Название: Sina
Автор: Caroline Kepnes
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949858477
isbn:
„Ma ütlen sulle, miks. Internet tõi porno meile koju kätte …”
Ma ütlesin just porno, täielik idikas, aga sina kuulad ikka veel, täielik nukuke.
„Ja sa ei pea enam minema seda välja tooma. Sa ei pea looma silmsidet selle tüübiga poes, kes teab, et sulle meeldib vaadata, kuidas tüdrukutele laksu antakse. Silmside on see, mis hoiab meid tsiviliseerituna.”
Su mandlikujulised silmad on suured ja ma jätkan. „Paljastatuna.”
Sa ei kanna abielusõrmust ja ma jätkan. „Inimesena.”
Sa oled kannatlik ja ma pean tõesti vait jääma, aga ma ei suuda. „Ja Kindle, Kindle võtab lugemiselt siiruse, täpselt nii, nagu internet tegi pornoga. Kontroll ja tasakaal on läinud. Sa võid lugeda oma Dan Browni ühtaegu nii avalikult kui ka salaja. See on tsivilisatsiooni lõpp. Aga …”
„Alati on mingi aga,” ütled sa ja ma vean kihla, et sa oled suurest perest täis terveid ja armastavaid inimesi, kes kallistavad tihti ja laulavad lõkketule ümber.
„Aga nüüd, kui kuskilt enam filme või muusikaalbumeid osta ei ole, siis oleneb kõik raamatutest. Pole enam filmilaenutusi, niisiis pole ka neid nohikuid, kes filmilaenutuses töötaks ja tsiteeriks Tarantinot ja vaidleks Dario Argento üle ja vihkaks inimesi, kes laenutavad Meg Ryani filme. See tegu, see suhtlus müüja ja ostja vahel, on kõige olulisem kahepoolne tänav meie elus. Ja ei saa ju kahepoolseid tänavaid lihtsalt hävitada ja eeldada, et sellel pole mingeid tagajärgi, mõistad?”
Ma ei tea, kas sa mõistad, aga sa ei ütle mulle, et ma lõpetaks rääkimise, nagu inimesed mõnikord teevad, ja sa noogutad. „Hmm.”
„Näe, plaadipood oli suurepärane tasakaalustaja. See andis võimu nohikutele – „Kas sa tõesti ostad Taylor Swifti muusikat?” –, mis siis, et pärast läksid kõik needsamad nohikud koju ja peksid Taylor Swifti peale pihku.”
Aitab Taylor Swifti mainimisest. Kas sa naerad minu üle või minuga koos?
„Igatahes,” ütlen ma ja ma ei räägi rohkem, kui sa palud mul vait jääda.
„Igatahes,” ütled sina ja sa tahad, et ma jutu lõpuni räägiks.
„Mõte on selles, et asjade ostmine on ainus aus asi, mida inimesed teevad. See tüüp ei tulnud siia ei Dan Browni ega Salingeri ostma. See tüüp tuli siia pihile.”
„Kas sa oled preester?”
„Ei. Ma olen kirik.”
„Aamen.”
Sa vaatad oma korvi ja ma kõlan nagu mingi hullumeelne erak ja ma vaatan sinu korvi. Su telefon. Sina ei näe seda, aga mina näen. Selle ekraan on katki. Sel on kollane ümbris. See tähendab, et sa hoolitsed enda eest alles siis, kui sind ei ole enam võimalik parandada. Veame kihla, et sa võtad tsinki alles külmetuse kolmandal päeval. Ma võtan su telefoni kätte ja üritan nalja visata.
„Kas sa varastasid selle tollelt tüübilt?”
Sa võtad oma telefoni ja lähed näost punaseks. „Mina ja see telefon …” ütled sa. „Ma olen paha emme.”
Emme. Sa oledki nurjatu, tõesti oled.
„Mkmm.”
