Punane päevik. Elo Selirand

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saigi tema põhimõtteks, et räugugu Mai igavusest palju tahab, ainus töö, mis talle antakse, on mängimine. Võib-olla läks isa hääl valjuks, sest ta ise oli pidanud kõik suved rohima silmapiirini ja tagasi, et saada endale taskuraha, mille eest osta lintmakk, kust sai kuulata The Beatles’i muusikat. Või ärida pealinna hotelli varjus endale ühed teksapüksid, kuhu külge oli ilmselgelt käsitööna õmmeldud veidi purjus, räätsakil tiibadega hakiga silt – Montana. Teksad polevat päevagi vastu pidanud ja sellest alates oli isa riietunud nagu korralik nõukogude inimene sellesse, mis poes saada oli. Saada muidugi polnud midagi, aga kummalisel moel, ei käinud keegi sellepärast paljalt ringi. Kanti, mida oli. Kui midagi oli, siis oli seda palju. Ja nagu kõigi inimeste kiuste oli palju maailma kõige koledamat värvi asju – kollakaspruuni ning hallikas-helesinist. Sellest tehti kõike, pikkade säärtega aluspesust hõlmikkitlini. Inimesed, olles kaotanud lootuse, et miski võiks ka kena olla, leppisid oma saatusega. Nad kehastusid koiliblikateks ning niiskuse-ussideks ja jätkasid näiliselt sihipärast sagimist töö-pood-kodu ringrajal.

      Vanaemal käis õhtuti vahel külas tädi Minni, kellel olid jalas viigipüksid ja seljas meestepintsak. Minni, alati lahke ja rõõmus, elas kokkusurutult oma ühetoalises majakeses. Sellises, mida lapsed joonistavad, kui kästakse panna pildile kodu. Keegi ei joonista kunagi oma päriskodu, seda, mis võib asuda üheksakorruselise paneelmaja kuuendal tasandil. Või suure rongijaama taha jäävas linnaosas alandlikult kõdunevat puulobudikku, mille esimese korruse aknad on vooderdatud keefiri- ja piimapakkidega, sest nii pole külmkappi vajagi. Tuuletõmbusest piisab. Minni kodu sobis kõigi laste unistusepildile. Ühe akna ja uksega kollane majake, mille tõrvapapiga kaetud katusest kerkib alati hoogsalt suitsev korsten.

      Minni uuris samal ajal mõtlikult taevast. Tema katus vajus aina hõredamaks ja hõredamaks. Peaks esimehelt abi küsima, aga kas temalgi anda on. Heinaajal olid kõik tööl. Vähemalt need, kes tööd tegid. Kannatab ehk sügiseni. Äärmisel juhul kevadeni. Ei ole temast madrust ronima oma kollase „Aurorakese“ fokkmasti otsa, et anda kogupauk lagunevale tõrvapapile. Aga lille võiks end ikkagi lüüa ja kolhoosikontori ümber vähe end tuulutada. Minni asus hoolikalt lipsu valima. „Inimeses peab kõik ilus olema,“ kekutas ta iseenda peegelpildile ja hüppas ratta selga.

      Mai kuulatas ärevalt. Teel väntav rattur sõtkus pedaale nagu maadleja tainast. Raskelt ja aeglaselt. Nii ei sõitnud kunagi ükski laps. Hetkeks ilmus ratas võsa vahelt nähtavale ning joonistuv siluett ei jätnud mingit kahtlust. Minnit ei oleks mitte kunagi mitte keegi saanud kahtlustada kitsarinnalisuses. Kaudselt ja täiesti otse. Triiksärgi alla pandud maika ei varjanud tema tohutuid tisse, mis hooletult eri suundades kaasa keksisid, kui Minni kirjeldas, kuidas ta uue, ratsionaliseeritud Vene kirvega, puid püüdis lõhkuda. Teoreetiline võimalus, et uudistoode võiks tegevust kergendada, muidugi puudus. Nõukogudemaal tehti asju ainult selleks, et need näiksid eesrindlikud ning kaasaegsed, tegelikult ei töötanud uut moodi asjadest mitte kunagi mitte miski. Nii ka see kiiludega kirves, mille pettunud Minni hoopis tünnitäie hapnema pandud kapsaste peale raskuseks paigutas. Ja piiranguteta peetavad rinnad ette lõi, kui keegi uuris, kas naesterahvas ikka sellise tündritäie nahka pistmisega suudab hakkama saada.

      Mai oli kolme linnas oldud kooliaastaga harjunud ema peente sõbrannadega. Kõigi nendega, kelle edu võti oli ajakiri Burda. See käis käest kätte salakaubana, ainult keeruliste lahinguskeemide asemel, mida uurisid filmides kangelaslikud spioonid, olid selle vahel kodeeritud teadaanded naistele. Jooni mööda ajades sai endale teha šablooni, mille järgi valmisid riided, mis mõnevõrra järgisid isegi kandja kehakuju ning võisid olla isegi suhteliselt moekad. Juhul kui leti alt õnnestus saada tükk kangast, mis ei oleks kaka- või maohappevärvi. Kuid mitte keegi neist ei kandnud näärikarnevalilgi meeste ülikonda. Ikka eelistati kleite, seelikuid ning kitleid. Üks eriti peen ja šarmantne tädi, kes õpetas koolis prantsuse keelt ning suitsetas sigarette elevandiluise orgi otsa pandult, kandis kõrge värvliga pükse ning õlgadel pikka värvilist salli. Sest tema oli käinud Prantsusmaal. Tema teadis neid asju. Väikesest mustast kleidist ja pükskostüümist. Ta oli nii peen, et kui tal meeles oli, siis põristas ta natuke r-i. Tema pärast oli ema viinud Mai prantsuse keele eriklassi. Justkui lootes, et peene sõbranna maitsekad riided hakkavad lapsele samamoodi külge nagu prantsuskeelne „tere“. Ehk ka elegants kanda pükskostüümi.

