Hulljulge kaunitar. Teine raamat. Kasey Michaels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ei, rügemendiülem,” kostis Fanny, teadvustades endale, et pilgutab kiiresti silmi, vihapisarad silmi tõusmas. „See on leitnant Rian Becket, ratsaväeohvitser kolmeteistkümnendast, keda ma otsin, rügemendiülem. Minu vend.”

      Rügemendiülem Hart hõõrus peopesaga oma prisket nägu. „Ah et vend? Vähemalt pole sulle titte tehtud, olgu Neitsi tänatud. Seda olen ma küll ja küll näinud. Ega ta sind järeletulemise eest täna, reamees Reilly. Mees tahab arvata, et ta on mees, omapead.”

      Fanny noogutas haledalt. See, mis oli paistnud nii uhke plaanina, kui ta seda oma magamistoas sepitses, näis nüüd tobeda ja võimatuna. Toodud kord juba päikesevalgusse ja, arvestades rügemendiülemat, isegi trümmi pimedusse, polnud Fanny peitemäng kestnud kauem kui udu Romney Marshis päikeselisel augusti hommikul.

      „Ta on juba mõnda aega siin olnud, söör,” sõnas Fanny, loobudes igasugustest katsetest paista sõduri moodi. „Kas te teate, kus ta olla võiks?”

      „Vean kihla, et see vaene kurat on just seal, kuhu meie ringteed mööda läheme. Koha nimi on Scendelbeck. Hoia oma pea maas ja molu kinni ning sa näed teda üsna varsti. Ma ei tahaks küll sinu nahas olla, neiuke, kui ta sind näeb, mitte ilmaski.”

      Rian jälgis, kuidas Uxbridge’i krahv mööda ratsutas, olles eelmisel päeval vaadanud üle oma väed ning nähes välja just niisuguse romantilise kangelasena, kellest Rian oli unistanud nooruses, kuid ta mõtles esimest korda sõja ja sõduriks olemise peale. Krahv paistis uhke sellina, pilku köitvalt hästi õmmeldud munder seljas, tumedad juuksed laubal lehvimas, vasest kaunistused päikese käes säramas, hobune tema all kõrge sammuga astumas, paistes tundvat uhkust, et tema seljas istub nii nägus mees.

      Wellington oli andnud ratsaväe juhtimise üle Uxbridge’ile, kuid mitte kuigi meelsasti, oli Rian kuulnud, sest talle ei meeldinud selle mehe bravuur, aga et Uxbridge oli ka parim ratsaväekindral kogu Briti armees, siis polnud Raudsel Hertsogil õieti valikut.

      „Armas krahv jooksis mõne aja eest Wellingtoni vennanaisega minema, kas tead,” ütles hääl Riani kõrval… õieti venitas. „See oli muidugi tohutu skandaal, mille eest hertsog pole meie kenale Lothariole ikka veel andestanud. Uxbridge’i lahinguosavuse kasuks räägib aga see, et ta ei jäänud passima Londonisse, kus tal pole teha midagi muud kui näägutada oma rätsepa kallal.”

      Rian pööras tõrksalt pead ja nägi enda kõrval Brede krahvi, kes nõjatus hooletult vastu mingit kiviaeda, mis piiras kurvalt mahatallatud nisupõldu. Mees ei näinud välja sugugi parem kui mõne päeva eest; kui üldse, siis ta nägi välja halvem. Kõige hullem oli aga see, et need maailmast väsinud pähkelpruunid silmad sädelesid samamoodi nagu tookord kõrtsis, kui Rian oli krahvi oma lapsehoidjana minema saatnud, ning mees paistis ikka veel rohkem kui lõbustatuna.

      Rian hüppas maha ja kummardas mehele. „Minu vabandused, mu härra. Ma lubasin joogil enda eest rääkida.”

      „Sellel ja oma noorusel.” Valentine Clement naeratas, mõõtes jaheda laisa pilguga Riani kena figuuri. Kas temagi oli kunagi olnud nii noor, nii innukas? Võib-olla enne Talaverat, enne Albuerat, Salamancat ja kõike muud. Neetud, kuidas ta küll soovis, et see oleks läbi, ja nüüd pidid nad jälle minema võitlema vana Jupatsi vastu. „Aga sa oled vist tentsiku leidnud? Korralikult pressitud erepunane mantel. Kas sa oled hetkekski mõelnud, Becket, milline suurepärane sihtmärk on erepunane? Aga paraadil näete te kõik välja nii… peened.”

      Saanud äkki julgust, sest ta oli ju ikkagi noor, osutas Rian krahvi räpasele sinelile, ebamäärasele valgele särgile ja lohvakatele pükstele. „Parem on siis olla niisuguses märkamatus hallis nagu põlluhiir… või köögirott?”

