Argentiinlase voodis. Jennifer Lewis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mees tuli Susannah’ juurde ja noogutas järsult tervituseks. “Noor daam, mina olen Ignacio Alvarez ja Amado on minu poeg. Teie asjad siin on aetud. Lubage mul teid autoni saata.”

      Sel mehel olid pruunid silmad nagu Amadol, aga Tarrantil olid sinised silmad. Kui Tarrantil ja Claral oli armulugu, peaksid Amadol ju sinised silmad olema?

      “Ma... ma,” Susannah otsis õigeid sõnu. Kui ta ilma DNA-ta koju läheb, saab Tarrant maruvihaseks.

      Ilmselt laseb mees ta lahti.

      Või saadab kohe siia tagasi.

      Või mõlemat.

      “Papá, sa šokeerid mind.” Amado kortsutas kulmu ning astus isa ja Susannah’ vahele. “See noor daam võib olla oma otsingutes eksinud, aga ta tuli siia New Yorgist ja me pole talle isegi suupisteid pakkunud.”

      Susannah vaatas ühe mehe otsast teise otsa. Amado oli pikk, üle kuue jala – nagu Tarrant –, kuid Ignacio oli ilmselt ainult viis jalga kaheksa tolli või nii. Ikkagi...

      “Poeg, ma arvan tõesti, et...”

      Amado tõstis käe. “Lubage endale suupisteid ja kohvi pakkuda. Või eelistaksite veini?”

      Susannah tõmbas õhku kopsudesse. “Ma olen Hardcastle Enterprisese veiniostja.” Ehk oleks mõtet püüda see ärireisiks muuta ja hiljem isiklikumate asjade juurde tagasi tulla. “Mulle meeldiks proovida teie veine mõttega neid meie restoranide jaoks osta.”

      “Suurepärane. Mamá, palu Rosal meie külalisele kerge eine valmistada. Ja alustuseks klaas 2004. aasta Malbeci.”

      Susannah pööras end ringi ja leidis Ignacio end põrnitsemas, kulmud kipras. Naine rebis pilgu lahti. Polnud imestada, et meest pahandas naise vihje, nagu polekski mehe poeg tema oma.

      Clara oli kadunud, võib-olla läinud 2004. aasta Malbeci klaasi mürki segama.

      “Milliseid sorte te siin Tierra de Oros kasvatate?” küsis Susannah vaprat ametialast naeratust näole manades.

      “Suuremas osas Cabernet Sauvignoni ja Malbeci, aga meil on vedanud hulga erinevate kõrguste ja mikrokliimaga, nii et me katsetame pidevalt uute sortidega.” Amado ilme oli leebemaks muutunud. Ta paistis end jälle mugavalt tundvat. “Läheksime ehk välja ja ma näitan teile?”

      Ta juhatas naise läbi elutoa, vihaselt põrnitsevast Ignaciost mööda kivipõrandaga siseõuele, kust avanes vaade veinimõisa lõunapoolsele osale. Üksteise kõrval märkisid viinapuude read maa õrnu kumerusi, mis kerkisid majesteetlike Andide jalami suunas. Lopsakad taimed ei vihjanud millegagi pingutusele, mida nõudis viljakandvate taimede väljameelitamine piirkonna suhteliselt kuivast pinnasest.

      “See on eriline koht.”

      Sõnad libisesid Susannah’ suust, ilma et ta oleks kavatsenud neid öelda. Valgusel oli kummaline omadus, mis teda hämmastas. Ere, kuid mingil moel pehme.

      Karm, ometi... armastav.

      Võib-olla oli see pikk reis tema aju mädanema pannud.

      Amado vaatas rulluvat maastikku. “Jah. See on eriline paik.” Tema uhkele laubale tekkis korts. “Ma ei kujuta ette, et elaksin kusagil mujal.”

      Susannah kangestus. Talle torkas pähe, et kui Amado polnud Ignacio poeg, võis ta kaotada õiguse veinimõisat pidada.

      Korraga tundus pärastlõunane valgus pimestav.

      “Kui kaua teie perekond siin on elanud?”