      Kuidas siis Minni, eakas maanaine, taipas nii hirmus moodne olla? Alati ülikonnas, rihmikute asemel lakk-kingad või kalossid. Pidulikul puhul vahel isegi lips ees. Ema oli Maile seletanud, et maainimesed on väga kokkuhoidlikud, nad kasutavad kõik ära. Näiteks selle leiva, mis paari päevaga muutub telliskiviks, sai sooja vette pannes lehmale sisse sööta. Samamoodi võttis Minni kasutusele oma surnud mehest alles jäänud ülikonnad. Maile tundus see väga mõistlik.

      Tema isaisa oli ka ammu surnud. Vanaema tuulutas suviti oma mehest Madisest alles jäänud ülikondi ja kirus koisid, kes villasesse riidesse – „vääääärt Inglise villasesse,“ täpsustas vanaema – auke sõid. Ülikonnad lehvisid õunapuuokstel, kuni äiksevihma hirmus tuli need evakueerida. Vaenlase lennukite asemel mürises taevas mõni must pilv, mis sundis päästjaid hingeldamiseni jooksma. Lõõtsutades missiooni lõpus aidatrepil, selgus – enamasti, et tegemist oli valehäirega ning riidepuude kaupa peatuid mehi marssis väsinud naiste õlgadel tagasi. Mail oli vanaisast isegi natukene kahju, et tal nii vähe õnnestus oma riideid ära kulutada. Mai pakkumise peale mõni pruun või sinine kostüüm kasutusele võtta, imestas vanaema siiralt. Põlastas – öeldi siinkandis. Võib-olla sobis see sõna tõesti ka. „Mis asi sinu peakäändudes ringi uurab? Naesterahvas ja ülikonnas!“

      Mai jagas vanaemaga emalt saadud tarkust, et Minni ju kannab oma mehest jäänud riided kenasti ära.

      See vedas vanaema hambutu suu laiale naerule. „Mis mees! Tal pole kunagi meest olnud. Ta on ju transu.“

      Mai kibrutas kulmu. See oli jälle üks uus sõna, mida ta linnas kunagi kuulnud polnud.

      2

      Linnas räägiti üldse teistmoodi kui maal. Eriti koolis. Suureks kasvamine polnud muud kui üks pühendumine sotsialistlikule tööle. Asjade ära tegemise eesmärgiks sai „normide ületamine“ ning armutut rebimist iidsel võistlusel „kes on parem“ nimetati sõbralikult sotsialistlikuks võistluseks. Lisaks tuli täita viisaastaku norme, olla ideoloogiliselt paindumatu ning mitte lasta ennast ahvatleda võõrast propagandast. Kodus ja omade vahel ei rääkinud keegi nii. Aga kui polnud päris selge, kes on kes, eelistati kodeerida oma jutt riiklikult tunnustatud alfabeeti.

      Mai ema pidi ülikooli lõpetamiseks õppima pähe punkte paksudest valgetest raamatutest, mille peale oli kirjutatud „NLKP Keskkomitee … pleenumil vastuvõetud otsused.“ Nende punktide asemel oli X ja V ja I tähti, mis tähendasid, et neid kongresse oli peetud palju. Kui ema ahastas, et seda kõike meelde jätta on võimatu, siis püüdis Mai teda veidi aidata. Talle jäid luuletused kergesti pähe. Tavaliselt oli tal juba klassis kolme kordamise järel leheküljepikkune salm selge. Kui ta oleks julgenud õpetajale sellest märku anda, oleks ka ilmselt rohkem viisi ja kiitusi teeninud. Ainult et ta ei suutnud tõsta kätt, sest kartis klassi ette minna luuletust ka ette lugema. Tahvli ees esinemist kartis ta veidike rohkem kui seda, et ema kukub parteiajaloo eksamil läbi ning siis viib KGB ta vangi.

      Sellepärast tuligi ema aidata, näidata talle, et üks seitsmeaastane tüdruk suudab ka kõik need paksude raamatute algused pähe õppida. Just alguse esimestele lehtedele oli kirja pandud see, milles parteilased oma kongressil kokku leppisid. Tundus, et nad olid üsna edevad inimesed, kes leidsid, et see võiks olla igal nõukogude inimesel peas. Eriti kui ta lõpetas ülikooli. Kõigi kongresside otsused algasid rahulolu väljendusega, et sotsialism on lõplikult võitnud (miks seda kogu aeg korrata? Ilmselt ikkagi ei oldud ses asjas lõpuni kindlad) ja nõudega olla veelgi eesrindlikum ning ületada veel rohkem norme, et tagada lõplik võit inimvihkajaliku imperialismi üle. Kuna karupildiga aabitsast tähti õppida polnud Mail СКАЧАТЬ