      „Mõnikord küll, leitnant, jah, on küll,” venitas Brede, pistis süütamata manillasigari suunurka, lõi tikku põllukivi vastu ning silmitses siis Rianit kulmude ja sirgete helepruunide lokkide alt, mis rippusid kulmude kohal, kui ta leegi otsale lähendas. Vaatamata kogu tema näilisele kergusele ja sellele vestlusele, oli selles mehes midagi külma, peaaegu kaalutletut. Ta ei talunud eriti lollpäid, mitte see Valentine Clement, Brede krahv ja vana luuraja. „Me hakkame varsti liikuma.”

      „Hakkame või?” küsis Rian, hoides oma hääletooni rahulikuna. „Ja arvatavasti te teate, kuhu me läheme?”

      Brede vaatas ümberringi liikuvaid rivist vabaks lastud sõdureid, kes kõik kandsid oma vintpüsse lohakalt üle õla rippu, suundudes ükskõik millise maalapi või mugava lameda kivi poole, mille võisid leida, higistades ikka veel nagu rasvased sead pärast veel üht täispikka päeva marssimist, et avaldada oma ülemustele muljet. Krahv ohkas ja raputas pead. Nagu oleks marssimisega kunagi mõnd lahingut võidetud – kuigi range distsipliiniga võideti küll, ja selles ju asi tegelikult vist oligi. Vaesed vennikesed, marsivad otse kahuritulele vastu iga kord, kui antakse käsk. Kuid mitte tema, mitte Valentine Clement. Tema elab või sureb omaenda mõõdupuu järgi, kasutades omaenda tarkust ja tehes omaenda otsuseid.

      „Tule minuga kaasa,” ütles ta ja hüppas siis kenasti üle aia, suundudes mahatallatud nisupõllu serval kasvava puuderivi poole ja oodates, et noor Becket talle järgneb.

      Rian heitis pilgu selja taha, nägi, et kapten Moray pilgutas talle silma, ja kinnitas mõõga korralikult küljele, enne kui hüppas müürile, libistades jalad üles ja alla, et järgneda mehele, kes ei paistnud talle eriti meeldivat. Ilmselt sellepärast, et see mees oli end juba tõestanud, kuid Rian teadis, et temal on veel palju tõestada.

      Nad läksid läbi sõjaväelaagri, läbi väikeste valgete telkide korralike ridade, just praegu uuesti ellu ärkavate toiduvalmistamise lõkete ja puude vahele, kus Brede pöördus Riani poole, vaadates talle karmilt otsa ja mõõtes teda uuesti.

      „Kui te ei taha mulle midagi öelda, siis ma…” alustas Rian, kuid krahv sundis ta käeviipega vaikima.

      Brede imes tugevasti manillasigarit, puhus välja sinise suitsu joa ja ütles siis, mida oli tulnud ütlema. Pagana lugu ikka küll, kui oled kellelegi tänu võlgu. Isegi Jackile, kes oli kaks korda tema elu päästnud. Aga olgu ta neetud, kui ta seda ilusat poissi liigselt hellitab. Igale mehele peab vahel andma õiguse end tõestada.

      „Jack vannub, et sul on hea pea, et sa oskad ratsutada kõigega, millel on neli jalga või isegi vähem, tead, kuidas tulistada, ja kuidas kõige paremini kasutada seda ilusat torkeriista, mis ripub su korralikult pressitud mundri küljes. Sa tead oma kohta, ütleb mu vana sõber, ja oskad saladust pidada. Nüüd kuula mind. Sa nägid täna Uxbridge’i, Becket. Sa arvad, et ta on tühine ilueedi, paistab kasutuna, aga jää tema lähedusse, kui saad. Ta teab, mille peal väljas on, ja ta on kõva kui kivi. Üheteistkümnes, kaheteistkümnes, viimane osa kolmeteistkümnendast, kuueteistkümnes ja kahekümne kolmas – te olete homme kõik siin. Enamasti kergerelvastuses tragunid. Teid manööverdatakse siin lähedal asuval põllul põrgusse ja tagasi, kaheksa, võib-olla ka kümme või rohkem tundi päevas, kuni Uxbridge on rahul. Pärast seda, Becket, puhka. Puhake nii palju, kui saate, sina ise ja su hobune. Ole kaine, täida kõhtu, hoia sokid kuivad – riputa märjad endale kaela, kuivata neid niimoodi ja ära, jumala pärast, oma lisapaari ära kaota. Muidu mädanevad su jalad otsast ja sa ei kõlba enam kuhugi. Kui mehed järgmine kord siit teele lähevad, Becket, siis minnakse lahingusse.”

      Rian tundis verd soontes pulbitsemas. „Millal? Kuhu?”

      Brede naeratas, manillasigar endiselt suunurgas rippumas, ning Rianil oli ikka veel raske eristada kortsus riideid nendest puurivatest pähkelpruunidest silmadest paistvast selgest arukusest. Jumala eest, see mees nägi välja nagu kaltsakas. Üldsegi mitte nagu krahv, vähemalt sugugi mitte Uxbridge’i krahvi moodi. СКАЧАТЬ