Sa naeratad ja sul pole kohe päris kindlasti rinnahoidjat seljas. Sa võtad raamatud korvist välja, paned korvi põrandale ja vaatad mind, nagu mul ei oleks vähimalgi määral võimalik kritiseerida midagi, mida sa üldse kunagi teinud oled. Su nibud on kikkis. Sa ei kata neid kinni. Sa märkad Twizzlersi kummikomme, mida ma kassa kõrval hoian. Sa osutad näljaselt nende poole. „Kas tohib?”
„Jah,” ütlen ma ja juba ma toidangi sind. Ma võtan kätte su esimese raamatu, Spalding Gray „Võimatu puhkus”. „Huvitav,” ütlen ma. „Enamik inimesi ostab ta monolooge. See on suurepärane raamat, aga see pole selline raamat, mida inimesed tihtipeale ostaksid, eriti noored naised, kes ei paista enesetappu kaaluvat, kui nüüd autori elusaatusele mõelda.”
„Noh, mõnikord sa lihtsalt tahad minna sinna, kus on pime, mõistad?”
„Jaa,” ütlen ma. „Jaa.”
Kui me oleksime teismelised, siis võiksin ma sind suudelda. Aga ma seisan leti taga platvormil, nimesilt rinnas, ja me oleme liiga vanad, et olla noored. Öised žestid hommikuti hästi ei tööta ja praegu voogab akendest sisse valgust. Kas raamatupoodides ei peaks pime olema?
Jäta meelde: ütle mr Mooneyle, et ta ostaks rulood. Kardinad. Midagigi.
Võtan kätte su järgmise raamatu, „Meeleheitel inimesed”, mille on kirjutanud üks mu lemmikautoreid, Paula Fox. See on hea märk, kuigi võib-olla ostad sa selle raamatu lihtsalt seetõttu, et lugesid mingist lollakast blogist, et ta on Courtney Love’i bioloogiline vanaema. Ma ei saa olla kindel, et sa ostad Paula Foxi sellepärast, et sa jõudsid temani õiget teed pidi – Jonathan Franzeni essee kaudu.
Sa pistad nina rahakotti. „Ta on parim, eks ju? Ma olen nii pettunud, et ta populaarsem ei ole, mis siis, et isegi Franzen ei suuda temast rääkimist lõpetada, mõistad?”
Jumal tänatud. Ma naeratan. „„Läänekallas”.”
Sa pöörad pilgu ära. „Ma pole sinnani veel jõudnud.” Ma vaatan sind ja sa tõstad käed üles, annad alla. „Ära lase.” Sa itsitad ja ma soovin, et su nibud oleks ikka veel kikkis. „Küll ma ühel päeval loen ka „Läänekallast” ja „Meeleheitel inimesi” olen ma juba tsiljon korda lugenud. See on ühele sõbrale.”
„Mm-hmh,” ütlen ma ja punane tuluke hakkab ohtlikult vilkuma. Ühele sõbrale.
„Ma ilmselt raiskan ainult oma aega. Ta ei kavatse seda lugeda. Aga vähemalt Paula saab ühe raamatu müüdud, eks ole?”
„Tõsi.” Võib-olla on see su vend või isa või geinaaber, aga ma tean, et ta on su sõber ja ma toksin oma kalkulaatorit.
„See teeb siis kolmkümmend üks viiskümmend üks.”
„Mida summat. Näed, hoopis sellepärast on Kindle’id ägedad,” ütled sa oma Zuckermani notsuroosasse rahakotti sukeldudes ja ulatad mulle oma krediitkaardi, kuigi sul on maksmiseks piisavalt sularaha. Sa tahad, et ma su nime teada saaks, ja ma ei ole mingi pooletoobine, ma tõmban su kaardi läbi ja vaikus meie vahel muutub aina valjemaks ja miks ma täna ometi muusikat mängima ei pannud ja mulle ei tule pähe mitte midagi, mida öelda.
„Aga palun.” Ma ulatan sulle tšeki.
„Aitäh,” pomised sa. „See on äge pood.”
Sa kirjutad alla ja su nimi on Guinevere Beck. Su nimi on nagu luuletus ja su vanemad on ilmselt sitapead, nagu enamik vanemaid. Guinevere. Mida veel.
„Aitäh sulle, Guinevere.”
„Mind СКАЧАТЬ