Teist kolmest on tema see, kes lahkub lõpuks New Yorgist mõnda väiksemasse, lihtsamini talutavasse linna, kus ei ole kirjandusõhtuid, kus tüdrukud joovad veini ja kus laupäevaõhtuti mängib kohalikus plaadimasinas Maroon 5. Ta pildistab üles oma vältimatult sündivad beebid samasuguse naudinguga, nagu ta pildistab kokteiliklaase, tühje pokaale ja oma kingi.

      Aga Chana on pühendunud, temast saab meile veel pikaks ajaks viies ratas. „Beck, kuula mind. Benji on sitapea. Okei?”

      Ma tahan karjuda JUST, aga ma istun. Liikumatult. Benji.

      „Kuula, Beck.” Chana ei jäta järele. „Mõned kutid lihtsalt on sitapead ja sa pead sellega leppima. Sa võid talle kõik maailma raamatud kokku osta, aga tema on ikkagi Benji. Temast ei saa iialgi Benjamini või – jumal hoidku selle eest – Beni, sest ta ei pea seda olema, sest ta on igavene mees-titt, okei? Tema ja ta lollakas soodavesi võivad perse minna ja samamoodi ta väärakas nimi. Nagu päriselt ka, Benji? Kas ta teeb nalja või? Ja siis veel, kuidas ta seda hääldab, nagu oleks see mingi Aasia või Prantsuse nimi. Ben Džiiii. Kutt, lihtsalt mine perse.”

      Lynn ohkab. „Ma ei olegi sellele kunagi eriti mõelnud. Benji. Ben Džii. Džiisus, Ben.”

      Nüüd kostab natuke naeru ja ma õpin Benji kohta uusi asju. See ei meeldi mulle, aga ma pean sellega arvestama. Benji on päris ja ma tellin veel ühe viina toonikuga. Benji.

      Sa paned käed risti ja ettekandja tuleb teie kurgiviskidega tagasi ja õhkkond on muutunud. „Nii et teile siis päriselt ka meeldis mu lugu?”

      Lynn reageerib kiirelt. „Ma ei teadnudki üldse, et sa kauboidest nii palju tead.”

      „Ma ei teagi,” vastad sa ja sa oled mingis hämaras kohas ja sa võtad oma klaasi kätte ja valad selle kurgust alla ja teised tüdrukud vaatavad jälle teineteisele otsa.

      „Teeme nii, et sa ei räägi sellest idikast enam kunagi,” ütleb Chana.

      „Okei,” oled sa nõus.

      Lynn võtab oma kokteili kätte. Chana võtab oma kokteili kätte. Sina võtad oma tühja klaasi kätte.

      Chana ütleb toosti: „Selle terviseks, et me ei räägi enam mitte kunagi sellest idikast ja ta sitasest soodaveest ja ta faking soengust ja välja ilmumata persest.”

      Te lööte klaasid kokku, aga neil tüdrukutel on midagi juua ja sinu klaasis valitseb tühjus. Ma lähen välja, et näha, millal sa lahkud. Mingi sitapea ilmub välja ja oksendab.

      Kurgihapendamisvesi, ma lihtsalt ei või.

      5

      MEID on kolm, kes me kell 2.45 öösel seal Greenpoint Avenue metroopeatuses ootame ja ma tahan su jalanõu paelad kinni siduda. Need on lahti. Ja sa oled liiga purjus, et rööbastele nii lähedal seista. Sa nõjatud seljaga vastu rohelist posti, jalad niimoodi välja sirutatud, et need ulatuvad kollasesse ohutsooni platvormi serval. Postil on neli külge, aga sa pead seisma vastu seda, mis jääb rööbaste poole. Miks?

      Mina kaitsen sind ja siin pärapõrgus on veel ainult üks kodutu, kes on omadega kusagil teisel planeedil, istub pingil ja laulab: vedur number üheksa, New Yorgi rööpail sõidab ta, kui ta rajalt maha sõidab, korja ta üles korja ta üles korja ta üles.

      Ta laulab seda lauluosa aina uuesti ja uuesti, kõva häälega, ja sinu nägu on telefoniekraanile liimitud ja sa ei suuda toksida ja seista ja kuulata samal ajal seda muusikalist rünnakut. Sa muudkui libised – su jalanõud on vanad, tald ei haaku – ja mina muudkui võpatan ja ma hakkan sellest juba väsima. Me ei kuulu sellesse urkasse, see on miiniväli täis tühje purke, ümbrispabereid, asju, mida keegi ei taha, isegi mitte see laulev kodutu. Need noored, kellega sa suhtled, elavad selle nimel, et G-liinil sõita, justkui see tõestaks, et nad on kahe jalaga maa peal, et nad on „tõsiseltvõetavad”, aga seda su sõbrad ei mõista, et see liin oli ilma nende ja nende Miller High Life’i purkide ja kurgihaisulise okseta parem.

      Su jalg libiseb. Jälle.

      Sa pillad oma telefoni ja see kukub kollasesse tsooni ja sul vedas, et see rööbastele ei kukkunud, ja mul tulevad külmavärinad peale ja ma soovin, et ma saaksin sul käest haarata ja sind teisele poole posti toimetada. Sa oled rööbastele liiga lähedal, Beck, ja sul on vedanud, et ma siin olen, sest kui sa kukud või kui sind oleks siia alla jälitanud mingi väärakas, mõni rääbakas vägistaja, siis ei saaks sa mitte midagi teha. Sa oled liiga purjus. Su pisikeste СКАЧАТЬ