Salauks. Йорн Лиер Хорст

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eelmise päeva ühisele hommikukohvile Christine Thiisiga.

      Rutiinsed asjatoimetused ootasid tegemist. Ta vaatas nädalavahetuse jooksul tekkinud raportite ja avalduste virna läbi. Ka kuritegude statistikas näis valitsevat suvine vaikelu. Peale mõne kõrtsikakluse, mõne roolijoodiku ja ühe paadipõlengu ei olnud suurt midagi teatada.

      Christine Thiis ilmus, kui Wisting hakkas virna põhjani jõudma.

      „Aitäh veel kord,“ naeratas naine, pilk häbelik. „Kojuviimise eest.“

      Wisting rehmas käega.

      „Said sa Hummeli asja kohta midagi teada?“ küsis naine ja võttis istet.

      „Eks näis.“

      Ta rääkis makseterminalist ja tundmatu kaardiomaniku reaktsioonist ajaleheloole, aga ei nimetanud Suzanne nime. Too ei olnud palunud, et teda ei mainitaks, aga Wisting ei olnud ­Christinele öelnud, kellega ta kokku saab, ega näinud põhjust nüüdki öelda.

      Christine Thiis tõusis püsti.

      „Sul on siin valge plekk,“ ütles ta ja osutas oma põsele.

      Wisting katsus oma nägu.

      „Värv,“ seletas ta ja näitas käsi. „Arvata võib, et ma näen selline välja veel mitu nädalat.“

      Naine naeratas taas ja pani minnes kabinetiukse enda järel kinni.

      Wisting hakkas jälle aruannetega tegelema. Möödus peaaegu kaks tundi, enne kui uks uuesti avanes. Sisenes Hammer, mingid väljatrükid käes, ja istus toolile.

      „Pangakaart kuulub Aron Heiselile,“ ütles ta ja pani lauale seda kinnitava väljatrüki.

      Wisting tõmbas lehe enda ette. Peale kontonumbri oli seal kirjas ka sünniaeg, aga aadressi polnud. Wisting arvutas välja, et Aron Heisel peab olema 48-aastane.

      „Kes see Aron Heisel on?“ küsis ta ja piidles Hammeri süles olevaid.

      Hammer näitas talle politsei registrist pärinevat pilti – otsevaates ja profiilis. See oli noorem versioon Suzanne kirjeldatud mehest. Tal olid kitsad õlad, lame nina, hallide silmade all tumedavõitu varjud ja esihammaste vahel pilu.

      Wisting noogutas ja ootas, et Hammer räägiks, miks pildil kujutatud mees on politsei registris.

      „Ta mõisteti ninamehena süüdi, kui politsei 1997. aastal Drammeni lähedal suure salaviinavabriku avastas. Seejärel jäi ta uuesti vahele ning sai 2002. aastal karistuse alkoholi salaveo eest ja kolm aastat tagasi kahtlustati teda Østfoldis uue kuriteo toime­panemises, aga ei mõistetud süüdi.“

      „Kus ta praegu elab?“

      „Viimane teadaolev elukoht asub Hispaanias Marbella lähedal.“

      Wisting noogutas. See linn oli talle tuttav. Ta oli kunagi koos Torunn Borgiga seal töölähetuses käinud.

      „Aga praegu on ta Norras,“ jätkas Hammer ja pani lauale tiheda kontoväljavõtte.

      „Kaarti on kasutatud mitmes Hispaania paigas,“ ütles ta ja libistas nimetissõrme mööda nimekirja alla. „Viimati 12. juulil Málaga lennujaamas. Ja seejärel on ta Norras, nagu sa näed.“

      Wisting uuris silmi kissitades väljatrükki. Kaarti oli kasutatud eelmisel päeval Holmejordetis REMA 1000 kaupluses. See asus Staverni linna piiril. Wisting peatus seal aeg-ajalt ka ise, et pärast tööd toidukraami osta.

      Ta vaatas prille otsides ringi, aga ei leidnud neid. Jätkas siis vidukil silmadega väljavõtte uurimist. Ost ehituspoest, söömaaeg ühes Sisesadama restoranis ja üks suurem väljaminek Elkjøpis. Mitu käiku Suzanne Kuldsesse Rahusse. Kui viimane kord välja arvata, oli mees maksnud arve alati kohe pärast keskööd. Järgmine tehing oli Vestfold Taxi.