      “Igavesti.” Mees naeratas. “Noh, nii see vähemalt tundub. Esimene Alvarez tuli siia 1868. aastal Cádizist ja abiellus kohaliku tüdrukuga. Sellest ajast peale oleme siin olnud.”

      “Ma saan aru, miks. Siin on imekaunis.”

      Päike peegeldus lumemütsidega kaetud mäetippudelt. Suurte ja kindlatena ulatusid need peaaegu maakera ääreni.

      Susannah polnud kunagi elanud ühes kohas kauem kui kolm aastat. Ta ei saanud selles enam isegi oma misjonäridest vanemaid süüdistada. Ta oli täiskasvanuna omapead olleski piisavalt ringi liikunud.

      “Sellest ajast alates on siin muidugi palju muutunud, aga me anname oma parima, et maad kaitsta ja selle eest hoolitseda.”

      “Kas te olete siin alati viinamarju kasvatanud?” Su sannah vihjas meelega sellele, et Amado kuulus Alvareze perekonda.

      “Siin on alati paarsada viinapuud kasvanud, enamasti perekonna tarbeks. Suurem osa neist...” ta viipas aakritesuuruste ridade poole “... on istutatud viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul, kui ma veensin oma isa karjakasvatuselt viinamarjadele üle minema.”

      Uks nende selja taga avanes ja väikest kasvu muldvana naine, kelle kõrval Clara lausa nooruslikuna mõjus, astus siseõuele koos kandikuga, millel oli kaks klaasi veini ja taldrik kookidega.

      “Aitäh, Rosa.”

      Amado võttis kandiku ja pani selle siseõue ümbritsevale müürile. Susannah naeratas Rosale, kes vastas sellele ränikivise pilguga.

      Neelatus.

      “2004. aasta Malbec on üks meie parimaid müügi artikleid. See on mitu auhinda võitnud ja meile rahvusvahelist tähelepanu toonud. Vaadake, mida te arvate.”

      Amado ulatas naisele klaasi. Tema tumedates silmades säras ootus, mis paljastas tema uhkuse oma veini üle.

      Susannah võttis klaasi ja imetles veini tumedat rubiinpunast värvust valgete mäetippude ja kahvatusinise taeva taustal. Ta nuusutas buketti – noor, puuviljane – tema maitse jaoks ehk liigagi. Siis ta maitses. Tillukese sõõmu, et tunda maitset ja äratada maitsenäsad sellele kogemusele.

      Amado seisis vaikselt oodates tema kõrval.

      “Suurepärane.” Ausalt. See oli vapper ja imeline.

      Mehe vildakas naeratus paljastas ühtlased valged hambad, kui ta oma klaasi tõstis ja jooki maitses. “Olen nõus. Oma lapse üle võib ju uhke olla, eks ole?”

      “Loomulikult.” Susannah ei suutnud naeratust alla suruda. Ja edasisest maitsmisest loobuda. Nautis päikeses küpsenud pinnase ja hästi kastetud viinamarjade rikkalikku sooja maitset, mis olid kasvanud sel imelisel maastikul. “Mitu kasti teil müügiks pakkuda on?”

      Amado viskas pea selga ja puhkes naerma, näidates naisele oma päevitunud kaela, mille lihased pinguldusid kreemikasvalge särgi krae all. “Juba lähete äriasjade juurde? Ma olen kuulnud, et ameeriklased ei armasta aega raisata. See polnudki nali.”

      Susannah pilgutas silmi. Kas tema professionaalne huvi veini vastu oli praegu kuidagi sobimatu?

      Ta oli kindel, et Tarrant Hardcastle tahab seda oma viietärnirestorani Moon jaoks, mis asus tema Manhattani jaemüügihoone katusekorrusel. See vein sobiks suurepäraselt koka kuulsa osso bucco ja boeuf en croute’ga. “Kas te pole müügist huvitatud?”

      “Muidugi olen. Veini müümine on mu töö.” Mehe ilme vihjas sellele, et tema meelest oli kogu see teema СКАЧАТЬ