      Wisting tõstis pilgu ja tundis, et hakkab elavnema.

      „Me võime ta üles leida,“ ütles ta ja osutas taksosõidu reale. „Keegi viis ta koju.“

      5

      Hammeril kulus kolm tundi, enne kui ta leidis taksojuhi, kes mäletas, et oli Aron Heiselit sõidutanud. Kaks esimest taksojuhti, kellega ta rääkis, ei mäletanud seda klienti ega sihtkohta, aga kolmas tundis Aron Heiseli pildi järgi ära ja teatas, et oli teda sõidutanud kaks õhtut järjest. Mõlemal korral oli klient väljunud Hukeni kandis.

      Sõit politseimajast sinna võttis kümme minutit. Wistingule oli Huken alati olnud pelgalt kohanimi kaardil Helgeroa poole lookleva sisemaapoolse maakonnatee ääres.

      Hammer võttis kiiruse maha, kui nad lähemale jõudsid. ­Wisting kallutas end istmel ettepoole ja uuris ümbrust. Mõlemal pool teed kasvasid kõrged kartulipealsed. Kõigepealt jõudsid nad ühe uuema elamu juurde, mis näis olevat ehitatud vana talu asemele. Aias hüppasid lapsed batuudil ja kaks suuremat poissi putitasid mopeedi. Tee ääres paiknes vana töökoda või veoautogaraaž ja tagapool olid mõned punased kõrvalhooned. Aga heinaküüni ei olnud.

      „Sõida edasi,“ palus ta.

      Nad möödusid koplist, kus hobused rohtu sõid. Üks mees seisis redelil ja värvis talliseina. Lagedal õuel seisis puupakkude hunniku kõrval traktor, mille külge oli monteeritud puulõhkumismasin. Kaugemal helkis päike vana kasvuhoone allesjäänud klaasruutudel. Ühes teetaskus nägid nad piimapukki ja sinist bussipeatuse silti.

      „Siin,“ ütles Hammer näpuga näidates. „Mees läks siin maha.“

      Kiviaia tagant kulges kitsas, peaaegu kinnikasvanud tee metsa.

      Nad keerasid sellele teele. Lopsaka lehestikuga puult tõusis lendu hulk linde nagu putukaparv. Auto rappus aeglaselt läbi aukude ja üle mätaste. Vasakul pool kulges piki teed lai seisva veega kraav. Veepinda kattis roheline kiht. Siin-seal nägi Wisting mustava vee laike.

      Mets nende ümber läks tihedamaks, aga siis muutus maastik taas lagedamaks. Tee lõppes mahajäetud väiketalu õues. Metsa­serval seisis lagunenud küün. Pooled katusekivid olid puudu, nii et hoone meenutas korjust, mille raisakullid olid poolenisti paljaks nokkinud.

      Hammer sõitis elumaja ette ja pidas auto kinni. Maja ja küüni vahel paiknesid kaks laineplekist katusega kõrvalhoonet. Nende ümber kasvasid kibuvitsad ja vereva sõrmkübara puhmad.

      Wisting tuli autost välja ning lükkas ukse kinni. Hammer jättis oma ukse lahti. Kuulda polnud midagi peale kõrge rohu kohal tiirutavate putukate suvehõngulise sumina.

      Kunagi oli elumaja olnud valgeks värvitud. Nüüd oli see hall ja hooletusse jäetud. Poolikud vihmaveetorud olid majanurkade juures ripakil. Kardinaid ei olnud ja katkist aknaruutu asendas puitplaat.

      Wisting läks ukse juurde ja koputas. Vastust ootamata läks ta lähima akna juurde, asetas käed klaasile ja vaatas sisse. Siniseks värvitud köök. Valamusse kuhjatud taldrikud, tassid ja klaasid. Valamu kõrval kilekotid, tühjad pudelid ja tühjad pitsakarbid. Ühe karbi juurest kulges aknapiidani sipelgarada. Söögilaual lebas kohvikruusi kõrval ajaleht.

      „Kedagi pole kodus?“ küsis Hammer tema selja taga.

      „Ei, СКАЧАТЬ